Tagasi soojal maal

Portugalis tagasi juba alates neljapäevast. Tegin terve sõidu viie päeva ja nelja ööga ära. Marsruut riigipiiride ületamise osas oli muidu sama, mis varem, aga Saksamaale sisse sõitsin läbi Görlitzi/Zgorzeleci piirkonna, jätsin vahele Berliini seekord ja Prantsusmaa läbisin seni läbi lühemat marsruuti varasemast (otse Mulhouse'ist kuni Hispaania Iruni piirilinnani). Kokku tuli umbes 4100 km sõitu, ehk umbes 300-400km vähem, kui eelmised korrad.

On the road again en route from Estonia to Portugal. At a petrol station in Lithuania #van #driver #travels

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jun 4, 2017 at 10:42am PDT

Peatus Leedus.

Passed through France yesterday. And went for a swim at this lake beach. The water was really good, made me realise how bloody miserable it was in Estonia this Spring. Had a good relaxing swim, on this picture a couple of training swimmers jogging. #letsgoswimming #swimming #travels

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jun 8, 2017 at 12:53am PDT

Käisin Prantsusmaal ujumas Angouleme piirkonnas olevas Saint-Yrieux järve äärde kujundatud rannas (ehk plan d'eau prantsuse keeles). Vesi oli juba päris soe. Sain aru, kui külm on eesti kevad seekord olnud.

Ilmad lähevad siin juba päris kuumaks. Kolmkümmend kraadi ja enamgi tulevast nädalast. Kõvasti tuleb niitma hakata.

Viimane õhtu Eestis - Nõukogude Hipid ja Phloxi plaadiesitlus

Täna hakkan taas soojale maale sõitma. Seega eile võtsin viimast ja käisin kahel kultuuriüritusel. Tahtsin väga ära näha Terje filmi "Nõukogude hipid", aga ka Phloxi plaadipresekat Gennis, seega, kui välja kuulutati, et Phlox saab kontserdi lükata poole ühe peal öösel, siis oli selge, ei peagi väga ohverdama. Muidugi Tartu Popi ja Roki Instituudi kontsert jäi nägemata.

Hipifilm oli aga vägagi nauditav ja üsnagi mõtlemapanev. Arhiivimaterjalid, animatsioon ja intervjuud põhiliste tegijatega nõuka hipiskeenes ühes psühhedeelse rock-muusikaga raudse eesriide tagant andsid päris paeluva terviku.

Phlox on alati sama, alati teistmoodi. Omale rajale jääb see bänd kindlaks, aga muudatusi võib esineda näiteks instrumentatsioonis. Zilmeril oli väga põnev komplekt: tommide asemel rototomid ja ta kasutas pretsedenditult (vähemasti selle reporteri jaoks siis) elektroonilist perkussiooni. Mängis isegi poolelektroonilise trummisoolo ühe loo sissejuhatuseks.

Kalle mängis pea eranditult sopransaksofoniga. Paaris seniavaldamata loos kasutas ta oma puhksüntesaatorit. Kui veel arvestada Kristo üht efektirikast soolot, siis põhiliselt tegidki elektroonikat trummar, puhkpillimees ja kitarrist, Pearu mängis ainult Rhodesi. Muidu olid lood "Keri" pealt ja meeldiva üllatusena oli "Talu" albumilt "Augustin". Zilmeri kompositsioonid "Talu" pealt on ehk üks faktor, miks ma aastal 2014 kriitikute küsitluses Eesti parimate albumite selgitamisel mainisin oma isiklikus tabelis Phloxi suht kõrgel kohal - kolmandal kohal Röövel Ööbiku ja Epliku järel.

"Itku" jaoks oli kohal Jakapi ja kuigi lugu sai ehk veidi kiirustades mängitud, see, mis Jakapi teeb, on ikkagi geniaalne. Lutsoja elektriviiul oli ka meeldiv täiendus soolopilli näol.

Lisalugu oli "Käsi". Hullult hea, nagu ikka. Ostsin "Keri" vinüüli ka. Nii et on ka eesti muusikat, mida vinüülilt kuulata, kui soojale maale tagasi jõuan. Eile ostsin näiteks Gramophonetree poest Gennis Public Image Ltd debüütplaadi vinüülil ja Robi sõnul oli see väga heas konditsioonis. Andsin muide sinnasamma poodi ka oma uut albumit "Free Range Derangement", nii, et kel huvi on, võib sealt küsida.

Helenurm ja Prooso 

Zilmeri sett

Klein sopraniga

Klein, Zilmer ja Roots 

Klein EWIga

Liis Lutsoja

And last but not least: Roomet Jakapi

Magasini Tänava Suvila avapidu 2 VI 2017

Pildistas Liisa, keda ma nägin üle pooleteise aasta, seni olime ainult FB kaudu ühenduses. Hea, et ta konsale tuli.

Eile mängisin oma Tartu kontserdi Magasini Tänava Suvila avapeol. Nagu ka Tallinna kontserdil, ma mängisin uue albumi Free Range Derangement otsast lõpuni, mängides kõik lood ilma pausideta nende vahel, nagu vanasti, siis, kui esitasin Luuperikontserti nr 1. See stiil on mingis mõttes distsiplineeriv, sest see nõuab kiireid muutusi pillide ja tehniliste sätestuste vahel. Muidu ma lihtsalt raiskaksin minuteid lugude vahel.

See tähendab samas ka teatud riske. Tallinnas Kelmis vedas mind kitarrijuhe alt, tänu millele mängisin ühes loos rütmikitarripartii asemel oreliakordid. Tehniliste viperustega tuleb arvestada, küsimus on selles, kuidas jamadest välja tulla. Sel kontserdil näiteks läks bassklarnet külma ilma tõttu peaaegu pooltooni võrra häälest ära. Seega otsustasin osad lood teha ilma capota kitarril ja teistes vahetada pillid soolode ja partiide esituses. Ka allesjäänud klarnetilugudes ma tõsiselt kartsin, et nüüd saab muidu meloodilisest ja tonaalsest muusikast avangardistlik mikrotonaalne puder ja kapsad. Viimase laulu lõpuosa kõlas kõige kahtlasemalt, aga pärast videost vaadates ei kõlanud asi ehk nii hullult. Pigem teeks enesekriitikat muude aspektide osas. Nagu Frank Zappal, veerandtoonimuusika territooriumile minek toimub siis, kui ma laulan! Kõige paremini tuli välja instrumentaal "The Inexpressible Qualities", millel oli lihtsalt eriti vahetu minek seekord.

Tartus esineda Uues Õues või nüüd Magasini Tänava Suvilas on seni minu jaoks töötanud. Huvitatud kuulajaid tundub olevat, mõned isegi tulevad kuulama pigem mind, kui Jaan Pehki. Viimase osasid lugusid ka kuulasin ja peab tõdema, et ma pean lugu headest lauljatest ja tekstikirjutajatest ja Pehk seda on. Need tugevad küljed on mul paraku kõige nõrgemad. Sellepärast mul ongi nii palju pille ja ohtralt kihte oma muusikas vaja, et kompenseerida!

Tallinnas aga Kelmis mängimine kinnitas, mida ma olin alati kahtlustanud: mängida ainsa eesti esinejana ja siis paari naaberriigi esinejaga (sedapuhku olid Kelmis üks Soome bänd, mis oli päris hea ja üks Läti bänd, kes on okei, aga mitte nii põnev, kui Ouu) ei tööta. Siiski oli vähese publikuhulga seas ka paar meeldivat üllatust. Mari Von Krahlist lõpuks sai tulla ka mõnele mu päris luuperikontserdile. Nägin ka Ervinit. Ja panin visuaalimeistri Sassi listi, ööbides tema pool järgmine õhtu, mis võimaldas mul Nevesise kontserdil käia.

Kontsertkava mõlemal kontserdil:

Normaalvariatsioon
The Inexpressible Qualities
Metsavalss
A Porta Verdadeira (True Door)
Malignant Narcissist
Trap Dance
A Curious Condition
Suured egod me ümber

Vaatasin ka Elizabete Balcuse kontserti Lätist. Ja see oli väga äge! Sämplid ja biidid kombineerusid laiv-luuperdamisega nii vokaalil kui ka flöödil ja ta kasutas ka puu- ja juurvilju muusika tegemiseks! Tundus, et need olid midikontrolleriks. Nii, et arvuti oli ka laval, aga seekord oli arvuti kombineeritud juurviljadega. Omapärane lahendus. Nii, et väga põnev tegija, ütleks kaht asja. Maria Minerva kõlab tema kõrval konservatiivselt. Ja seni nähtud Läti alternatiivartistidest on Elizabete Balcus minu jaoks vaieldamatult kõige huvitavam.

 
Pärast vahetasime plaate ka. Paistab, et Elizabete plaat on välja antud UK plaadifirma poolt. Ja see on väga lahedalt kujundatud kah! Elizabete sõnul tema enda poolt. Nii et väga andekas. Minu plaadikujundus on aktsepteeritav ainult DIY standardite kohaselt, nii et respekt igaühele, kel kujunduse peale reaalselt silma ja annet on. Kuulan plaati kindlasti niipea, kui saan.