Wednesday, April 6, 2011

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)


Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.

Tuesday, March 29, 2011

Electric Thoreau in Wired Walden EP

...on nüüd striimitav Bandcampi kaudu:



Mul on endiselt olemas ka mõned füüsilised koopiad. Tükihind 3EUR, lisanduda võib postikulu 1EUR, kui päris näost näkku käest kätte transaktsioon pole võimalik. Kontakti saab stereom ja siis gmail no teate isegi.

Tartus esitlen seda juba see reede Genialistide Klubis kontserdil Kuldnokkade Kevadball, kus peale minu astub üles veel Ans. Andur üle tõsiselt jupi aja, nad lubavad uusi palasid mängida. Nii et kohtume!

Monday, March 28, 2011

Nii hakkab ka pilte tulema TMW festivalist!

Multiphonic Rodent
MPR

Pastacas & Multiphonic Rodent
Pastacas (+mina külalisena)

Badass Yuki
Badass Yuki

Ülejäänud fotod siit: terve kollektsioon kogu festivalist niipalju kui fotograaf sai füüsiliselt kohal olla.

Sunday, March 27, 2011

Krt eile mul täitsa vedas!

Käisin siis eile seminaridel. Tuuriorgunnimise seminar oli väga põnev ja aktuaalne. Hiljem oli "Check My Demo" paneel, kus siis erinevad artistid panid oma demod demokarpi ja siis loterii alusel kuulasid viis Briti tüüpi eri leibelitest ja puha neid ja arvustasid. Istusin kõrvuti Roometiga Kreatiivmootorist ja Roomet arvas et see on ebatõenäoline, et tema lugu tuleb. Ise mõtlesin, et oioi, kui nüüd minu oma peaks tulema, siis oleks ma ilgelt närvis.

Aga pagana pihta, enamik lugusid olid suht mittemidagiütlevad. Mulle tundus, et kõik need inglased pidid kindlasti olema suht underwhelmed nii palju keskpärasust kuulates. Mis enamik inglasi nt. Mimicry kohta ütles, see toetas mu tundeid sündipopi kohta: et ega see ikka nii greit ei ole küll kui teha nii lihtlabaselt 80ndate asja.

Neljandana tuligi Kreatiivmootori lugu "Kaleidoskoopi" plaadi pealt. Ja mul oli hea meel. Ilmselt ka kriitikutel, ma nägin kuidas keskmine tüüp nimega John Rogers naeratas. Ja siis tulidki kommentaarid stiilis lõpuks midagi huvitavat. Ma nägin kohe, et tüübid hindavad omapära. Ja kui on situatsioon, kus riburada tuleb mittemidagiütlevat elektropoppi, tavapärast indikidrarokki ja ka üks vokaaljazzpala, mille kohta olid kommentaarid umbes selline "you have to be absolutely the best in that genre to sound really good!", siis pole raske näha, miks võiks mõni vähegi veidram lugu tunduda kui sõõm värsket õhku.

Viimaks, oh üllatust, tuli ka minu lugu. Ma juba olin arvestanud, et pärast ehk lähen ise nende tüüpidega rääkima, kas või avaldamaks kaastunnet, kui palju nüri paska nad kuulama olid sunnitud. Aga minu lugu "Printsess & Pagé" lasti (mängiti vot kuni brassiansambli kohani) ja oh üllatust, inglastele täitsa meeldis. Siuke huvitav, mõnus minimalistlik ühemehestuff oli üldine mulje, ühele tüübile meeldis isegi mu vokaal, mis oli eriti üllatav, arvestades et mu vokaalitunnetus on suht umbne. John oli mind reedel lives ka näinud ja talle väga meeldis. Andsin inglastele oma EP ja ajasin natuke juttu. Soovitasin Johnil vaadata Cleaning Womenit pärast Juuksuris.

Mõtlesin varem, kas minna Rock Cafesse või mitte. Aga arvestades, kuidas mulle eile seal kohe mitte ei meeldinud ja kuidas inglaste nõudlik muusikamaitse toetas minu tundeid sedasorti muusika kohta, mida seal šõukeisiti, ja kui hästi mul hakkas klappima Johniga, otsustasin ikka minna Juuksurisse Cleaning Womenit vaatama pärast. Enne käisin veel Rotermanni aatriumis jatsušõukeisil, aga ma krt ei jaganud alguses üldse matsu ära kuidas sinna sisse saada, minuga ühes tiirles mõõda Rotermanni veel mõned jatsuhuvilised. Saime lõpuks sisse, nägin Rouge Madame'i ja siuke mõnus stuff. Mulle meeldis väga siuke huvitav luuperipõhine tõlgendus "Muinasloost Muusikas".

Seejärel Juuksurisse. Alguses esines Dr Normal ja MC Roki, see Marten Kuninga oldschool hiphop projekt. Good clean fun, vahel on täitsa meelelahutus midagi siukest kaeda ja muidugi Marten natsa teises elemendis. Siis tuli Cleaning Women lavale. Enne olin Võru galeriis Heikki ja Pinkseldajaärra Tomi (minu lapsepõlvesõber muide, superandekas kunstnik) näituse avamisel üht kolmandikku sest industriaalsest transvestiitide triost näinud ja see oli siuke väga mellow ja droning ühemehevärk. Aga see, mis nad ühes triona tegid, see oli ikka väga võimas! Ikka totaalne Neubauteni teema ja väga toores punkmetal agressioon heas mõttes. Ja publik sai ikka ohtralt kuuma. Nägin samuti üle tõsiselt pika aja tsikki, kellega mul õnnestus eelmine aasta TMW'l pildile jääda. Kargasime Malcolm Lincolni järgi toona. Aga seekord ML esines ise Rock Cafes ja Cleaning Womani kõrval kõlab ML küll nagu pühapäevaestraadiorkester.

Viimaks käisin läbi Krahlist ja seal ma pigem hängisin lihtsalt teiste inimestega, eriti delegaatidega. Minu senine kogemus dikteerib, et inglased on üks mõnus rahvas ja mul oli väga hea meel saada inglise delegaatidega sina peale. Ma pean Suurbritannias see aasta ära käima, isegi kui vaid reisimas. Aga loodetavasti saab livet ka teha. Kuid esialgu on kõik vaid ideede tasanditel...

Saturday, March 26, 2011

Eilne päev...

...oli hull, kohati liiga hull. Pinged koguaeg, alates Tallinnas autoga sõitmisest, mis oli tihti parajalt närvesööv. Siis oli Nordic Hotel Forumis segadus, et minu delegaadipass on läinud, see veel omakorda tekitas ekstra jooksmist mõõda linna. Siis jäi mu saundchekiks naeruväärselt vähe aega. Mul vahepeal ilmselt oleks küll vaja enamat kui tundi selleks, et oma asju üles seada. Suur probleem oli, et ma eksperimenteerisin täistrummikomplekti mängimisega looperisse. See nõudis natuke peade ragistamist, et kuidas teha. Lõpuks ma kolisin kogu setupiga paika pandud trummikomplekti taha, niimoodi et kidravõim oli must vasakul pool ja muu pillipagas paremal. Seejärel jälle sõidutasin oma auto parklasse, sest Mustpeade Maja ees on vaja spets parkimisluba ja seda saab vaid tunniks-paariks.

Otse loomulikult jäin kontserdile hiljaks. Oma viis minutit. Kuid ma tegin oma setupi ära. Mängisin alustuseks Elektromehhaanilist Äratuskella. Need klahvpillil harjutatud keerukad meloodiaosised tulid mul ilusti välja. Aga pagan! Viis kuud ilma flöödimänguta on mulle ikka mõjunud küll, väga raske on pilli puhuda, eriti võimendatud helikeskkonnas. Siis oli kidrasaund mõnedes rokkivamates lugudes suht pann, mul ei jäänd absull aega kidrasaundi timmida.

Viies lugu oli improvisatsioon. Ramo tuli ja mängis flööti selles loos. Krt, tüüp ikka oskab puhuda, hoolimata tema tagasihoidlikust attitude'ist, et ta olla kehva pillimees. Ega ikka ole küll. :) Lõpetasin süntesaatorisoologa, Argo Valsile igatahes muide meeldis see portamento-saund, mis ma kasutasin.

Proovisin mängida lugu "Tsivilisatsioon" (Kohviradiost saab muide requestida siit), mis minu arust võttis kokku kogu mu kava olemuse: kõvasti head energiat, aga teatud vajakajäämised saundis. Kell oli 21.10 ja ma uurisin, et kas ühte lugu saaks veel teha. Tauno oli alguses pigem seda meelt, et võiks juba lavalt maha tulla, aga teised olid täitsa huvitatud, et ma veel mängiks. Tegin siis lühikese "Printsess & Pagé" versiooni, mille lõpetasin soolode asemel sedasi, et mängisin lihtsalt trumme peale.

Järgmiseks läks lavale Pastacas. Tema setlistis tegin ka üks-kaks külalisetteastet klarnetil. Ramo looper, Boss RC50 tundub igatahes pakkuvat rohkem võimalusi ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla vajan upgrade'i. Siis ma nägin hiljem, et huvi minu uue EP vastu jätkus ja ma pidin isegi parklasse jooksma, et koopiaid juurde tuua autost. Mis tähendas jälle hullult jooksmist ja tulemus oli, et ma nägin vaid natsa Badass Yukit. Aga väga hea live-bänd oli! Trummari lisamine oli hea idee minu arvates. Aigaril (Argo vend siis) on rütmitunnetus väga kindel ja laitmatu.

Järgmiseks jooksin taas parklasse, sedapuhku siis eesmärgiga sõita Rock Cafesse, et näha Leslie Da Bassi. Aga ma eksisin meeletult ära, sõitsin mingi ilge pika ringi maha, kuni lõpuks olin sunnitud GPS lugeja sisse lülitama, et üldse kuhugi välja jõuda. Jõudsin lõpuks kohale. Mõtlesin et LDB oli lõpetand, aga tegelt ta ikka mängis üheni välja. Nii et ma mõningaid hitte isegi kuulsin, nt. "Pisar", "Kassatšekk" ja "Sinu Nõiduses". LDB on kindlasti väga andekas muusik ja songwriter, aga ma vaatasin publikut ja mul tuli meelde jutuajamine ühe vana keskkooliaegse semuga, kelle meelest on ikka vaks vahet, kas teha muusikat, mida tulevad kuulama inimesed, kes tegelt tõesti on huvitatud või teha muusikat, mis nimme suunatud neile, kelle arust see võiks lahe olla. Mulle tundus, et need inimesed seal saalis pole päris minu inimesed.

Ja ühtäkki ma aktsepteerisin, et minu populaarsus on väiksem. Ma ei suudaks mitte mingil juhul edu nimel kompromisse teha (ja sellepärast ma ka OFi maha jätsin) ja kui kõigile neile Mimicryt, Tallinn Daggersit jm. siukest poleeritud sündipoppi (sinna lahtrisse tundub saundi mõttes ka LDB mahtuvat) kuulavatele tüüpidele ei tähenda mu enda muss mitte midagi, siis see poleks big deal. Samas Eesti on väike, sest raskem on leida neid inimesi, kellega oleks see autentne muusiku-fänni sünergia ehedam ja kuna mul pole plaanis nimme teha pingutusi ülejäänutele meeldimiseks, siis ega ma vist niipea ikka kuulsaks saa küll. :) Kuid positiivne on see, et olen taas energiat muusikategemiseks juurde saanud, nii et panen armastusest muusika vastu edasi!

Hiljem sõitsin Martini ja Eva-Maria juurde, kus ma öömaja sain. Seejärel veel üks keeruline sõit mööda linna: et Mustpeadest oma tehnika järgi korjata. Otse loomulikult oli autojuhtimine taas pingerikas.

Täna loodan tunduvalt rahulikumalt võtta. Lihtsalt käia seminaridel ja õhtuti bände kuulamas. Täna ootan eriti seda tuuriorgunnimise seminari kl 12.30.

Thursday, March 24, 2011

Multiphonic Rodent - Electric Thoreau In Wired Walden EP!



Esitlen homme TMWl uut EP'd nimega "Electric Thoreau In Wired Walden". Pikema pressiteate saatsin paari muusikablogisse ja TMW pressile laiali, lugeda saab näituseks siit. Olen alates teisipäevast ka proove teinud ja tõesti mõnus on mängida luuperiga üle jupi aja! Siin üleval üks versioon ühest EP loost pealkirjaga "Pisike Kosmoselaev".

Tracklist:

Printsess & Page
Katkine Kuub
Ekstsentrik
Pisike Kosmoselaev
Freedom of Speech Essentials

Monday, March 21, 2011

Ja tagasi Eestis!

Hetkel paras sulailm, aga palju lund kuhjund, mis alles ootab sulamist. Õnneks pole väljas nii külm kui kartsin. Igatahes oleksin ideaalis heameelega jäänud lõunasse kuni aprillini välja ehk. Aga ma arvestasin täpselt, et Tallinn Music Weeki ajaks oleks mõistlik kompromiss astronoomilise kevade algus, mis sest et meteoroloogilist kevadet peab veel ootama. Homme hakkan oma TMW kava ette valmistama-harjutama. Tundsin orelimängust puudust. Aga selle klahvid on päris väikesed võrreldes Guido ja Mark'i klaveritega, mida mul õnnestus veebruaris-märtsis kasutada!

Igatahes mõned fotomeenutused Portugalist.


Victor ja mina kasvuhoones (pildistas Roberto)


Kasvuhoones vol 2


Mina ja Biri Vale de Lamas. (pildistas Yassine)


Suplus Atlandi ookeanis uusaastal (Meia Praia)


Mina ja Ruby (pildistas Guido)


Leivateol


Karnevaliseltskond: Guido, Marine (prantslannast wwoofer), Iris ja mina. (foto: Mariluz)

Riia lennujaamas (ja Frankfurti juttu ka)


Tenho saudades! Siin veel üks fotomeenutus Portugalist, sedapuhku koolilaste karnevalilt, kus me terve perega saatsime Guido tütart Irist. Guidol oli šoti seelik seljas!

Frankfurt oli cool! Minu host oli Jan, 41-aastane muusik (trummar-perkussionist), kes hetkel lonkab üht jalga, reedel ootab teda rõntgen. Tema Falkstrasse korteris ootas mind veel tema elukaaslane Simona ja siis tulid veel mõned külalised. Sõime õhtust, jõime õlut ja veini ja chillisime niisama. Ja jämmisime! Paar külalist olid toonud oma didgeridood, külas oli ka naaber sitaril ja Janil oli ka vibrafon! Esimest korda elus mängisin vibrafoni. Ilgelt lahe on mängida päris vibrafoni. Bassklarnet järgmiseks?


Siin siis totaalne Saturday night jam session kõige ebakonventsionaalsemat sorti pillipagasiga seni mu elus! Džembed, didgeridoo'd, sitar ja vibrafon! Try beating that! Kiilaspäine prillidega mees seljaga on Jan.

Pühapäeval käisime ühel kirbuturul Leipziger Strassel. Ostsin sealt Van Der Graaf Generatori "H to He Who Am the Only One". Omal ajal proovisin seda CDl tellida Helitroobist, aga es trehvand, tuli hoopis mingi kogumik, mille vastu ma huvi muidugi ei tundnud. Nüüd siis vinüül! See on mu teine VDGG vinüül "Still Life'i" kõrval, lisaks veel "Pawn Hearts" CD. Muidu heas konditsioonis, aga loo "House With No Door" kohal on mingi valge plekk, mis rikub ära mu lemmikkoha ses laulus, David Jacksoni ühemehe puhkpilliansambli-sektsiooni (kuula siit 2:45).

Hiljem laenas Jan mulle ratast ja tegin väikse tiiru mõõda Frankfurdi linna. Ilm oli väga ilus ja kevadine, Maini jõe ääres oli palju inimesi niisama jalutamas ja rahulikult võtmas. Õhtul lindistasin paar vibrafonipartiid läpaka sisemikriga, patustades taas heade helikvaliteedinõuete vastu muusika salvestamisel. Neid paari lugu, kuhu vibrafoni lisasin, saab kuulda varsti Multiphonic Rodent'i uuel EPl. Mille pealkiri saab olema "Electric Thoreau In Wired Walden"!!! Vaatasime Jim Jarmuschi "Dead Mani" pärast. Suht weird film, Jan arvas, et see on kauboifilmide paroodia. Aga Neil Youngi kidrat kuulates sain aru, kust need "Õunakuu" (OF) võrdlused "Dead Mani" OST'ga tulid!

Nüüd ootan Ecolinesi bussi Riia lennujaamas ja surfan netti. Ilm on väga pilvine ja jahe. Krt, ei mingit erilist märki kevadest, kui välja arvata ehk sulakonditsioonis lumi. Ja ega soojust ole see nädal ka suurt oodata. Mis on ilgelt disappointing. Portugalis samal ajal 20-25 kraadi sooja. Tenho saudades de Portugal, midagi pole öelda! Aga elan kojujõudmise üle, paksu riietust jagub.

Saturday, March 19, 2011

Viimast ööd Portugalis



Tulin täna päeval tulema mägedest, kus oli mu hooaja viimane wwoof-farm, mille perenaine oli inglanna Andrea ühes oma elukaaslase Jeroeniga Hollandist. Mulle seal meeldis, plaanin kindlasti tagasi minna kunagi tulevikus. Veedan öö Lissabonis ja esimest korda sattusin Couchsurfingu kaudu kokku teise eestlasega. Minu host on Alan, kes koos oma tüdruksõbraga on kolmas-neljas eestlane, keda ma olen kohanud oma Portugali talvitumisretkel. Homme lendan Frankfurti ja olen seal esmaspäevani. Ilm on viimased paar päeva olnud hea, mõnda aega ilmselt tunnen päris soojadest temperatuuridest puudust, kuid ega see päriskevad ka Eestis kaugele jää. :)

P.S. Postimehes laupäeval minu poolt nädala plaadiks Toro Y Moi "Underneath The Pine". Soovitan!

Thursday, March 10, 2011

On the move again


Harjutamas Guido klaveril. Koidest puretud ülikond, mis annab vanema aja hõngu edasi, on tema oma.

Täna lahkusin Quinta de Boiço'st. Kogemus iseenesest osutus keerulisemaks, kui olin lootnud. Olukord on kohati väga pingeline. Sest perenaine Mariluz on kohutava pinge all ja tihti närvis, valmis isegi karjuma teiste peale. Mul eriti oli raskusi. Isegi Guy tunnistas, et Mariluz on teda vahest hulluks ajanud. Ilmselt pole kerge olla kahe lapse ema ning teha süüa ühekorraga kuuele inimesele (k.a. wwooferid).

Põhjus, miks ma pidin lahkuma, oligi, et rohkem kui kaht wwooferit korraga pole võimalik talus ülal pidada. Marine ootab oma ema ja ma pean paratamatult ruumi tegema. Viimane quinta on siin http://www.casalinho.com ja selle veebisait on päris põnev! Soovitan tutvuda, väga põhjalikult on seletatud lahti, mida tasub sealt oodata. Eks näis, kuidas mul seal läheb.

Olen igatahes tänulik, et olen saanud leivategu harjutada ja õppida ühtteist ka puudepügamise kohta. Samuti olen saanud ka oma klaverioskusi harjutada. Postitan nüüd faili sellest, kuidas ma mängin "Elektromehhaanilise Äratuskella" (see lugu Eesti Popsu pealt) vibrafonisoolo-sektsiooni klaveril stiilis saateakordid+meloodia. Võttis aega, enne kui selgeks õppisin, aga välja tuli. Tulemus on, et esitan seda pala ka TMWl kohe kindlasti.

Electromechanic (acoustic piano finale) by stereom

Saturday, March 5, 2011

Eile proovisime minu küpsetatud esimest leiba. Maitses hüva, kõva koorikuga ja puha. Guido õpetas oliivipuude pügamist ja mulle see töö meeldis üliväga. Kaks uut talle sündisid ka, teise ilmaletulekut nägin pealt. Tallede nimed on Patti ja Ella. Negatiivne on see, et Guidol on alates eilselt olnud peavalu. Loodan, et see ei tähenda mingit tõsist tervisehäiret. Aga eks elamenäeme.

Update: Guidoga kõik korras, tema isal Inglismaal aga eemaldati kasvaja. Kas võib olla kõige tõsisemat haigust kui vähktõbi?

Thursday, March 3, 2011

Tagasi Guidoga!



Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!


Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.


Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.


Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.


Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Tuesday, March 1, 2011

Üks põnev artikkel oma keha soojustamisest


Väljavõte Low Tech Magazine veebist.

Low Tech Magazine'is üsna põlev lugemine teemal, kuidas säästa kütteenergiat sedasi, et kõigepealt soojustada oma keha sobiva riietusega ja siis soojustada kodu ja sättida termostaat säästlikuma temperatuuri peale. Soovitan lugeda. Portugalis oleks see väga teema!

Friday, February 18, 2011

Miks süüdistatakse vägistatuid?

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Thursday, February 17, 2011

Ekstsentrilise kunstniku farmis

Vahetasin jälle quintat ja eile saabusin tallu, mille omanikuks on üks ekstsentriline kunstnik, helilooja ja disainer. Võin isegi ta nime öelda, ta nimi on Sam Abercromby. Ta elab Kesk-Portugalis Torres Novas ja Tomari vahel, tal on oma maja ning lisaks omab ta ka mitut restaureeritud elamut, hetkel on valmimas uus maja wwoofijatele. Seni aga on wwoofijatele tema ateljee.

Hetkel on viis wwoofijat ühes minuga. Üks belglane, üks kanadalanna ja kaks ameeriklast. Üks nendest on ka muusik! New Orleansist on pärit üks helilooja, pianist ja laulukirjutaja, nimega Mark Darnell. Ma alul arvasin, et ta on kõige rohkem ehk 40, pigem siiski ehk 35-37, aga tuleb välja et ta on 52 aastat vana! Välimuse poolest meenutab natuke Ran Prieurit ja ka kõne poolest. Igatahes leidsin temaga päris kähku ühise keele muusika osas. Ta reisib oma suure ja kaaluka Yamaha elektroonilise klaveriga. Ta on mul lubanud harjutada pilli ja tänu sellele olen jälle üle tõsiselt hulga aja saanud oma klahvka-asju harjutada. Tema muusikat saab kuulata siit: päris andekas tüüp, I say!

Sam on paras permakultuurifanatt, tal muide on siuke huvitav aianduslik leiutis: ta kasvatab tomateid, kartuleid, spinatit jms sedasi, et kõik muld, kus taimed kasvavad, on mässitud meetrikõrgusesse traatvõreringi, enne traatvõret veel tihti ka heinakiht multšiks. Mis tähendab, et kuna ta on juba päris vana mees, siis kummardamise asemel võib ta vilju korjata püstiasendis.

Muidu on Sam aga päris ekstsentriline tüüp. Ta on pärit Austraaliast, elanud siinseal kuni lõpuks kolis paar dekaadi tagasi Portugali, aga juurtelt on ta šotlane. Tal on üsna omapärane huumorimeel ja ta võib olla väga kindlameelne oma arvamuse avaldamises. Väga siuke anti-establishment tüüp, vihkab politseinikke ("vampiirlikud sitapead!") ja pankureid ("banksters", vot umbes nagu gängsterid), tema poliitilised vaated kohati meenutavad Thoreau'd, ta arvab et valitsus ei tohiks tegelt pea üldse valitseda, mis tuletas mulle väga meelde "Kodanikuallumatuse" esseed, armastab teatrit. Väga temperamentaalne ja intensiivne karakter.

Samas on tema kohalolek omamoodi värskendav. Sest ma pole kindel, kas Portugal on maa, kuhu ma lõpuks tahaks pidama jääda. Kindlasti külastaks seda edaspidigi hästi palju, aga siin ühiskonnas on omad probleemid. Ja kui Sam alustab jälle mõne vihase rant'iga ühiskonna vastu, siis see on värske annus tegelikkust, et olud pole siin mitte kõige optimaalsed ja liiga romantiliselt ei tasuks ka siinsesse maasse suhtuda.

Ma endiselt arvan, et olen tulnukas tundmatult planeedilt. Kuid pigem, et uskuda, nagu oleks mõni muu koht minu jaoks temperamentaalselt sobivam, ma väärtustan reisimist, kui võimalust kokku puutuda huvitavamate inimestega, nendega, kellega kergem samastada või vähemasti oleks neilt, mida õppida. Sam on väga kriitiline austraallaste suhtes, kes arvavad, et nad teavad kõike, aga kelle maailmavaade on äärmiselt müoopiline ja piiratud.

Ühte kohta kinni jäämine on parimal juhul masendavalt igav, halvimal juhul vaimselt atrofeeriv. Ja inimestega laivis kohtumine on hoopis teine ooper. Olen reisil kohanud mitmeid inimesi, keda võin oma lemmikuteks pidada ja päriseluvestlused on igatahes rahuldavamad kui interneti teel suhtlus. Ainuke probleem on, et tihti peab inimestest eralduma ja vahel on vaid mõni päev aega, et teineteisega koos aega veeta. Nagu wwoofides sa kas pead ise lahkuma või peab keegi teine lahkuma. Ja ma endiselt arvan, et inimeste vahel on kõige tähtsaim sobivus ja see võib olla päris haruldane nähe. Aga mõõda maailma ringi käies on suurem tõenäosus leida sobivamaid tuttavaid ja sõpru.

Lõpetan tänaseks. Täna sai kinnitatud muide esialgne esinejate list Tallinn Music Weekil 2011 ja mina olen ka seal. Võin juba avaldada, et esinen 25ndal märtsil Mustpeade Majas. Nii et kohtume vot nii umbes viie nädala pärast juba ehk?

Thursday, February 10, 2011

Kuidas mul seni läind on



Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.

Friday, January 21, 2011

Aljezur

Üle tõsiselt pika aja blogin jälle. Viimati kui sissekande tegin lahkusin Walteri quintast. Esialgu asusin ajutiselt ühte quintasse Maria Vinagres, mida peavad prantslane Eric ja portugaallanna Alexandra. Pidin sealt aga teatud asjaolude tõttu kähku lahkuma, püsisin seal vaid viis päeva. Praegu olen pidama jäänud Aljezuri sakslanna Monika juurde. Talus on palju koeri ja ka hobuseid. Olen tegelenud puude pügamise ja taluümbruse koristamisega.

Eeldatavasti teen senisest taluelust veel ühe postituse. Praeguse seisuga aga postitan mõned amatöörlikud lo-fi reisipildid (tehtud maci kaameraga) Aljezurist, eriti just Aljezuri lossi varemetest.








Vaade Aljezurile








Pildil iidne vihmavee kollekteerimise tsistern. Koopas muide on päris võimas kaja.


Vaade ülevalt poolt samale tsisternile. Keskel peaks olema auk, kuhu siis vanasti vihmavesi pidi sisse sadama.






Kirik Aljezuris.







Tuesday, January 4, 2011

Sic transit gloria mundi


Vasakult paremale: Susannah, Christian, mina ja Victor


Eesel Levinho. Kes teeb väga kurblikku ent kauni tooniga eeslihüüet.


Kasvuhoone


Ja siin mina beebiga Isaac. Pildistas (lapse isa) Yassine. Ülejäänud pildid Susannah Facebook'ist.

Friday, December 31, 2010

Bändist lahkumine Soft Machine'i ainetel


Soft Machine'i "Moon In June", esitatuna BBC stuudios aasta enne kolmandat plaati.

Juhtus nii, et linkisin oma eelmist postitust Radas. Või ma arvasin et linkisin. Avastasin, et kogemata oli uuele ringile läinud mu OFist lahkumise konfessioon septembrist. Mart "Küberkaru" Niineste enivei alustas Radas topiku bändist lahkumise kohta. Avaldasin mõned mõtted. Nähes aga, et osad kasutajad ei olnud rahul sellega, et ma vana teema uuesti ellu äratasin, otsustasin läheneda teemale uutmoodi.

Seega ma võtan Küberkaru küsimused ja püüan selle näol analüüsida üht kuulsat bändi ja selle üht pereheitmist. Ehk siis proovin analüüsida sündmusi, mis viisid ansambli Soft Machine asutajaliikme Robert Wyatti lahkumiseni aastal 1971.

* Millest hakkab pihta rahulolematus ja käärimine?

Ma arvan et rahulolematus ja käärimine algab pihta fundamentaalsest sobimatusest. Robert Wyatt (trummid, vokaal) on hiljem kirjeldanud koostöid teiste muusikutega, kes talle rohkem sõbrad tundusid. Samas Mike Ratledge'iga (klahvid) oli algusest peale mingi raks. Hugh Hopper (bass) on kirjeldanud, et Ratledge'ile ei meeldinud Wyattiga mängida eriti. Kindlasti algas rahulolematus ka sellest, et 1969 aastal tekkinud koosseisus enamus soovis loobuda lauludest ja liikuda tõsisemas instrumentaalsemas suunas. Wyatt aga soovis laule säilitada. Ja ta ei olnud eriti rahul sellega, et ta pidi lihtsalt trumme taguma igasugu raskete taktimõõtude järgi pikkade soolode all. Samas Ratledge jälle olevat mõningaid Wyatti laulude teemasid mänginud vot umbes nii nagu urgitseb kahvliga pirtsutav koolipoiss koolilõunasööki jõllitades. Ka Hopper kaotas toona huvi laulude vastu. Lühidalt öeldes, tundub et Soft Machine'is hakkas käärimine pihta sellest, et bändis üks kindel faktsioon hakkas liikuma suunas, mis teise faktsiooni püüdlusi välistas või vähemasti alla surus.

* Kas küsimus on pigem loomingus või suhtumises?

Eks need kaks ole käsikäes nii et on raske öelda, kas muna või kana. Samas ei tasu unustada, et loomingulised ambitsioonid ja ka suhtumine kas siis popi või jazzi/klassikasse mis iganes tulevad taustast. Ratledge oli väga erudeeritud muusik erinevalt Wyattist, ta oskas nooti lugeda/kirjutada. Aga Robert Wyatt ühes intervjuus märkis, et Ratledge olla talt kord küsinud, et miks ta nooti ei õpi lugema? Wyatt siis nähvas trotslikult, et siis sa ju hakkaks mulle dikteerima, mida ma mängima pean. Ehk siis pole kerge ühildada taustu, millest üks on harjunud noodimuusika komponeerimise ja selle interpreteerimise ning teine eelistab vähe orgaanilisemat protsessi, mida enamik rokkbände jälgib.

* Millised on märgid, et mõni liige kipub kollektiivist irduma?

Soft Machine'i kolmandal plaadil oli neli vinüülplaadikülje pikkust kompositsiooni. Kolm instrumentaalid ja siis Robert Wyatti "Moon In June". Mitte ainult ei eristunud viimane stiili poolest teistest, vaid sisuliselt Wyatt mängis loo esimeses pooles vokaalidega kõik instrumendid ise sisse. See oli selge indikaator, et Wyatt oli hakanud irduma kollektiivist. Järgmisel plaadil "Fourth" aga ei olnud enam laule ega ka Wyatti kompositsioone. Et endine frontman oli relegeeritud lihtsalt trummari rolli oli tõsine märk, et teised olid Wyattit grupist välja tõukamas.

* Millal ja miks (konkreetne ajend) ja kuidas hakkab kollektiiv kaaluma mõne liikme väljavahetamist?

Olen lugenud, et juba eelmainitud neljanda plaadi jaoks hakkasid ülejäänud liikmed kaaluma Wyatti asemel uusi trummareid. Hilisem trummar John Marshall on kirjeldanud, et Ratledge oli nii tänulik tema liitudes, et viimaks ometi oli bändis trummar, kes jälgib noodipartituuri hoolega. Wyatt tundus selgelt teistele liiga amatöörlikuna.

* Kuidas vallandada sõpra?

Võin ehk rääkida, kuidas mitte teha. 1971. aasta suvel millalgi kurdab Robert Wyatt Ronnie Scotti jazziklubis bändi mänedžerile Sean Murphyle, et ta soovib tihti olla mõnes teises bändis hoopis. Murphy kandis teistele liikmetele selle ette ja teiste vastus: "No mine leia siis teine bänd!" Aga, arad nagu Ratledge ja Hopper olid, nad käskisid Murphyl helistada Wyattile ja öelda, et ta ei ole enam Soft Machine'i liige.

* Kas suhted endise liikmega peavad säilima?

Hugh Hopperiga suhted säilisid, ka koostööalased, ta mängis näiteks Wyatti albumil "Rock Bottom" bassi. Aga Ratledge'iga oli põmm, kõik läbi! Samas ometigi esines Soft Machine 1973ndal aastal, kui originaalliikmetest oli bändis vaid Ratledge, hea meelega toetuskontserdil kogumaks raha hiljuti invaliidistunud Wyatti haiglakulude katteks. Suurem konflikt ja kibedus oli aga igaljuhul Robert Wyattil selgelt justament "orelimängijaga", nagu ta hiljem intervjuus viitas.

* Milline on lahkumise juriidiline pool, kui bändil on juba vara mida omavahel jagada?

Soft Machine'il oli oma litsenseerimiskompanii Soft Machine Music Ltd, mille liikmed olid siis need kes parajasti bändis. Et kui liitusid, olid kohe ka SM Ltd täieõiguslik liige. Ja kui lahkusid, siis sa ei olnud enam seotud.

* Kuidas oled reageeinud kui bändikaaslane "ootamatult" teatab, et talle aitab?

Väljaspool Wyattit, kes põhimõtteliselt vallandati, oli küllalt siukseid keisse, mil bändiliige teatas, et aitab. Kevin Ayers ütles 1968. aasta USA tuuri lõppedes, et aitab. Kui bänd pidi aga uuesti kokku tulema, siis Ayers ütles endiselt, et aitab. Ratledge võttis siis lihtsalt ühendust Hugh Hopperi vanematega, et uurida, mis tast saanud on ja kas tal oleks võimalik ühineda teise plaadi jaoks bändiga. Või kui hiljem oli bändis Allan Holdsworth, siis ühtäkki ta teatas, et lahkub. Otse loomulikult oli uudis bändile kõike muud kui meeldiv. Bänd pidi siis kiiresti leidma uue kitarristi. Õnneks Holdsworth soovitas John Etheridge'i, keda ta teadis. Soft Machine oli ikka tõeline profibänd, kui keegi lahkus, siis loomulik reaktsioon oli kohaneda ja mõelda asendusliikme peale.

* Millise liikme kaotus on bändile kõige raskemini korvatav?

Väidetavalt oli kõige tõsisem kaotus Soft Machine'i jaoks just Robert Wyatti lahkumine. Temaga läksid dadaistlik/absurdistlik element, sotsiaalne tundlikkus, spontaansus, vokaalne dimensioon ja ka kõik sidemed rokimaailmaga. Soft Machine'i Canterbury-likkus hakkas sest hetkest vaikselt alla käima ning bändi suund muutus üha askeetlikumaks ja tehniliselt virtuoossemaks, kus rokitaustaga muusikute asemel tulid sisse jazzi raskekaallased. Tehniline virtuoossus ei suutnud korvata Wyattliku eksentrilise humanismi kaotust. Isegi kui ta mõju hakkas pärast teist albumit alla käima, oli Wyatt siiski 1971nda aasta keskpaigaks defineerinud arvestatava osa Soft Machine'i karakterist. Ehk siis raskem on korvata muusiku kaotust, kes suuresti bändi olemust kehastab.

* Kas uus poiss peab olema samasugune nagu vana?

Soft Machine'i puhul, for better or worse, ei olnud uued poisid enamasti vanadega sarnased. Märkimist väärib aga tõik, et kui Hugh Hopper lahkus, siis teda asendanud Roy Babbington hakkas ka Hopperi eeskujul efektidega eksperimenteerima, aga teised ikka soovitasid tal omamoodi mängida, mitte kopeerida Hopperi saunde nii väga. Ehk siis, kasulikum oleks kui uus poiss suudaks teha seda, mida vana, aga siiski omamoodi.

Kasutatud viited:
Graham Bennetti "Out Bloody Rageous" (vähemasti niipalju, kui olen saanud lugeda seda Google Booksist limited preview'd).
Ja mõned hilisemad intervjuud Wyattiga. Suurem osa neist kompileeritud siin.
http://calyx.perso.neuf.fr/softmachine/FAQ.html
http://www.panmodern.com/hugh_hopper.html

2010 aasta tagasivaade



Aasta 2010 oli kindlasti teistmoodi kui mu varasemad aastad. Esimest korda julgen teha aastast kokkuvõtte, sest tõepoolest, nii mõndagi uut ja ka pöördelist sündis. Võtan siis kokku mõned mu juhtumised.

*Hakkan rohkem reisima. Võib öelda, et aastal 2010 veedan ma vähemalt pool ajast kodumaa piirest väljas. Saan hoo sisse tänu WWOOFile, pärast mõningaid kodumaiseid kogemusi anno 2009 otsustasin aasta lõpus, et oleks aeg hakata ka välismaiseid ökotaluotsi taga ajama. Liitusin WWOOF Poolaga ja saatsin meile. Mitme positiivse vastuse seast valin välja ühe talu.

*Esimene WWOOF-kogemus välismaal: Poolas. Okei, see ei olnud küll kõige parem, aga vähemasti pääsesin käredamast pakasest. Jaanuari lõpus liikuma saades lahkun Riiast 25 kraadise pakase meelevallast ja järgmine hommik on Varssavis temperatuur oma 15-20 kraadi kõrgem. Kohapeal tekivad tihti lahkarvamused perenaisega, aga ühel õhtul ma julgen talle rääkida ühest olulisest murest, mis mu südant kipitab - oma bändist - ja tema soovitus on: "Maybe you should leave?" Tema nõuandel on kaalu, aga sinna veel jõuan.

*Hispaania - pärast Poolat naasen veebruari keskel bussiga kodumaale, et järgmine päev pärast saabumist istuda lennukisse Barcelonasse. Esimesel päeval Vahemere rannas jalutades saan, jällegi kodumaisest pakasest suure kontrasti ajel, aru, et hell jess, this is it! Hostelis registreerin arvuti taga kiiresti WWOOF Portugaliga, sest mul tekib tahtmine sinna naaberriiki sõita kevadel. Ja see mõjutab mu ülejäänud aastat päris kõvasti.

*Opium Flirdi edusammud (ja süvenev sisemine pinge) - bänd hakkab ette valmistuma nii esinemiseks Tallinn Music Weekil kui ka uuteks reliisideks. Esinemine Tallinn Music Week esitlemaks EPd on edukas. Kontserdil Von Krahlis tuleb Heidy Purga minu juurde kiitma, et maru lahe. Arvestades aga minu triivimist hoopis omaette suunas võrreldes OFiga ning ka kasvavat rahulolematust bändiga, see on tõsine märk, et suur lõhe on tekkinud oma tegeliku (muusikalise) mina ning järjest rohkem tähelepanu püüdva fassaadi vahel.

*Dejavoodoo sünnivaevad - 3Pead lubab välja anda järgmise OF plaadi. Pärast TMWd on nende kontoris Telliskivi Loomelinnakus (kus Multiphonic Rodent esineb muide neli päeva hiljem, andmaks ühe oma parima kontserdi sel aastal) miiting, mille käigus soovitatakse materjali veel lihvida. Proovin natuke oma ideid sisse nihverdada, tekitada paaris loos mini-kompositsioone kompositsioonide sisse. See on minu viimane taktika leida kas või natukenegi muusikalist rahuldust bändi kontekstis, kuitahes õnnetu kompromiss see ka poleks. Järgnevad kontserdid. Bändiga liitub Henri Aruküla, kes tugevdab bändi puhkpillifronti.

*Salvestan uut soolomaterjali, kodulindistajast saab reisiv lindistaja. Mis teha, Multiphonic Rodent on juba algusest peale olnud kanal kergendamaks bändiga seotud frustratsioone ja jätkab selle funktsiooniga. Juba Viljandimaa talus 2009 olin alustanud uue materjali salvestamist. Otsustan jätkata seda teemat teistes farmides. Poolas salvestan kitarrid. Hakkan ette valmistama sõitu Portugali, kus salvestan klarnetid ja püüan salvestada vokaali. Ostan pileti Helsingist Lissaboni aprilli keskel. Saan mitu jaatavat vastust WWOOF Portugalist. Saan tuttavaks Guidoga, kelle enesetutvustus ning muhe-sõbralik jutt meilides (ja fakt, et tal on klaver) tunduvad eriti ligitõmbavad. Lepin kokku, et tulen esimesena talle.

*Mu kannatustekarikas OFis täitub. Võtan vastu juba aprilli keskel otsuse, et lahkun bändist. Igasugused vaidlused ja kompromisside tegemine ning bändisisene üksildustunne ei anna rahu. Otsustan vastu pidada mõnda aega ja siis ühel hetkel kaduda, mitte informeerida bändi oma otsusest enne Dejavoodoo ilmumist. Aga kriisihetk tuleb, kui isegi mu eelmainitud kompositsioonid kompositsioonide sees saavad bändi Kitarrist-Produtsendi poolt kõvasti kärbitud ning tema ja Laulja suhtumine minu ideedesse tundub mulle üha enam demagoogiliselt üleolev ja minnalaskev. Avanevad mu silmad, kui väga on bändivalem tegelikult läbi kukkunud ja kui sobimatu ansambel OF minu jaoks tõeliselt on. Emotsioonid laes, otsustan anda tervelt neli nädalat enne Dejavoodoo ilmumist teada, et kaalun bändist lahkumist.

*Tuhapilved ruineerivad mu reisiplaanid. Portugali lend aprilli keskel jääb ära. Sest Islandi vulkaan purskab nii palju tuhka atmosfääri, et terve lennuliiklus saab halvata. Lükkan reisi edasi nädala kaupa.

*Portugal. 24nda aprilli õhtul jõuan viimaks ometi Portugali, kuhu jään mai lõpuni. Seal meeldib mulle üliväga, Guido osutub üheks lahedaimaks vennaks, kellega sel aastal kohtun. Mis veel enam, aega oma elu üle järele mõtlemiseks on küllaga. Saan aru, et isegi kui OF ongi teel kuulsuse poole, siis ma ei saa tuua kõike muud ohvriks kuulsuse nimel. Ma parem oleksin tundmatu ent eluga rahul, kui et kuulus ent õnnetu. Mõistan, et olen täiesti võimetu tegema edu nimel kompromisse. Ja see teadmine on päris vabastav. Samal ajal Eestis teeb OF Dejavoodoo reliis-kontserdi, kus mind asendab sõber Sander ja kolmeliikmeline torusektsioon.

*Viimane tuur. Suvel naasen Eestisse ja astun tulle tagasi. Luban veel suvised kontserdid kaasa teha ja siis ühel hetkel plaanin sõita uuesti määramata ajaks välismaale ja seega lõpetada oma osalus bändis. Järgnevad kontserdid, millest mainekaimad Kumu Öö, Schilling ja Plink Plonk. Tihti oleme tähtsaimate esinejate hulgas.

*Teen plaani lõunas talvitumiseks. Otsustan, et lahkun sügise paiku kodumaalt ja veedan talve Lõuna-Euroopas. Kindel plaan ka Portugali naasta. Alustuseks plaanin Saksamaale sõitu.

*Pettumused soolorindel. Hoolimata veendumusest, et parem on olla rõõmsalt tundmatu kui tunnustatud õnnetusehunnik, kannatan ma siiski ebaedu all Multiphonic Rodentina. Kui OFil läheb igal pool hästi, siis mul jällegi kõik soolokontserdid kannatavad publiku vähesuse all. Kahel katastroofilisel puhul publik pmst olematu. Hakkan tõsiselt mõtlema, et milline võiks üldse olla minu koht Eesti muusikamaailmas. OFiga lõpparvet tehes ma paratamatult teen (parimal juhul aastaks-paariks, halvimal juhul igaveseks) lõpparve ka menukate laividega. Nii et see on üks ohver, mida pean tooma OFist lahkumisega. Aga võib ju ka halvemaid ohvreid tuua. Siiani olen ebakindel ses osas, et kas kodumaine publik võiks üldse mu sooloprojekti omaks võtta. Ühe probleemi lahendan, teine probleem jääb painama edasi.

*Suvi lõppeb dramaatiliselt. Esiteks põrub läbi minu plaan lahkuda Eestist juba 25ndal augustil. Unustan passi koju ja avastan selle kurva fakti poolel teel lennujaama. Lisaks jään tänu jahenevale kliimale nats haigeks ja on ütlematagi selge, et lõpeb ka minu osalus OFis. Bändi esimene kontsert muutunud koosseisus toimub 3ndal septembril kinos Sõprus. Rodent is out of Opium Flirt is out of Rodent.

*Confession time! Rada7s hakatakse pärima, et mis juhtus, kas Hõbet enam bändis polegi. See annab mulle aje kirjutada suur blogipost, kus ma räägin avameelselt sobimatu bändisuhte probleemidest ning lahkumisotsuse vastuvõtmisest. Blogipostist saab minu kõige populaarseim artikkel siin veebipäevikus. Vastuvõtt on üllatavalt toetav. Varasem kartus, et mind hakatakse põlgama osutub asjatuks. Eesti undergroundi soe toetus tuleb totaalse üllatusena. See annab vähem põhjust põdeda selle pärast, mida teised arvavad ja jälgida rohkem südame häält. Isegi eks-bändiga jäävad suhted üldjoontes positiivseks.

*Sõidan Saksamaale. Alustan viimaks ometi reisi. Seekord salvestustehnikat kaasa ei võta. Reisin võimalikult minimalistliku pagasiga, kõige luksuslikumad elemendid saavad olema läpakas ja klarnet. Peatun esimesed paar nädalat Saksamaal eelmainitud talus. Seal hakkab mulle ilgelt meeldima karjusehütt, millest saab mu majutus.

*Post-OF kollaboratsioonide ots läheb lahti. Kaks kuud pärast viimast OFi laivi teeb Tartu kodulindistaja Ivo Krustok ettepaneku puhuda pilli. Laenan Saksamaal taluperenaiselt flöödi ja salvestan läpaka sisemikriga oma partii loo jaoks, mille nimi on "Mu Truudus on Ruudus". Siit edasi mu vastus küsimusele, milline võiks olla mu koht Eesti muusikamaailmas, saab osalise lahenduse: kui ka MPRiga asi ei edenegi, siis plaan B on teha koostööd teistega. Loodetavasti oktoobrikuine koostöö Ivoga ei jää ainsaks.

*Taaskord Portugali. Oktoobri keskel lendan aga uuesti Portugali, sedapuhku rohkem lõuna poole, Alentejo/Algarve piirkonnas. Liitun alustuseks totaalse hipifarmiga, kus kohtan ka teisi wwoofereid.

*Luksuslik tulevane öko-hotell Algarve'is. Ja nii jätkub minu seni üha enam muljetavaldavate wwoof-kogemuste kuhjumine. Karjusehüttidest ja hipikaravanidest otse kõrg-luksuslikku külalistemajja maatöid vihtuma suurele territooriumile, millest võib tulevikus saada Lõuna-Portugali permakultuuri uurimiskeskus/ökohotell. Taas kohtun uute wwooferitega üle maailma. Olen veel endiselt siin.

*Caribou Lissabonis. Saan aasta parima live-elamuse, võidan piletid Caribou kontserdile Lissabonis Facebooki kaudu. Kontserdile võtan kaasa ühe hevimehe, kellele tutvustan ka Eesti Talbotit. Tulemuseks on: ühel Lissabonis elaval briti immigrandil on nüüd kaks uut lemmikbändi. [Briti] immigrandid Portugalis peab ilmselt olema üks lahedaim kontingent inimesi! :)

*Hispaania vol 2. Sedapuhku käin Sevillas jõulude paiku, mis on minu selle aasta viimane reis teise riiki võrreldes mu praeguse asukohaga. Uuel aastal vaatan, mis saab edasi.

Kokkuvõte: igati huvitav ja elamusterohke aasta oli. Saan veendumuse osaliseks: alati ei pea tingimata olema elu lahedaim aeg ülikooliaastad ega sellele järgnema entroopia väikekodanluse suunas. Minu elu kõige põnevaim aeg läks tõeliselt lahti alles lõppeval aastal, mil ma sain 27 aastat vanaks. Mõned mu tuttavad samal ajal käivad 9st 5ni tööl ja osad neist on loonud peregi ja ehk maksavad juba pangalaenegi tagasi. Aga ma olen tänulik, et olen saanud valida teise tee. Ja järgmine aasta jätkan selle tee käimist.

Kes iganes seda loeb, ilusat aasta lõppu ning sündmusterohket või muidu toredat aastat 2011 Sullegi!
Soojalt Sinu,
Mitmeheliline Näriline.

Thursday, December 30, 2010

Kanakuut

Täna anti mulle ülesandeks võtta ette Victori ehitatud ratastel kanakuut ja käia see üle lakivärviga. Vaja on kolm kihti, kaks esimest sain täna ära lakitud, aga kuna lakk on maru aeglane kuivama, teen kolmanda homme. Maciga võtsin paar kehvapoolset pilti, aga peaks andma aimu, kuidas välja näeb. Muidu maru uhke värk. Kasutatud on puitu, kanaaedikutraati, kile ja pilliroogu. Kaks ratast on pärit ühelt vanalt ja katkiselt lastejalgrattalt. Ja nüüd seisab ta varjus all külalistemaja keldriruumis.


Vaade tagant. Kuuti lükatakse puidust käepidemeid kaudu, mida on näha paremalt. Üksinda lükata on seda aga füüsiliselt päris raske ainuüksi tühjana.


Vaade eest. Siin on näha, kuidas uks ja seinad on sisuliselt pilliroojuppidega täidetud puiduraamid.


Natuke lähem vaade eest. Luugid on kaetud kilega. Minu ülesanne oli lakiga katta välimised puidust osad.

Monday, December 27, 2010

Jõulud Sevillas

Nii, tegin oma mõtte minna jõuludeks Sevillasse ikka teoks. Olin enne jõululaupäeva õhtul saanud CouchSurfingu saidil jaatava vastuse ühelt Brasiilia neiult, et sohva peaks minu jaoks vaba olema, kui ma soovin tulla. Spontaanne nagu ma olen (planeerivamale inimesele käiks mentaalselt üle jõu võtta vastu otsus kõigest üks õhtu enne), otsustasin et võtan sõidu ette. Natuke küll muretsesin, et kas ma saan ikka pileti, aga kui Renato mind bussijaama Lagoses viis, sain siiski pileti bussi peale, mis sõidab kaks korda päevas Algarve'ist Sevillasse.

Alguses mõtlesin osta edasitagasi-pileti, aga loobusin plaanist, kui sain teada, et Ana (too brasiillanna) ühes oma toanaabriga (kah brasiillanna) Renataga plaanib pühapäevaks roadtrippi Portugali. Niisiis jõululaupäeval jõudsin Sevillasse veerand 9 õhtul pärast viis ja pool tundi kestnud bussireisi. Helistasin taksofonis Ana numbrile ja vastu võttis Renata, kes ka rattaga Plaza de Armasi bussijaama vastu tuli.

Brasiillannade korteris oli veel üks couchsurfer, üks lõunakorea poiss, kelle nimi mul meelde ei jäänud. Külla tuli veel üks must ameeriklanna, kelle nimi mul samuti meelde ei jäänud, aga kes õpib näitlemist Londonis ja oli just naasnud reisilt Marokost. Viiekesi koos sõime mõnusasti õhtust.

Järgmine päev kõndisin natuke linnas ringi. Sevilla on oma suuruselt võrreldav Tallinna või Riiaga, aga näeb kindlasti värvikam välja kui embkumb. Pettumus tuli kliima mõttes: ilm oli jahedam, kui ma ootasin. Ja päev oli ka suht pilvine, isegi sadas. Olin ilmselt oodanud Algarve'iga võrdväärseid ilmastikuolusid, aga sooja oli vaid 9 kraadi. See oli ikka paar kraadi Algarve'ist allpool. Ja siis nägin ma uudistest, et põhja pool Hispaanias olla lund sadanud.

Tegin jalutuskäigu ka Mirafloresi pargis. Seal hakkas kõige eredamalt silma suur juurviljaaed. Kus oli igasuguseid peenraid hästi palju koos, kus kasvasid kapsad, kaalikad, baklažaanid, aga ka mõned lilled. Päris uhke avalik aed, esimest korda nägin linnas siukest korralikku kogukonnaaeda.


Üks kujutis Miraflorese pargist FlickRiveri kodukal.

Pühapäeva hommikul aga ootasime Ana järgi, kes läks rendiautot orgunnima. Ta naases lõuna paiku, selgitades, et oli ära eksinud. Pakkisime asjad ja võtsime suuna Portugali. Tüdrukute plaan oli jääda Farosse, seega ma lahkusin, ostsin pileti Lagosesse ja uurisin natuke linna. Tundub olevat siuke paras turistilinn, väga suuri emotsioone ei tekitanud, aga sadama ümbrus oli samas õudselt kihvt. Nägin ühes kohas isegi mingit jazz-muusika teemalist graffitit seinal ja see oli ikka tõeline kunstiteos, kahju et pildistamisaparaadita seekord võõrsil olen.

Kell 19.40 jõudsin Lagosesse. Buss sõidab Algarve'i mõõda ikka maru aeglaselt, vaja veel läbi sõita ka Albufeirast, Lagoast, Portimaost ja mujalt. Farost võtab sõit aega kaks tundi. Igatahes Lagosesse naastes sattusin kohe ühe jõhkra valearvestuse otsa. Olin hommikul Facebookis Renatole sõnumi saatnud, et paluks tulla bussijaama. Aga teda ei olnud kohal. Proovisin kasutada taksofoni. Too aga neelas mu mündid lihtsalt alla ja ei lasknud isegi numbrit valida!

Frustreeritud ja vihasena ei jäänd mul muud üle, kui üritada pimedas tagasi quintasse kõndida. Mind haaras hirm, et kas Renato isegi kohal on või on ta täna öösel tont teab kus. Õnneks teadsin üht teed tagasi ja sain pimedas kuidagi taluni tagasi kõnnitud. Renato oli õnneks kodus ja siis selgitas, et ta oli oodanud telefonile sõnumit ja internetti polnud ta eile üldse kasutanud. Ilma telefonita (minu oma on juba kaks kuud tuksis olnud) on ikka õudselt raske midagi orgunnida.

Nüüd olen pmst ainuke wwoofija Vale de Lama quintas ja vist ka tükiks ajaks viimane. Täna nägin Walterit oma naisega jälle. Nad olid just naasnud Andorrast ja nad mainisid, et sõitsid ka Sevillast läbi. Oleks ma taibanud nendega ühendust võtta enne Hispaaniasse minekut, võibolla oleks tagasi saanud. Üldiselt oli aga Sevilla reis üks nendest ettevõtmistest, mida oli küll huvitav teostada. Samas hiljutine Lissaboni käik Cariboud kuulama oli rahuldust pakkuvam. Esiteks Lissabon on ikka totaalselt ületamatu ja teiseks ma klappisin CouchSurfingu hostiga Samueliga vägaväga hästi, kontserdil oli ka kihvt. Aga igasugu retki uutesse linnadesse ette võtta tasub alati.

Friday, December 24, 2010

Väike jõuluapdeit Vale de Lama quintast



Lissabonist naastes avastasin Vale de Lama quintasse tagasi jõudes inimhulga kasvu talus. Lisaks minule, Renatole ja teistele wwooferitele (Christian, Susannah, Victor) oli meile tulnud ka üks perekond. Pooleldi marokolane Yassine ning tema portugaallannast elukaaslane Joana on see paarike, kes aitas jurta üles seada ning nad tulid siia, et jurta materjalid üle vaadata ja korda teha. Neil oli ka kaheksakuune poisipõnn Isaac. Perekond on pärit Põhja-Portugalist, aga Walteril, quinta omanikul on plaan paarike palgata pikemaks ajaks, et teha talus aiandustöid jms vajalikku. Paarikese puhul on tegemist väga soojate, siiraste ja sõbralike inimestega, kellega huvitav vestelda.

Nüüd aga on inimesi järjest vähemaks jäämas. Perekond läks tagasi põhja jõuludeks, aga nad tulevad tagasi järgmine nädal. Täna (või postituse aja järgi juba eile, arvestades ajavõõndilisi erinevusi) aga lahkusid Chris ja Susannah, esimene läks otse Lissaboni aga teine Albufeirasse kohtuma ühe poisiga, keda ta Faros kohtas. Homme aga on minek Victoril jõuludeks Rotterdami, mis lõpetab tema osavõtu siinsest farmielust. Täna sai Victor muide valmis ühe üsna muljetavaldava ratastel kanakuudi. Mis toob minu järgmise paragrahvini.

Ka minu päevad on loetud Vale de Lamas. Minu kord lahkuda on küll alles jaanuari alguses, aga aeg hakkab otsa saama sellegipoolest. Asi on selles, et jaanuaris tuleb siia üks portugaallane oma abilistega, kes hakkavad quintas tegelema aktiivselt kanakasvatusega. Mis tähendab, et wwooferite jaoks ei jätku ruumi, liiatigi kui veel ka Yassine ja Joana end sisse seavad. Olen juba järgmise farmi valmis vaadanud.

Eile tegin viiele inimesele õhtusöögi, juurviljadega pastat. Paras väljakutse on olnud süüa teha, eriti mitmele inimesele korraga. Kuid eilne õhtusöömaaeg oli siiski päris uhke, liiatigi kui Chris tegi veel ka vahukoorepõhist magustoitu kõrvale. Esimest korda aga jäi õhtusöögist mul ülejääk, mille ma siis lõunal nahka panin.

Ei tea veel kindlalt, mida ma jõulude aegu teen. Küll on aga tõenäoline, et lähen Sevillasse homme. Igatahes soovin kõigile, kes seda loevad, mõnusaid pühi.

Sunday, December 12, 2010

Selle nädala kokkuvõte

Meile tuli Ameerikast uus wwoofija, Susannah. Ning Taanist veel üks, Christian. Kolmapäeval aga lahkus Roberto. Läks paariks päevaks Lissaboni ja siis tagasi Itaaliasse. Jätkasime tööd istutatud puudega, põhiülesandeks kaitsetaimestiku lisamine, mille saavutasime seemnete puistamisega puude ümber ning huumusega katmisega. Kahjuks on viimased kuu aega olnud ilm pahatihti vihmane ning neljapäeva varahommikul, siis kui Põhja-Euroopat tabas lumetorm, sadas maha ropult vihma. Kuna puud olid uppumas mahasadanud vette, siis pidime neljapäeval vett puudest eemale juhatama. Samuti olid sademed mõju avaldanud jurtale, mis oli hakanud lekkima. Reedel võtsime ta maha.

Täna käisime aga ühes Victori ja Susannah'ga Sagresis. Nägime siis Euroopa kõige edelapoolseima otsa ära, kus siis nii lõunas kui läänes pole enam muud kui ookean. Nägime kõrgetel kaljudel õngitsemas kalamehi ja mõtlesin, et küll ikka peab paras närvikõdi olema seda teha. Arvestades, et ookeaniäärsetel rannikutel on pidev kaljuvaritsemisoht.

Homme aga sõidan Lissaboni. Lähen kuulama üht mu lemmik-artisti, Caribou esineb klubis Lux.

Wednesday, December 8, 2010

Mitte rämpseestlus, vaid rämpsühiskond


Väljavõte EPL veebist.

Okei, oleksin ilmselt esimeste seas, kes tunnistab, et elu Eestimaal pole teab kui tore. Põhjusi olla rahulolematu leiab hulgi: alates külmast kliimast kuni kaasinimeste väikekodaliku tarbimishulluseni välja. Rääkimata passiivsest orjamentaliteedist ja tõepoolest, paljukirutud kinnisest ja negativistlikult umbusklikust temperamendist. Tihti ma mõtlen, kas ma olen tulnukas teiselt planeedilt, et ma enamik muude eestlastega nii vähe sarnanen. Nii, et ma mõistan Jaak Urmeti jt. frustratsioone.

Ometigi ma pole kindel, kas Urmet on õigel teel, kui ta lahterdab eestlasi väärteestlasteks ja rämpseestlasteks. Tõsi ta on, et igas ühiskonnas leidub nii igas mõttes tarku indiviide kui ka totaalseid idioote. Paraku promob see väärtuslikuks ja rämpsuks lahterdamine pea samasugust meie-vs-nemad mentaliteeti, milles võiks süüdistada neid eestlasi, kes ainult omasid õigeteks peavad ja võõraid parimal juhul omakasupüüdliku pilguga uuristavad.

Pealegi, mille järgi ikkagi otsustada, kes on väärt ja kes on rämps? Urmet kindlasti uhkelt kategoriseerib iseennast väärtuslikuks eksemplariks, aga täitsa vabalt võib mõni teine eestlane teda rämpsuks pidada. Ja mina? Need, kellega ma hästi läbi saan, need vist peaksid mind väärtuslikuks, aga kindlasti on nii mõnigi indiviid, kes mind rämpsuks sõimaks. Kas mõistate kuhu ma sihin? Et kui ohtlikult subjektiivseks see väärt- vs rämpseestluse paikapanemine kisub? Ei saa ju olla, et õige, väärt eestlane on vaid see, kes mulle sümpaatne ja vale, rämps on see, kes mulle antipaatne.

Pigem mulle tundub, et see, et eestlaste hulgas tundub olevat justkui nii palju "rämpsu", pigem ümbritseva kultuuri vajakajäämine. Ei saa ju olla, et see agressiivne ülbitsev tümpsu kuulav bemarijõmm, keda Urmet vihkab, tuli kuskilt põrgust maa peale, jäädes pidama 57ndale kuni 59ndale põhjalaiuskraadile! Millegipärast on Eesti ühiskond täis signaale, et on okei olla sotsiaalne psühhopaat, kes teisi ei usalda, kes võimule allub pimesi, aga on valmis teise eestlase nahka panema nüüd ja praegu. Rääkimata sellest, et need lennukis Maimikut solvavad kaaseestlased tunduvad olevat pahatihti mingi õudse neurootilise pinge all ja kogu aeg stressis.

Me ei ela mitte rämpseestlaste keskel, vaid rämpsühiskonnas. Mis on vaenulik, stressi täis, pingeidtekitav elukeskkond, mis toetab sotsiopaatseid, egoistlikke väärtusi. Nii paljud asjad on valesti Eesti ühiskonnas, nii et ma saan aru, miks Tiit Madissoni sugused lõpuks Hispaanias pidama jäävad. Mingil juhul ei peaks ma ennast väärteestlaseks, vaid tundlikuks eestlaseks, kellele igasugune jama tema enda ühiskonnas on äärmiselt vastumeelne. Igasugused mõtted, et mis kõik on valesti Eesti ühiskonnas, tõmbavad närvid pingule.

Kui lõpuks nii lähebki, et enamik eestlasi, kellega mina end samastada oskan (ei, see ei olnud katse re-defineerida "väärteestlust", tõsiselt), leiab ülesse pigem teistest riikidest immigrantidena, siis ma ei imesta. Nii et ma suhtun üsna ükskõikselt tervesse sellesse kärasse, et mida teha immigratsiooniprobleemiga. Sügaval peituvaid põhjusi pahatihti märgatakse kõvasti vähem kui pealispinnal hulpivaid tagajärgi. Ja see näiline "rämpseestlus" on selgelt konformistliku hüper-iseka rämpsühiskonna tagajärg.

Sunday, December 5, 2010

Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.

Thursday, December 2, 2010

Üks huvitav aiandustrikk



Kasvata taimi põhupaki peal! Pilt Roberto fotoalbumist, tegime eile proovi. Panime pakkide peale huumust ja siis igasugu väiksed taimehakatised sisse. Victor aga läks nii kaugele, et tegi põhku augud ja pani aukudesse komposti: