Eile õppisin festivaliala tundma ja sagisin palju ringi. Aga proovisin ka lihtsalt vaadata, mis muusikaliselt toimub ja pmst võtsin vabaduse jääda vaatama vaid muusikat, mis mind tõeliselt kõnetab.
Poola jazz võib super olla. Seda skeenet esindas näiteks üks väga huvitav trio, kus mängivad pianist, kelle klaveri peal on ka elektriorel väga laheda 60ndate kõlaga, bassimees mängib kontrabassbalalaikat, mis on väga ebaharilik pill ja trummar on just nii nõtke ja vabalt voolava stiiliga nagu mulle jazztrummarite puhul tavaliselt meeldib.
Aga uuenduslikuma jazzi lainel ootasin üliväga The Comet is Comingu kontserti ja nemad panid just nii rajult nagu võis oodata, väga intensiivse tänavatarga jõutrio sünergiaga.
Intensiivi pani ka uus inglise kvartett Black Midi, nende punkprogelik kärtsmürts kõlab plaadilt päris huvitavalt kuigi segaselt, aga just kontserdil on nende energia laitmatu ja nende trummar on üks badass motherfucker, kohe tõsiselt.
Aga õhtu peaesineja oli Jarvis Cocker oma uue bändiga Jarv IS. Ma nautisin tervet kontserti otsast lõpuni, Cockeri uued laulud on üsna põnevad, mitmekesised, neis on piisavalt draamat, bänd oli tasemel ja mehe karisma on laitmatu. Oli huvitav teada, kas mõni Pulpi lugu ka tuleb ja varuks oli üks b-pool aastast 1994 ("only the hardcore fans recognise this"). Hea näide, kuidas mineviku taaskordamise asemel võib õnnestunult ja kõitvalt edasi minna uue materjaliga. Üks lugu oligi pealkirjastatud "Must I Evolve" (taustalauljate vastus Cockeri küsimustele sel teemal: "yes yes yes", aga vastus küsimusele "Can I stay the same" oli "no no no").
No comments:
Post a Comment