Magasini Tänava Suvila avapidu 2 VI 2017

Pildistas Liisa, keda ma nägin üle pooleteise aasta, seni olime ainult FB kaudu ühenduses. Hea, et ta konsale tuli.

Eile mängisin oma Tartu kontserdi Magasini Tänava Suvila avapeol. Nagu ka Tallinna kontserdil, ma mängisin uue albumi Free Range Derangement otsast lõpuni, mängides kõik lood ilma pausideta nende vahel, nagu vanasti, siis, kui esitasin Luuperikontserti nr 1. See stiil on mingis mõttes distsiplineeriv, sest see nõuab kiireid muutusi pillide ja tehniliste sätestuste vahel. Muidu ma lihtsalt raiskaksin minuteid lugude vahel.

See tähendab samas ka teatud riske. Tallinnas Kelmis vedas mind kitarrijuhe alt, tänu millele mängisin ühes loos rütmikitarripartii asemel oreliakordid. Tehniliste viperustega tuleb arvestada, küsimus on selles, kuidas jamadest välja tulla. Sel kontserdil näiteks läks bassklarnet külma ilma tõttu peaaegu pooltooni võrra häälest ära. Seega otsustasin osad lood teha ilma capota kitarril ja teistes vahetada pillid soolode ja partiide esituses. Ka allesjäänud klarnetilugudes ma tõsiselt kartsin, et nüüd saab muidu meloodilisest ja tonaalsest muusikast avangardistlik mikrotonaalne puder ja kapsad. Viimase laulu lõpuosa kõlas kõige kahtlasemalt, aga pärast videost vaadates ei kõlanud asi ehk nii hullult. Pigem teeks enesekriitikat muude aspektide osas. Nagu Frank Zappal, veerandtoonimuusika territooriumile minek toimub siis, kui ma laulan! Kõige paremini tuli välja instrumentaal "The Inexpressible Qualities", millel oli lihtsalt eriti vahetu minek seekord.

Tartus esineda Uues Õues või nüüd Magasini Tänava Suvilas on seni minu jaoks töötanud. Huvitatud kuulajaid tundub olevat, mõned isegi tulevad kuulama pigem mind, kui Jaan Pehki. Viimase osasid lugusid ka kuulasin ja peab tõdema, et ma pean lugu headest lauljatest ja tekstikirjutajatest ja Pehk seda on. Need tugevad küljed on mul paraku kõige nõrgemad. Sellepärast mul ongi nii palju pille ja ohtralt kihte oma muusikas vaja, et kompenseerida!

Tallinnas aga Kelmis mängimine kinnitas, mida ma olin alati kahtlustanud: mängida ainsa eesti esinejana ja siis paari naaberriigi esinejaga (sedapuhku olid Kelmis üks Soome bänd, mis oli päris hea ja üks Läti bänd, kes on okei, aga mitte nii põnev, kui Ouu) ei tööta. Siiski oli vähese publikuhulga seas ka paar meeldivat üllatust. Mari Von Krahlist lõpuks sai tulla ka mõnele mu päris luuperikontserdile. Nägin ka Ervinit. Ja panin visuaalimeistri Sassi listi, ööbides tema pool järgmine õhtu, mis võimaldas mul Nevesise kontserdil käia.

Kontsertkava mõlemal kontserdil:

Normaalvariatsioon
The Inexpressible Qualities
Metsavalss
A Porta Verdadeira (True Door)
Malignant Narcissist
Trap Dance
A Curious Condition
Suured egod me ümber

Vaatasin ka Elizabete Balcuse kontserti Lätist. Ja see oli väga äge! Sämplid ja biidid kombineerusid laiv-luuperdamisega nii vokaalil kui ka flöödil ja ta kasutas ka puu- ja juurvilju muusika tegemiseks! Tundus, et need olid midikontrolleriks. Nii, et arvuti oli ka laval, aga seekord oli arvuti kombineeritud juurviljadega. Omapärane lahendus. Nii, et väga põnev tegija, ütleks kaht asja. Maria Minerva kõlab tema kõrval konservatiivselt. Ja seni nähtud Läti alternatiivartistidest on Elizabete Balcus minu jaoks vaieldamatult kõige huvitavam.

 
Pärast vahetasime plaate ka. Paistab, et Elizabete plaat on välja antud UK plaadifirma poolt. Ja see on väga lahedalt kujundatud kah! Elizabete sõnul tema enda poolt. Nii et väga andekas. Minu plaadikujundus on aktsepteeritav ainult DIY standardite kohaselt, nii et respekt igaühele, kel kujunduse peale reaalselt silma ja annet on. Kuulan plaati kindlasti niipea, kui saan.