Monday, April 4, 2016

Intervjuu aastast 2013

Aprill 2016: Postitan intervjuu, mis ilmus ühes praegu enam mitte-avalikus muusikablogis nimega Sounding Starlight. See oli mul Safari lugemisnimistus endiselt olemas ja mõtlesin, et teeks ta oma blogis uuesti loetavaks. Kitarri teemal, see pill on mul taas pargis, aga ta ei oma tingimata tähtsamat rolli võrreldes puhkpillide ja süntesaatoriga. Tellisin eelmiseks sünnipäevaks ka elektrilise 12-keelse kitarri, seega eeldan, et 12-keelne, analoogklahvpillid ja elektriseeritud bassklarnet annavad endiselt vähem etteaimatava helikombinatsiooni. Vähemasti potentsiaalselt.

Edmund Hõbe näol pole kindlasti tegemist järjekordse kitarri tinistava indie-muusikuga. Edmund on väljapaistev noor muusik, kes rikastab Eesti muusikapinnast eksperimentaalsuse, improvisatsiooni ja ennekõike erilisusega (nt ei kasuta kitarri indie- muusika loomisel). Ega Eesti Teatriliidu Originaalmuusika auhind niisama potsti sülle ei kuku. Naudin Edmundi muusikat väga ja just samapalju nautisin Edmundi sisukaid vastuseid minu üheksale küsimusele. 
Varem lõid muusikat Multiphonic Rodent’i nime all ja nüüd Edmund Hõbena, miks?
Ma olen alati soovinud nime, mille läbi ma eristuksin teistest. Kas või uudissõna “multiphonic” (s.o. kunst puhuda monofoonilisest puhkpillist korraga mitu heli) on juba piisavalt harvaesinev termin. Varasema artistinime puuduseks on liigne keerukus. Selle hääldus on paras komistuskivi soomeugrilastele. Pluss, kui ma esinen pseudonüümi all, siis ma justkui seaks oma muusikalise loomingu eraldi sellest, kes ma muidu olen.
Edmund Hõbe on aga kindlasti enamatki kui vaid multi-instrumentalist ja helilooja. Kui kellelegi ei meeldi mu muusika, siis see tähendab, et Multiphonic Rodent tema jaoks on ebaõnnestunud. Aga Edmund Hõbena ei ole ma inimesena läbikukkumine, ma lihtsalt ei tee muusikat, mis seda inimest kõnetaks. Lisaks on Edmund nimi, mida inimesed, kelle arvamust ma usaldan, on heaks kiitnud. Mul üks inglasest sõber mainis kord: “My mother thinks Edmund is a good name”. See oli väga liigutav!
Milline on sinu muusikaline taust?
Mõned pillitunnid paaril instrumendil ja totaalne iseõppimine teistel.
Kuidas kirjeldaksid enda loodavat muusikastiili? 
Nimetaks väärtusi, mis mulle imponeerivad: psühhedeelia, improvisatsioon, meloodiad, unenäolised akordid, analoogklahvpillide saund, puhkpilliseaded, huvitavad rütmid ja taktimõõdud, korduvmotiivid ja lugude arendamine nende motiivide peal. Proovin oma muusikas neid väärtusi vastavalt vajadusele kombineerida. Proovin kindlasti kõlada ka teistest indie-artistidest erinevalt: näiteks loobusin sel eesmärgil kitarride kasutamisest. Kui minu saund baseerub pigem elektriorelil ja efektidega vürtsitatud klarnetil, siis see kõlab kindlasti vähem stereotüüpsemalt võrreldes kitarribändidega. Teiste kirjelduste läbi võiks ehk öelda, et ma võin kõlada nagu Pastacas + Eplik + punk või siis Stereolab kompresseerituna ühemehebändiks ja õpetatud luuperdama Owen Pallett’i poolt.
Kes on sinu suurimad eeskujud?
Frank Zappa, Steve Reich, Robert Wyatt, kui nimetada vaid mõningaid.
Sa äratasid ellu oma muusikaga 1925. aasta tummfilmi “Tšeka komissar Miroštšenko“. Kuidas avanes võimalus luua muusikat tummfilmile ja kui millisel määral on filmile muusika loomine erinev sinu igapäeva loomingulisest protsessist?
Tänada tasub Vaiko Eplikut, kel oli idee hakata Kinomajas (kus ühtlasi nüüd ka klubi Sinilind) tegema tummfilmikontserte. Mina olin esimene, kellega ta ühendust võttis ja tal oli välja pakkuda justnimelt see film. Sellele muusika loomine oli üldjoontes sama, mis muidu lugude kirjutamine: magamistoas ideede improviseerimine ja saadud ideede hilisem korrastamine. Filmi puhul on mul lihtsalt olemas visuaalsed vihjed, millega arvestada.
Tummfilmikontserdiks ette valmistudes sain paraku DVD, kus stseenid olid renderdamise käigus ära vahetunud. Ma ei saanud kahjuks remasterdatud versiooni. See tekitas kontserdil olukorra, kus ma pidin suuresti toetuma oma improvisatsioonilistele instinktidele, et asi päris hukka ei läheks. Õnneks vedasin asja välja. Pärast sain filmihuvilistelt entusiastliku aplausi, Jaan Ruusile näiteks film ise ei istunud, aga filmi jaoks tehtud muusikast oli ta üdini vaimustuses!
Millisena näed Eesti muusikamaastikku praegu ja kas muusikutel on piisavalt võimalusi enda publikule näitamiseks?
Heade bändide hulk on kindlasti viimase kümne aastaga kasvanud. Selle negatiivne aspekt samas on turu üleküllastumine. Asi võiks olla parem, mind ikka kurvastab, kui igasugused Kink Konkid pärast kaht hooaega kinni lähevad. Kahjuks halvendab bändide võimalust end publikule näidata ka halb harjumus kontsertpidudele minekuga viivitada, tänu millele lähevad ka bändid reklaamitust hiljem peale. See on üsna frustreeriv. Samas respekt festivalikorraldajatele, kes proovivad õigetest kellaaegadest kinni hoida, ehk muudab ka Tallinn Music Week asja pikemas perspektiivis.
TMW’st rääkides, kui seal esineb 200+ bändi, siis mitte igaüks ei saa võrdväärsel määral tähelepanu. Delegaatide tähelepanu püüdmine on null-summa mäng, palju lihtsam on minna mõnele trendikale Von Krahli showcase’ile, kui et ilmuda klubisse Tapper. Siiski rõhutaks hea promo tähtsust. Nendel, kes oskavad, läheb kindlasti publiku kasvatamisega paremini võrreldes nendega, kes ei oska. Rõhutaksin veel sedagi, et meie kontserdikorraldajad on isegi olnud päris helded: nad on nõus sulle andma võimalust esineda ja sa võid tihti ka oma honorari tasku pista, isegi kui mängid lõpuks vaid kümnele inimesele saalis. Kusagil Ameerikas peaksid aga tõestama oma võimet meelitada publikut kohale.
Mida on sinult lähiajal oodata?
Plaanin hakata uusi laule kirjutama ja ka salvestama. Loodan kunagi lähitulevikus ka mingisuguse muusikavideoga lagedale tulla, jutud on käimas sel teemal.
Mis on sinu jaoks senini suurim saavutus muusikavaldkonnas?
Originaalmuusika auhind Eesti Teatriliidult muusika eest Von Krahli etendusele “Gilgameš ehk igaviku nupp” Olen tänulik ka selle eest, et pääsesin 2011. kevadel Inglismaale kontserti andma.
Milline on sinu kaugem tulevikuvisioon?
Ma ei tee mingeid viisaastakuplaane. Küll aga olen hakanud vähem muretsema selle pärast, kas ma olen ikka piisavalt aktsepteeritud. Teatud asjad võtavad lihtsalt kauem aega ning ka sedasorti muusika puhul, mida mina teen, on võimalus, et seda hakatakse mõistma alles aastate pärast. Loodetavasti siiski veel mu eluajal. Öeldakse, et igasugune hea muusika leiab lõpuks ikka oma publiku, proovin selle kannatlikult ära oodata. Tähtis on olla ka – nii vähegi kui võimalik – olla muutus, mida ise soovid näha.

No comments: