Hetkel on küll vara mingeid järeldusi teha, aga paistab, et teised inimesed, kes uut plaati kuulanud juba on, peavad väljapaistvaimaks palaks justnimelt avalugu "A Bit Dark". Okei, järeldusi teen vaid kahe näite põhjal. Esiteks palus Ants Kohviradio ringlusse justnimelt seda laulu. Ja nüüd siis mängis Siim oma teisipäevases R2 indie-saates ka justnimelt seda lugu (ja hõikas välja ka esitluskontserdite nimekirja, suur tänu!).
Kui ma olin aasta tagasi taas Lõuna-Euroopasse talvituma siirdunud, sai minu jaoks selgeks, et võib-olla kõlbab uuest salvestatud materjalist kuskile ehk vaid pool, seega kõigest ühe EP jagu. Ma olin just EP teinud ja kaht EP'd korraga ma parema meelega ei teeks, muidu on neid liiga palju võrreldes albumitega. Seega, kui ma tahtsin vältida olukorda, kus vähemalt poole muusika puhul võiks kahtlustada enesekordust või iseenese karikatuuriks moondumist, oli mingisugune suunamuutus vajalik.
Niipea, kui olin Itaaliasse jõudnud ja oma meile esimest korda avanud, tegi Valner ettepaneku kultuuriportaali jaoks arvustada Peaking Lights'i äsjailmunud uut plaati. Võtsin ette ja kuulasin. Jäin plaadi suhtes suhteliselt rahulolematule seisukohale, võrreldes sellega, kui head albumid olid 936 ja Lucifer. Minu arvustus kinnitab seda.
Võimalik, et Peaking Lights üritas popilikumat plaati teha. Mis pole iseenesest patuasi, sest ma olen ju ikkagi Dejavoodoo-perioodi Opium Flirdi taustaga mees ja eks minagi panin tähele igasugu märkusi, et Dejavoodoo oli liiga järsk äraminek instrumentaalmuusika-perioodi OF'ist. Dejavoodoo siiski omab väga meeldivat kõlapilti Andrese vokaalide kõrval, väga kenasti on tegelikult balansseeritud igasugused sündid ja elektroonika kitarride, puhkpillide jms pillidega. Cosmic Logic aga kaldus liiga tugevalt digitaalsemat sorti elektroonilise saundi poolele.
Tänavu Jaanuaris tuli mul mõte teha midagi sarnases stiilis. Mõtlesin, et miks mitte võtta see sama süntesaator-popilik rida ja teha seda kõlavärvidega, mis mulle meeldivad. Asendada digitaalsed sündid kitarride ja klarnetitega. Niimoodi ma otsustasingi kirjutada oma muusikalise vastuse Peaking Lights'ile, umbes nagu We're Only In It For The Money oli Frank Zappa muusikaline vastus biitlitele. Inglise muusiku Dirk Campbelli sõnul olevat parim sorti muusikakriitika justnimelt mingi uus muusikapala.
Genereerisin arvutis dub'iliku rütmi ja siis bassklarnetil korduva rifi ja nii oligi gruuv paigas. Siis sämplisin natuke süntesaatoriakorde (kuna mu Prophet oli muidugi Eestis, aga ma olin salvestanud arvutisse mõningad klahviakordid, mida võimalik sämplida, kui vaja). Laulu akordilise struktuuri ma panin paika kitarril (põhiosa akordid Cm, Gm, Ab-maj7 ja Eb-maj7), aga ka klaveril (keskel vahelduv osa ja lõpuosa akordid Ab-maj7 - Bb-maj7 - Gm7 - Dm7, kitarril mängin hoopis selliseid akorde: Ab-maj7 - Gm9 - C9 - Dm7/G).
Laulusõnad kirjutasin suhteliselt kiiresti. Esimene salm oli paigas niipea, kui mul laulu kirjutamise idee üldse tuli, aga ülejäänud sõnad kirjutasin Guido jaoks tema talus puude raiumise kõrvalt iPhone'i niipea, kui mul idee kuskil suunas liikuma hakkas. Laulusõnade teema haakub Peaking Lights'i suunamuutuse polariseeriva mõjuga kui ka üldse terve selle raskusega omaks võtta oma lemmikbändide suunamuutusi. Sel aastal on olnud indie-skeenes põhipolariseerja vist Tame Impala, aga mulle Currents meeldib ja ma olen omadega natuke hämaras justnimelt sellega, miks ma võtan omaks näiteks Tame Impala suunamuutust, aga mitte näiteks Peaking Lights'i oma.
Pärast esimest salmi tuleb sämplitud mellotroniflööt esitamas esimest instrumentaalset meloodiaosa. Pärast teist salmi esitan sama meloodia mellotroni brassi-sämpliga (alates aastast 2010 ma pole enam midi klahvpille kasutanud ja mellotroni saundfondid on ainuke erand, mida endale lubanud olen) ja elektrilise bassklarnetiga. Tellisin talve jooksul teise huuliku ja võtsin oma Pasoana helipea kaasa. Veebruaris sain võimaluse drillida auk huulikusse ja niipea, kui see tehtud oli, tegin puhkpillipartiisid uue plaadi esimese kolme laulu jaoks (kuigi Ruby laulu lisasin vaid selle nelja noodi üles-alla progressiooni keskel, ülejäänud puhkpilliosad olid salvestatud juba Eestis oktoobris).
 |
| Puhkpille salvestamas veebruaris 2015. |
Tehtud partiide seas oli ka teine instrumentaalne meloodiaosa loo lõpus, läbi kolme-osalise klarnetipartii loomise sai minu jaoks selgeks, et ma võin ükskõik mis bändi ette võtta žanriharjutamise eesmärkidel, aga mingil moel tuleb asi ikkagi omamoodi välja. Lõpuosas kostuva trummiosa sämplisin trummisalvestustest, mida mõtlesin oktoobris salvestada, juhuks, kui peaks tekkima idee midagi nendele trummidele peale teha. Trummide ja süntesaatorite salvestamine toona võimaldas mul seega uue plaadi jaoks võõrsil terve lugu põhimõtteliselt vaatet nullist üles ehitada.
Üsna kõnekas on Siimu kommentaar, et lugu on selline veider-pop. Selgitan siis, miks minu jaoks on muusikas teatud veidruse komponent oluline. Asi ei ole selles, nagu veider oleks olla kuidagi cool või et ma üritaks taga ajada mingit je ne sais quoi'd, mis ka Ariel Pink'ist paljutunnustatud geeniuse teeb. Tooksin välja kaks faktorit.
Ma olen alati leidnud, et kõige inspireeritumalt kõlavad minu arust justnimelt need lood, milles on mingisugune kiiks sees või midagi kergelt psühhootilist. Kui ma salvestasis "Zen Spiceboxi", siis minu soolo keskel on pigem teine võte, sest esimese võtte soolo oli selline mõnus ja selline kosmiline, aga ta ei veennud. Võtsin pilli uuesti kätte paar nädalat hiljem ja mõtlesin, prooviks sellise natuke hullumeelse soolo mängida. Ja see lähenemine töötas! Teise näitena tõstaks esile Rummo luuletuse deklameerimist "Paremas kosmogoonias". See kuidagi toimib väga hästi, kui friikluses on pauerit. Ehk teisisõnu, kui õnnestub loojana olla ekstreemne versioon iseendast.
Teine faktor on loojana oma piiratuste ärakasutamine. Mart Avi intervjuus Postimehele jäi kõige rohkem silma Mardi toonitamine, et tema varustus on kas odav või pidevalt rikkis. Mul võib olla selline arv instrumente, millega rahul olen, aga ka mul on puudusi. Paratamatult on mu vokaalimaterjal üsna piiratud. See nõuab teatud produktsioonilisi trikke kompenseerimaks. "The Dustbin of History" põhivokaali salvestasin tervetooni võrra madalamalt sisse kasutades Logicu Varispeed optsiooni.
Varispeedida otsustasin ka oma "A Bit Dark" vokaali. Sama tehnikat kasutas Zappa oma eelmainitud "We're Only…" albumi salvestamise aegu. Tema vokaal oli veider, aga ta lihtsalt üritas produtsendina oma nõrkusi enda kasuks keerata. Kindlasti lähenes ta kogu protseduuri juures asjale temale omase huumoriga. Ja huumoriga lähenesin minagi.
Salvestasin kaks vokaali. Ühe tavakiirusel ja teise jaoks keerasin salvestuse minoorse tertsi jagu allapoole, ehk C-minoorist A-minoori. Ehk siis normal speed vocals ja hi-speed vocals. Aga Logicus panin träkkidele nimeks hoopis Normcore Speed Vocals ja Hipster-Speed Vocals. Tulemuseks mõnusalt dementne topelt-rida.
Lõpetuseks: kas ma teeksin terve plaadi sarnases stiilis? Võimalik, kui ma suudan mitte ainult piisavalt materjali sellises idioomis koguda, vaid ka täiesti töötava terviku luua. Hetkel aga olen rahul sellega, et mu uuel autoriplaadil on mitu eri suunda ja et ühe ja sama ketta peal on nii Glass-pärlimuusikaline instrumentaalpala "Plain Obstinacy" kui ka selline teistmoodi poplugu nagu "A Bit Dark".
