Nii palju kui mõistan, proovin teatud asju ikka DIY põhimõttel teha, kas või selleks, et säästa raha ja mitte toita nii väga seda tarbimiskultuuri, kus on üsna tavaline, et kui mingi väike defekt ilmneb, siis kohe visatakse asjad minema ja tormatakse uut ostma.
Kusjuures, eelmine nädal enne Indiefesti külastust käisin ehituspoest ostmas kõrvatroppe. Aga, avastasin tunde hiljem suure õudusega, et olin ostetud tropid hoopis ära kaotanud. Fuck! Siis otsisin netist mingit õpetust, kuidas ise teha mingeid kõrvatroppe ja näe leidsingi asjaliku soovituse.
Põhimõte: võta tükk vatti, mähi see kilesse ja seo see kile kummiga kinni. Ise kasutasin küll niiti, aga sain niimoodi kõrvatropid tehtud.
Siis võtsin veel vanad nn. riisipulgad, millega trumme mängida ja teistele otstele mähkisin ka vatti ümber. Ja nii duubeldavad need riisipulgad mul ühtlasi nuiadena.
Käisin laupäeval Kalevi tn pargis Indiefesti kuulamas. Kõige rohkem meeldis mulle Junk Riot uue trummari Aigariga ja ka Zebra Island, nii palju, kui viimast näha õnnestus.
Lahkusin esmaspäeval Võrumaalt. Lahkumise põhjused: talu üks pereliige on peagi naasmas, mu jaoks jäid proovitegemise võimalused magamistoas liiga piiratuks ja ma leidsin sobivama koha, mis on a) Tartule lähemal ja b) proovitegemist rohkem võimaldavam.
Talu asub Tabivere vallas, tegelikult umbes 12km Triinu majast. Margo ja pere kasvatavad köögivilju ja peavad lihaveiseid. Olengi hästi palju sibulaid mulda pannud.
Majutus on 200m kaugusel asuvas kõrvalhoones, mis on üks väike maja. Väljast paistab vot selline:
Küsisin ühelt healt tuttavalt inimeselt, et ega talle mu blogipostitused vahest liiga ennasthaletsevad ei tundu. Õnneks ei tundu. Ikkagi on konflikt kahe äärmuse vahel. Ühest küljest paljud inimesed ei räägi oma probleemidest. Ja teisalt teised inimesed jällegi virisevad üleliia ja haletsevad iseendid. Kuidas rääkida oma muredest end haletsemata on minu jaoks olnud paras väljakutse.
Aegajalt ikka tunnen küll masendust ja meeleheidet. On aegu, mil tundub, et mul ei lähe siin elus nii hästi, kui tahaks ja see tekitab läbikukkumistundeid. Eriti seonduvad need tunded muusikabisnesiga. Mõningate väikeste võitude kõrvalt on olnud tagasilöökegi. Eile oli näiteks üsna must tunne.
Mis tegin siis? Panin oma mõtted kirja iPhone'is Notes programmis. Varemgi olin arvutis päeviku vormis omi musti mõtteid kirja pannud. See kuidagi toimib küll. Parem ikka, kui melanhoolseid blogiposte teha. Õhtul igatahes hakkas parem. Tahaks olla suuteline endale meelde tuletada, kui tusapilved pea kohal hõljuvad, et ka see läheb mõõda.
Siin aga pilt ühest väga väikesest tallest, kel kõndimine tuleb veel vaevaliselt. Võimalik, et äsja sündinud. Täna karjatamas käies ta jäi kuidagi teistest maha. Loodan, et ta pärast ikka ema ka üles leidis.
Ja siin wwoofer-muusik häälest ära klaveril. Hea on kas või vähemalt niimoodigi mingeid uusi ideid talletada. Võib-olla läheb muul moel ka kasutusse, kui ma sellega midagi teha suudan.
Instagram on mulle andnud küll inspi jätkata sotsiaalmeedia kasutamist, aga teatud pangedesse ei tahaks ka astuda. Näiteks toetudagi vaid Insta piltidele, et blogiposte ikka tuleks. Peaking Lightsi kodukas paistab olevat Tumblr blogi põhine ja Instas ongi share võimaluste seas muuseas tumblr. Bloggerit paistab, et ei toeta. See on nii puudus kui ka eelis. Eelis, sest see motiveerib blogipostitustes mingit substantsi ka juurde tekitama. Ja ühte blogiposti saan ju sisse embeddiga ka rohkem kui üht pilti. Mida nüüd teen.
Kõigepealt pilt lammastest, mida olen seni karjatanud.
Eile viisime nad võrkaiaga karjamaale paari km kaugusel talust, Voki külakeskuse lähedal. Teel sinna eile nägin jumala kenasid kitsesid ühe naabri talus. Haarasin iPhone ka, aga olgem ausad, pilt ei esinda ikka seda, kui kenad nad tegelikult päriselus välja näevad.
Pildil Vermona Regent 310 võim, mida ma olen kasutanud proovides alates 2011. aastast. Sarnaselt oma Kawai elektriorelile ostsin selle Tartu Anne ja Paju tn nurgal asuvast kasutatud muusikariistade poest. Vermona leheküljel kujutatud siin. Minu variant on mingi halli voodriga kasti paigutatud, võimalik, et kest on ümber tehtud võrreldes originaaliga.
Nii, täna hakkasin aktiivselt kasutama seda Instagrami. Põhjus, miks otsustasin seda teha, peitus USA hipsteribändi Peaking Lights'i sattumises minu huviorbiiti. Nende varajane looming meeldib mulle üliväga, aga uusim plaat Cosmic Logic oli paraku frustreeriv kannapööre, millega mina väga toime ei suutnud tulla. Kirjutasin sügisel arvustuse, mida saab lugeda siit.
Aga üks asi, mis minu arust selle bändi puhul lahe on (ja mille pärast tasub bandwagon'ile jääda, isegi kui PL never ever enam ei tee nii head plaati nagu Lucifer), on see, kuidas nad sotsiaalmeediat ära kasutavad. Instagrammi panevad nad igast lahedaid pilte ja ka videoklipikesi üles, alates sellest, kuidas Aaron Coyes'i ja Indra Dunis'e üks poistest õpib esimest korda rattaga sõitma. Kuni klippideni oma uutest musapaladest. Tüüpstiil on a la selline, et tuksub mingisugune kõllipilt ja siis musa kostab. Siin tüüpnäide mingisugusest nende hetke work in progressist.
Mulle see nende uute ideede promomine meeldib. Ja nii mõtlesin isegi, et hakkaks postitama mingeid promoklippe Instas, kas siis mingeid uusi loojupikesi või isegi mingeid luupe oma proovidest. Ja siin ongi "Zen Spicebox" bassklarnetiostinato. Kus ma panin pillile dub'ilikku kaja juurde. Üks asi, mille eest ma veel Peaking Lights'ile tänulik olen: nende varajane karjäär (ehk siis kolm esimest plaati kuni Lucifer'ini välja) tuletas mulle meelde, kui fucking lahe see võib olla, kui dub'ilikud saundid inkorporeeritakse indie-rokki! Sain igatahes inspiratsiooni ja ma ütleks oma töösoleva uue materjali kohta niipalju, et ma natuke püüan elus hoida seda varasemat PL vaimu, aga omamoodi. Mitte, et uue albumi kohta saakski öelda nii lihtsustatult, et nagu Peaking Lights bassklarnetiga, aga osad ideed mul sinna tüürivad küll. Näis, kas hipsterid ka omaks võtavad, hehheh.
Jättis üks novembri pühapäev Guido mind laste juurde, olles ise hõivatud mingi tegevusega. Iris käis peale, et mis teha mis teha. Mul oli idee: lasta Irisel end fotografeerida pillidega. Eriti just bassklarnetiga. Nii siis käisingi välja, et tavai, teeme ühe fotograafiaprojekti. Tahtsin mingit kõrgresolutsioonilist fotot saada endast bassklarnetiga. Paraku ruumi valgustus oli suht jama, nii et seda fotot siin on ikka natuke töödeldud. Aga ehk käib kah.
