5 VI 2015

Uue Õu kontsert läks päris hästi. Enamik materjali tuli Art Disease ja The Low Beeflatter pealt (mille kombineerisin just üheks CD'ks), aga tegin ka paar uuemat asja. Sound oli päris korralik. Ise tundsin, et saavutasin kontserdi kõrghetke lugudega "Resilience" ja uus lugu nimega "Ruby You're My Friend I Love You". Esimeses mängisin korrektselt ära bassklarnetil puhkpillipartiid, millega ma väiksel klarnetil eelmistel kordadel alatasa hädas olin intonatsiooni tõttu. Mitte ainult korrektselt, vaid ka mingit sorti kallekleiniliku kuraasiga. Tõesti oli bassklarnetit mängides kohati totaalne rokkstaaritunne. :D Uues "Ruby" loos oli kõige raskem pähkel mängida sisse nii kitarri kui ka klarnetiosad järjest, aga vedasin välja ja saavutasin pärast üsna kena vaiksem-valjem dünaamika ja korraliku drive'i. 

Bassklarnet oligi mul põhiline puhkpill. Ühe loo jaoks tõin ka plokkflöödi kaasa. Ristflöödi viisin aga pillimeister Aare Nõmmile remonti.

Ahjaa, otsustasin juba Eestisse tagasi tulles, et toon taas üle nelja aasta sisse kitarri. Algimpulss tuli sügisel, kui proovisin "The Dustbin of History" akorde kitarril tinistada. Nii ma siis tegin selle loo, siis osades lugudes mängisin soolosid ja luuperipartiisid. Äratasin ellu ka varem avaldamata instrumentaali aastast 2009 nimega "Tonefood". Ouu kitarrist-solist Hyrr jälgis kontserti huviga ja nentis, et kitarrimäng tuli päris hästi välja hoolimata nelja aastasest pausist. Ise ma veel töötaksin selle kallal, kuidas kitarri saundi paremaks timmida, sest suhteliselt pann saund on endiselt mu punase Epiphone piirang. Aga kui ütleme "Ekstsentrikut" ma sellega ära ei mängi (sest veenvat rockikõla ma ikka välja ei pigista), siis "Tonefoodi" veab välja küll. 

Mõtleb, kas kasutada medikat "Tonefood'i" meloodia jaoks või mitte, lõpuks paneb ikka medika ära. Nii selle, kui ka eelmise pildi autor hea sõbranna Liisa. Tänud ja sa oled ikka nii tore ! ! !

Rahvast ka oli, mis oli hea. Lugesin kontserdi lõpus tehtud publikupiltidelt välja umbes 70 pead. Not bad. Kohal olid muuseas minu vanemad (kontsert ikkagi mõistlikul kellaajal), aga ka vabatahtlike laagri osavõtjad otsustasid teha road trip'i Tartusse, et mind lives vaadata. Täiesti spontaanselt, niipea kui ma kuulutasin lõunasöögi ajal, et sõidan täna Tartu, et live teha. Väga tore, et nad tulid ja nii ma siis suhtlesingi rahvaga vaheldumisi eesti ja inglise keeles, aga ka natuke prantsuse keelt sekka põimides, sest üks oli ju Prantsusmaalt ja itaallasel oli ka huvi prantsuse keele vastu. 

Tartu thanks so much! T'was great yesterday.

A photo posted by @edmundhobe on Jun 5, 2015 at 11:56pm PDT

SETLIST:

The Dustbin of History ⬇

The Low Beeflatter

Zen Spicebox

Alentejo Blues ⬇

A Bit Dark * ⬇

Resilience

Ruby You're My Friend I Love You * ⬇

Tonefood ⬇ ->

Kulunud kere ⬇ ->

Le Savoir C'est Le Pouvoir

Legendid:

⬇ - sisaldab kitarri

 * - uus lugu 

-> pausita üleminek

Argo Vals tegi järgmisena oma luuperikava. Lisaks kitarrile olid tal seekord ka igasugu lisahelindeid. Näiteks ühes loos oli kuulda rütmihelisid. Ja samuti oli tal käes mingi pisike vidin süntesaatorihelide jaoks. Tuli välja, et Argo kasutas Korgi produkte. Korg Volca Beats rütmide ja Monotron sündisaundide tarvis. Panen siis kalendrisse kuupäeva kirja 18. juuni, sest siis avaldab Argo oma uue plaadi (mille lubas oktoobris isegi vinüülil väljastada), kaasa arvatud radasiibeni (nagu mina seda nimetan) eelkuulamine.

Jaan Pärn ja Pahad Seemned

Genklubis olid ka kontserdid. Kõigepealt esines Jaan Pärn ja Pahad Seemned (sisaldab kaht TPRI liiget). Kellel kohati päris huvitavad lood ja üsna erinevad muusikalised mõjud nagu folk, proge, hard-rock, jazz-fusion ja isegi elektrooniline krautrokk (nii kirjeldaks mulle kõige enam meeldunud lugu, mida nad ise tutvustasid oma "klubihitina"). Et ma oma kitarrisaundi pean veel timmima, tõestas Siim Randveeri laitmatu üldkõla. Aga pagan, neid lugusid oli palju ja kui neid lugusid on juba tükk aega järjest tulnud, siis muutub sõna viimane üsna märgatavaks oma puuduolekus. Keegi luges, et neil oli kavas oma 19 laulu. Minu arvamus? Parem valida välja mingid põhilood, mida iga kontsert teha ja siis ülejäänud lugusid jagada-kombineerida eri kontserdite vahel. 

Forest Kämp

Põhiesineja (tuttan natuke ajast ette, sest nemad esinesid viimasena) oli Forest Kämp oma plaadiesitluskontserdiga ja nemad meeldisid mulle kõige vähem. Suht straightforward kodumaine noorte/tudengibändi moodi ansambel, kes tinistavad eeskätt oma lõbuks, teades, et see meeldib ka paljudele (ja nad tõidki täismaja kohale). 

Tiit Liblik ja Rahel Ollisaar.

Ouu unenäoline pop-saund on igatahes ses suhtes meeldivam ja vähem etteaimatav. Väga meeldib mulle kolmehäälne vokaalsaund ja Ouul on vedanud, et neil on olemas kolm tugevat laulusolisti, igaüks oma karakteriga. Hyrris oleks natuke nagu biitmuusika perioodi Joalat, Tiidu kõrgem vokaal tuletas natuke meelde Caribou "Swim" külalisvokalisti tolle plaadi lõpupoole ja Rahel võiks laulda nii sulnist bossanoovat kui ka sütitavat soul'i. 

Pildil Rahel - silmailu, efektiivne kolmas kõrgem hääl ja vaheldumisi sulnis ja sütitav juhtvokaal. Ning Rihard Niinberg - laitmatud, kohati postroki sfääridesse tõusvad gruuvid.

Tublid pillimehed.

Aga pillimäng on ka päris hea, kahe kitarri kokkumäng kõlas eriti ilusalt ühes instrumentaalpalas, mingis loos oli Hyrril päris korralik soolo (see võis olla "Šampus"). Trummari mäng tuletas väga meelde 1990ndate nn. esimese laine post-rock bände (basically iga bänd, mis tegutses enne Mogwai kuulsaks saamist, aga trummaritest on the usual suspect ikkagi John McEntire) ja tunduski, et Ouu saundis on segunenud eesti 60ndate biit ja siis mingisugune kitarripopisem osa 90ndate post-rokist. Ouu tõestas taas, et popkitarri põhine muusika ei pea olema tüütult konservatiivne afäär. 

Bänd arutab, kas järgmine laul on "Petekas" ja ongi. Hyrr publikule: "Ahjaa, mina pean ju laulma".

Laul on "Mügarik", sest juhtvokaalil on Tiit ja Rahel toetab bäkiga.