Juunis Maalehes oli ühest HelpX lokatsioonist artikkel. Mõtlesin, et oo huvitav, ehk ühel päeval oleks huvitav proovida. Toona Tabivere vallas aga ma olin piisavalt rahul sellega, et mul oli kõrvalhoone, kus hea proovi teha ja artiklis kirjutatu põhjal poleks kohe mitte võimalik pilli mängida. Kahjuks vedas mul seal farmis täiega viltu lõpuks ja ma õppisin raskel teel õppetunni: vabatahtlikuks mineku kohta ei saa valida selle põhjal, mida see sulle vaba aja tegemiseks võimaldab. Ehk oleks teinekord huvitav just nimelt valida mõnevõrra piiratumate võimalustega, ent muul viisil põnev koht.
Seega kirjutasingi augusti alguses Jim'ile ja Maarjale.
Maarja vastas laupäeval 8ndal augustil, kõigest kaks päeva enne Triinu majast väljakolimist. Alguses mõtlesin, et ehk lähen telgiga matkama, kuna mul oli täpselt nädalane auk. Aga siis otsustasin ikkagi võtta ette retke Põhja-Eestisse Lahemaa rahvusparki Hara külla Loksa lähedal.
Ja see oli super. Pidin küll telgis magama ja eks iPhone'i akunäitude pärast ka tihti põdesin. Aga nii tore oli kohata mitte ainult Jim'i ja Maarjat, vaid ka teisi selliseid alternatiivsemaid inimesi. Hakkasingi juba mõtlema, et ehk olen hulluks läinud maailmas, kus minuvanustelt eeldatakse pigem pursuikapitalismiga ühilduvamaid "saavutusi". Õnneks ehk siiski mitte.
Pildil kasvuhoone ja kanakuut, mis tegel't majutab hoopis kaht parti. Kanadel kuut mujal territooriumil.
Sain esimest korda cob'imist teha. Ehk siis segada savi ja liiva, purustatud hundinuiasid ja tunde järgi vett. Ja nii me krohvisime paarikese maja seinu. Päris tore tegevus.
Tegin natuke ka puusepatööd. Puit taaskasutatud. Jätkusuutlik ehitus tundub selgelt minu rida ja hea meelega hangiks veel võimalusi. Inimesi liikus üsna palju, teised vabatahtlikud, lihtsalt sõbrad ja ka mõned AirBnB kliendid (Jimil on ka suurem telk, mida nad külalistele öödeks välja rendivad). Meeldiv oli nende inimestega kohtuda. Haral oli hea ja rahulik, aga ei kunagi igav. Just nii, nagu meeldib.
Praegune koht, kus vabatahtlikuks, on üks HelpX lokatsioon Värskamaal. Ehk Põlva maakonnas Petserist mitte väga kaugel. Omanik Iisak muide on muusikat teinud Epifoliumi pseudonüümi all. Iisakul ja Jim'il on olnud päris ühine hulk vabatahtlikke, nüüdseks siis ka Teie Alandlik Teener isiklikult.
Lahkusin täna Juulalt. Hakkan sest majast tõsiselt puudust tundma. Üleval pildil oleva müüritöö lõpetasin juba juulikuus. Viimane töö mul oli puudelõhkumine ja keldrisse uue riida ladumine. Viskasin päris palju puid lõkkeasemele.
Hommikul käisin tõesti majas üsna nostalgilise pilguga läbi. Umbes, et siin ma magasin toona ja seal tollel perioodil, selles nurgas salvestasin Art Disease'i, seal tegin siis proovi jne. A trip down the memory lane. Kindlasti plaanin Triinuga ühendust pidada, loodetavasti tema jaoks maale kolimine laabub.
Aga täna uued seiklused-väljakutsed...
Aasta ilma Epliku liveta pole ikka õige aasta. Seega muidugi organiseerisin ennast hetkel toimuva Lenna & Eliidi tuuri raames Tartu kontserdile. Tartusse sõitsin rattaga muide, luues seega veel üks järgnevus mullusega. Kui ma juba tänavu veel sain võimaluse Juulal elada, siis miks mitte vähemalt kordki korralik rattasõit Tartu ja tagasi teha.
Kuna ilmad on õnneks tunduvalt suvisemaks läinud, siis oli mul Tartu jõudmise ajaks võhm otsas. Aega aga oli ja hüppasin kõigepealt Lutsu raamatukogust läbi, vaatasin, mis Tame Impala uue plaadi kohta (minu arust täitsa hää) kirjutatud on, siis täiendasin oma joogiveevarusid (ja jõin ikka üsna palju vett ära). Käisin siis ujumas ja korra poest ka läbi. Umbes kolmveerand kaheksa ma olin Hansa hoovis.
Minu nimi oli ilusti kirjas (sain Vaixiga kokkuleppele) ja nii ma siis olingi valmis kuulama, pildistama ja muljeid koguma.
Bänd laval enamvähem kell kaheksa. Instagrami läks ka kohe esimene pilt kohapeal üles. Üks märk seega sai maha jäetud.
Osad lood nõudsid kitarridel capot, et neid kohandada Lenna kõrgemale vokaalile. Vaiko mängis terve kontserdi oma elektroakustilisel pillil, nägin teda laval ka punase elektrikaga sisenemas, aga võimalik, et tegemist oli vaid varuvariandiga (tea, kas tal kunagi on ka ükski varuvariant kontserdil käiku läinud, mäletan 3a tagasi oli mingi äpardus rihmaga, aga sellest vedas ta end pilli vahetamata välja). Seega väga huvitav oli kuulda näiteks "Sylvester otsustab surra" C mažooris tavapärase A asemel.
Lenna ja Eliit
Stenil oli capo-laulude jaoks olemas eraldi kitarr. Must Epiphone. Väga huvitav vaheldus oli kuulda seda stratimeest Gibsoni tüüpi (olgugi, et koopia) pilli mängimas. Teine laul oli "Rapunzel" ja Sten tegi seal originaali sündisoolot järgi, vähemalt osaliselt. "Homses päevas" viskas aga Vaiko introduktsioonis ringi igasugu jatsulikke akorde üsna lõdva bravuuriga. Kas muusikaline call-out Randalule äkki? ;)
Maestro ja kitarr
Põhiliselt suhtles publikuga Vaiko, kes ilma ebaõnnestumata loob mõnusalt humoorika raporti enda ja publiku vahel. Mainiti ka paar faktiviga "Kogu tõde Jüriööst" tekstis. Mõlemad neist seotud karuputkega. Versioon ise oli definitiivne, live-Eliit mängis Vaiko originaalpartiid paremaks koos hästiõlitatud Kostja/Kallervo rütmisektsiooniga ning Steni laitmatu soleerimisoskusega, Lenna laulis enamik vokaalidest, natuke tausta Vaikolt.
Kostja ja Sten
Sellele eelnenud "Kotkasilm" ja sellele järgnenud "Õnnelaul" (üks viimaseid Lenna/Vaiko koostöid, enne kui Lenna Mihkel Raua oma bändi värvas) andsid kolmeloolise Lenna lauldud lugude ploki. Muidu olid ikka Vaiko plaatide laulud (enamik "Nelkidelt") vaheldumisi lauludega enamasti "Lenna" (2010) plaadilt, kahe erandiga. Esimest juba mainisin (okei, tegelt läks "Õnnelaul" ikkagi "Lenna" kordustrükile boonusreana sarnaselt teisele loole aastast 2011, "Hüvasti maa"), teine oli juba post-Eplik perioodi jäänud Mihkel Raua kirjutatud "Mina jään" arranžeerituna Eliidile.
Lenna (ja taustal Kallervo)
Viimane ametlik laul oli nn. polkalugu elik "Suudluste aeg". Lenna laulis teist salmi ja väga huvitav oli kuulda naisvokaali originaalsolisti mccartney-liku tämbri asemel. Vokaalidest rääkides, ma tihti olen Epliku laule kuulates kujutanud ette ka mingeid harmooniavokaale, seetõttu oli eriti sümpaatne kuulmas Lennat ja Vaikot harmoniseerimas.
Kaks vokaali on ikka kaks vokaali
Lisalugudeks olid kõigepealt laulud nii Lenna kui Vaiko eelmiste bändide eurolauluaastast 2003. Vaiko laulis sisuliselt Ruffuse arranžeeringu (enne, kui ilmusid "Kosk" ja "Masterplan" korraga esimesel Eliidi plaadil, näitas Eplik oma kaverdamisnutikust justnimelt siin) Vanilla Ninja "Club Kung Fu"'st, Lenna taustvokaal oli äärmiselt minimaalne. Lenna laulis "80s Coming Backi" ja kuna laul on si-bemoll mažooris, mängisid kitarristid jällegi capoga. Viimane laul "Soorebased" oli ka capoga ja selles tõestas Sten, et ta suudab iga kitarri hästi kõlama panna.
Sten Hackett? Igatahes suudab Šeripov iga kitarriga häid soolosid esitada. Ka Kostjal oli mingi teistsugune basskitarr võrreldes tavalise Fender bassiga, mida ta muidu mängib
KAVA:
SOS*
RPNZL**
Homne päev
Maailm ei keerle
Kuningal on külm
Musta Pori Näkku
Reede avab väravad
Kotkasilm
Kogu tõde Jüriööst
Õnnelaul
Nelgid
Mina jään
Suudluste aeg
Lisalood:
Club Kung Fu
80s Coming Back
Soorebased
* nagu välja kuulutatud laval
** Vihjan siinkohal Frank Zappale, kelle üks heliteos kandis pealkirja "RDNZL" ehk "Redunzel" (Rapunzel + redundant). Kava kirja pannes telefonis otsustasin nimme vokaalid ära jätta sarnases stiilis.
Eile jõudsin Tartu Popi ja Roki Instituudi ajaks. Lõpuks õnnestus ka see bänd anno 2015 lives ära näha, TMW ajal proovisin samal ajal Portugalist küll netist otseülekannet kaeda, aga signaal oli suht jupsiv, mis oli ääretult frustreeriv. Neil oli ka trompetist Tanel seekord kaasas, kes mängis päris häid soolosid. Vägagi tasaplaanil nii lavapositsiooni kui ka muusikalise panuse mõttes oli aga kunagi märksa prominentsem klahvimees Kaspar Aus, kes rohkem perkussiooni mängis.
Aga ülejäänud bändidest oli vast üks kõige oodatum etteaste Kostja Tsõbulevski bänd Lewski. See oli ilmselge supergrupi tunnustega kollektiiv. Rütmisektsioon oli Eliidist, kitarrist Marteni bändist ja kitarre/klahve (mh. ka Rhodes, teadagi-kelle-oma) opereeris Arno Tamm, kelle luuperikava mind 5a tagasi Gennis täitsa pahviks lõi. Tulemus oli aga siuke abivaimuliku muna (a curate's egg), et siis osaliselt hea ja osaliselt mitte nii hea. Natuke väheveenvaks jäi see huvitavadest osadest kokku summeerida proovitud tervik üldplaanis. Neile eelnes põhilaval Wilhelm, mille muusika oli üsnagi mage ja geneeriline, nii et tegin ainult mõned obligatoorsed klõpsud, et ikka iga kollektiiv esindatud oleks.
Välismaistest bändidest osalesid Leedu neo-psühhedeelne, mõnevõrra Mercury Reviliku (alates albumist Deserter's Songs) lähenemisega Garbanotas Bosistas, lätlaste alternatiivpopbänd Carnival Youth ja USA Hypnotic Brass Ensemble oma ekstravertse lavaloleku ning võimsate vaskpillide komboga.
Ja muidugi esinesid ka Faun Racket oma tuntud headuses ja Liis Ring ning Elephants from Neptune, nende kahe muusikastiilid ei saa olla rohkem kontrastsemad, kui nad juba on. Ring, kes muidu teeb bändi Cirkl, kõlab esialgu oma soolo-ambienssi rea ajamisel mõneti katseliselt. Võib-olla aastate pärast võiks asi läheneda ütleme Grouper'i tasemele. Neptune oma muusikas eriti nüansse ei hoia, aga nad ongi suuremad panused teinud käredate rokksaundide ning vahest ehk nimmegi stamplikult staaritseva (ütleme bassimehe peapael mõjub natuke koomiliselt) lavaoleku peale. Ja eks seegi kompott kohapeal bändi kuulates tegelikult veenab. Tsiteerides Muusikanõukogu R2st, Elephants from Neptune on üsnagi normcore bänd. Aga nad on aus normcore. I give you that.
Aga: oli kaks bändi, mis mind tervenisti enda poolele võitsid. Mõlemad esinesid Oru laval. Kl 6 õhtul pakkus Estrada Orchestra üsna kirevat kompotti haaravatest retrogruuvidest, avangard-jazz improvisatsioonidest ning ka igasugu kosmilistest saundidest. Üks saksofonistidest mängis ka päris häid kajaefektiga vürtsitatud flöödisoolosid. Eriti nautisin bassi nii saundi kui ka mängustiili mõttes. Estrada Orchestra tegi tuju kuidagi heaks, peab ütlema.
Kali Briis jättis mind kaks aastat tagasi suht külmaks. Aga nüüd nad viimaks võitsid mind enda poolele. Võimalik, et paari aastaga on kollektiiv üksteisega piisavalt kokku kasvanud, et suudetakse täiesti veenvalt esineda. Eesti Laulu aegu tänavu mulle see "Idiot" lugu isegi meeldis, isegi, kui osade arust oli see täiesti jama lugu. Mõtlesin, kas tuleb ära. Tuligi, aga vot nii umbes poole võrra, sellele tuli kohe vahetult otsa üks teine laul samas helistikus. Good.
Triophonix uues koosseisus ja üle mitme aasta taas laval. Uus saksimängija, kes kidrasoolode ajal klaverit mängis. Mingi teine lugu kõlas üllatavalt Radarlikult (vt. all hiljem). Mingis viimases loos võis kuulda ka vanemat ja elektroonilisemat Triophonix saundi.
Innersound
Kreatiivmootor oli õhtu highlight. Jakapi ei valmista iial pettumust. Üllatus oli külaline Mihkel Kleis alias Ratkiller süntekal. Kes istus maas, samas kui bassimees Allanil olid plokid statiivi peal. Ilm oli kõige pasam just nende ajal, aga kuidagi komplementeeris 'Mootori etteastet omal spetsiaalsel viisil. :)
Sue me for this muusikakriitikud, kes te seda bändi materdate, aga tegel't ma osasid Odd Hugo lugusid isegi nautisin. Mõnedes osades puhkpillide ja äsja lisatud akordioni kokkumäng toimis väga ilusti ja meeldis ka üks instrumentaalne valsilugu, mis nad tegid, vägagi Erik Satie "Trois Gymnopedies" vaimus.
Ewert & The Two Dragons, esimest korda lives nägin ja päris hea popbänd, peab tunnistama. Kuulasin netist nende uut albumit kah äsja ja osad lood mulle meeldivad. Raadiost mäletan, et kuulsin ühte lugu, siis kui tagasi Vooremaale juulis kolisin ja nad mängisid seda lives ka, sel on päris hea bassikäik Ivo Ettilt salmiosades, mängituna mingi idabloki basskitarri peal. Loo nimi on "Gold Digger". Sama pilli peal mängis Etti bassi ka põhihitis "Good Man Down". Ja neil oli ka laval torudesektsioon. Kolmeliikmeline, trompet, tromboon ja tenorsaks. Sain sel pildil kogu bändi kätte.
Aga hobi-kontsert-piltnikuna oli minu jaoks kõige suurem challenge: saa-kätte-trummar. Siin sain. :) Ma olin lava ligidal seal nurgas, kus trummar oli paratamatult tihti Erki Pärnoja varjus.
Bendik oli loomemajandus-staadioni-postroki bändina vast üks parim eksemplar sellest stiilist, mida peetakse ehk igasugu TMW'de kõige ootuspärasemaks stiiliks.
