Poola post-punk ansambel Trupa Trupa paistis kõigepealt silma ühe kitarristi custom-made/DIY pilli poolest, kitarr paistis olevat meisterdatud mingist metallkarbist. Meenutas Sandri meisterdatud kohverkitarri, mida ka Ervin sai Opium Flirdiga mängida. Kuidas nad kõlasid? Natuke nagu Stranglers "Black and White" albumi pealt oma jõuliselt minimalistliku progetunnetusega, kohati mängisid nad isegi viie ja seitsme peale, kui bassimees laulis, oli tema vokaali peal mingi eriti kihvt metalse kõlaga efekt, mis hääle kuidagi androidilikumaks muutus.
Enne Stereolabi vaatasin poole tunni jagu Tirzah kava. Suht vildakas popitunnetus, võibolla nn. alternatiivne R&B, mis ka päriselt alternatiivselt kõlab. Mulle meeldis tema lauluhääl ja see, kuidas tema kaaslased laua taga näisid tegelikult mängivat oma elektroonilisi vidinaid pelga nupukruttimise (või "läptopi taga munade sügamise", nagu üks popigeenius meil teravalt ironiseeris omal ajal) asemel. Samas oli materjal suht aeglane ja ballaadilik, nii et hakkasin ennast vaikselt ümber häälestama Stereolabi rokkivamale setile.
Mis ei olnud küll kõige täiuslikum kõlalises mõttes. Bass oli madalamates nootides jube jube vali ning uue bassimehe (kes ka taustvokaale laulis) meloodilisem osa mängust jäi kuidagi varju. Samuti ei kuulnud ma eriti hästi klahvimees Joe Watsoni pille. Rhodes oli okei, sünt selle peal ka, aga Yamaha Reface orelisimulaatorit kuulsin hädavaevu ja vahel üldsegi mitte.
Aga, nautisin Timi rütmikitarrimängu ja Andy trumme. Laetitia oli ka super. "Metronomic Undergroundis" pani Tim täiega hullu oma atonaalse soolotamisega, kohe nii hullu, et kitarrikeel läks katki. Varupill oli siiski olemas. Setlist oli enamasti suht greatest hits ('Labi mõistes muidugi), aga paar vähem tavalist lugu oli ka varuks. "Mars Audiac Quinteti" pealt tuli näiteks üks minu lemmik krautrocki stiilis lugu "Anamorphose" (mis tegelikult on ilmselt ikkagi Steve Reichi "Four Organs" tribuut). Definitiivne versioon on ABC Music kogumiku peal (BBC sessioonid), aga ilgelt hea meel, et nad seda mängida otsustasid. "Lo Boob Oscillator" lõpuloona polnud isegi mitte niiväga krautrock, kuivõrd kosmiline psühhedeelia, jazzilikult elastne, ent pungiliku dünaamikaga. Stereolabi teatakse lounge-muusika revivalistidena, aga tegelikult on nende muusikaline lähenemine suht punk-rock suhtumisega ja see oli olemas ka OFF Festivali kontserdil. Kava oli alljärgnev:
Percolator
Brakhage
French Disko
Rainbo Conversation
Miss Modular
Metronomic Underground
Anamorphose
Need to Be
Ping Pong
Crest
Lo Boob Oscillator
Vaatasin Suede kontserdi ka otsast lõpuni ära. Nii et nägin ära ka teise karismaatilise britpopi frontmani. Aga seal, kus Jarvis Cocker on selline šarmantne intellektuaal, Brett Anderson on ikka täielik rokkstaar. Enamasti oli kava täielik rokiküte, vahel ka mõni klaveriballaad ja isegi paar akustilist lugu (nt. lisaloona versioon 1999 loost "She's in Fashion"). Isegi kui ma pole suurem asi britpopi sõber, paistab Suede olevat üsna võimas kontsertbänd.
