Schilling 2012 Galerii

Argo Vals

Holger Loodus (Mirabilia)

Jaan Pehk

Katarina Oganjan (Candy Empire)

Fenster

 

The Retuses

Tursk (Ans Andur)

Prince Rama

Marten Kuningas

Sean Nicholas Savage

Lauri Tikerpe (Väljasõit Rohelisse)

Põhjalikum galerii siin.

Kullaaugu kontsertpeo 2012 memuaarid

Pildil Aigar Valsi maalitud bändide ajakava poster.

Eelmine laupäev ma juba kaalusin ja lõpuks olin juba enamvähem kindel, et lähen Argo Valsi poolt korraldatud Kullaaugu kontsertpeole tema vanematekodus. Siis aga sain ma lõunapaiku ootamatult kõne maestrolt endalt: nimelt üks esinejatest (Galvanic Elephants) hüppas alt ära ja ta tundis huvi, et kas oleks mul võimalik pühapäeval asendus-esinemine teha. Ma ütlesin, et ma juba olen kaalunud niikuinii Ahjale tulekut, et ehk siis võtan pillidki kaasa, aga paraku pean laivi tegema proovi tegemata. Mõeldud-tehtud, panin asjad valmis ja pärastlõuna paiku hakkasin Tartust lõuna poole sõitma.

Kui olin jõudnud Valsi vanematekodu, panin oma pillid tema garaaži, mis oli ürrariks pmst backstage. Helistasin Roy Striderile ja rääkisin, et olen Ahjal. Ta parajasti tegeles muruniitmisega. Läksin talle külla. Mees oli vahepeal lasknud ekskavaatoriga oma maa üles kaevata ja nii ta oli viimasel ajal külvanud muru. Seega igale poole ikka astuda ei tohtinud. Läbi astus ka sõber Lehari, jõime teed ja siis aitasime Royl üht rasket objekti eest ära tõsta. Leppisin kokku, et tulen Royle öömajale.

Kui ma tagasi jõudsin Kullaaugule, oli Mirabilia parajasti eelviimast lugu mängimas. Vot Janek Murd mõtiskles eile Eesti Popsi saates, et kas Schillingil tuleb pigem ingliskeelne või pigem eestikeelne kava. Janek, kui sa seda loed, siis don't get your hopes too high: fantastiline "Suvi Suures Linnas" (mis mul ütlematagi selgelt kuulmata jäi) oli setlistis (mida laval näha oli) esindatud, aga päris mitmed lood, k.a. kaks viimast olid selgelt inglise keeles. Viimases loos panin tähele, et üsnagi kitarrikesksed põhjad tulid sämplerist.

Järgmisena tuli lavale Henri Hütt, aga kuna arvutimehi pole laval minu jaoks teab kui huvitav jälgida, tegin tast vaid ühe pildi. Küll aga plõksisin meeletult fotosid Phloxist. Kes hiljuti oli teinud paar eksprompt-livet Roomet Jakapiga (meie oma Mike Pattoniga pmst), aga oli ka läbi teinud koosseisu kokkutõmbe sekstetist kvintetiks: perkussionist Allan Proosot polnud enam bändis. Samas viiekesi jälle kõlas Phlox ka hästi: oli tunda, et iga muusik panustab üldhelipilti üsna oluliselt. Kalle Kleini altsaksi soolod olid intense as ever, aga ka Kristo Rootsi kidrasoleerimist panin tähele ning ka Pearu Helenurm käristas üsna agressiivse Rhodesi soolo ühes loos ("Ooode"). "Kurehirm" avaloona oli geniaalne, saateta saksisoolo demonstreeris Kleini improvõimekust ja see uus elektriseeritud crescendo, mis "Rebimiselt+Voltimiselt" puudu, ent Klassikaraadio Areaali livest saadik selgelt kavas, on lihtsalt võrratu!

Link Jakapi-laividega sisaldus ühes kurioosses vahepalas, mille Phlox tegi ka lisaloona: Klein piinas oma alti nagu homset polekski ja käesignaalide peale küttis ülejäänd bänd elektriseeritud müravalli ja niimoodi vaheldumisi terve lugu kulgeski stiilis saksitirilimps-bändimüra-saksitirilimps-bändimüra etc. Tuli välja, et Klein pmst asendas Jakapi häälutamist.

Järgmisena astus lavale Junk Riot. Kitarribänd, kelle stiili puhul oli selge, et kolme kitarriga ja trummiga muusikat on mõtet teha vaid juhul, kui suuta kitarridest välja võluda ebakitarrilikke saunde. Siin pettumust ei valmistatud: juhtkitarristi kosmilised delayd olid täitsa leidlikud, kohati tundus suisa, nagu kuuleks mingeid imelikke viiuleid. Ka kõrgehäälse solisti Kirilli kitarrist tulid aegajalt päris põnevad helid, näiteks üks draiviga toon, mis sarnanes monosündiga (või isegi klarnetiga). Ühes loos käivitas basskitarrist isegi sündibassiploki, tõepoolest kõlas nagu korralik sünt-bass. Hoolimata inglk. sõnadest on see vene aktsent nii tugev, et Junk Riotit (või siis Дзанк Раёт?) ei saakski millekski muuks pidada, kui venelaste bändiks. Ja kui JR ongi vene rokk, siis täitsa nitševoo russkii rok!

Laulan Sinule naasmine areenile üllatas: neist ei olnud alates eelmisest aastast tegelt suurt midagi kuulda. Aga seekord oli täitsa tore neid kaeda küll: nüüd on neil teine tantsija ka: üks rohepäine tantsutüdruk sekundeerimas blondile tantsupoisile. Esitusele tulid kõik need lood, mille pärast Laulan Sinule nimelist orkestrit on rõõm kuulata laia muigega suul, ainult mitte seda omanimelist laulu, no teate küll, see "keerasin käima raadio, sealt tuli nõmedat muusikat". Mine tea, vb. peab Taavi Tulev seda LS üheks nõmedamaks palaks?

Laupäevane programm läbi, lähen Roy Strideri Mustakurmu tallu tagasi. Ehtsa töödrügava talumehe moodi on Royl käed-jalad tööd täis, eks ma isegi natuke ulatasin abikäe, nt. kohendasin lõket, mille ta oli minu tuleku ajaks püsti saanud. Pärast seda degusteerisime Roy poolt valmistatud ingveriveini ja saime lõpuks magama alles kl 4.

Ärgates oli Royl jälle jooksmist ja tegemist, kas või poes oli vaja käia, mis võttis aega. Ise lootsin minna tehnikat üles panema juba kl 12 või 12.30, aga pidin ikka ootama pikalt, enne kui ta hommikusöögi valmis sai, mida pakkus mullegi. Aga päris korralik eine oli, well worth the wait. Selline seente ja juurviljadega omlett, keele viis alla. Roy ise oli ametis kitsede lüpsmisega, kui mina einestasin. Jätsin lõpuks hüvasti ja sõitsin tagasi Argo poole.

Kell oli ehk 13.15 minu kohale jõudes. Ma polnud absoluutselt kindel, milline mu kava üldse tuleb. Kõik olenes sellest, kas sain mingit pisikest mikserpulti, et ka trumme luupida õnnestuks. Kui ei, oleksin teinud mõned palad, mis trummide luupimist ei vaja, ja siis tagumise otsa Luuperikontserdist. Aga leidsin Aigari (Arksi vend) trummitoast ühe viie kanaliga puldi (Aigar ise kasutab seda kõrvamonitooringuks) ja sain loa seda kasutada. Tunni ajaga olin valmis.

Ja tegingi Luuperikontserdi järjekordselt. Muidugi, mõnedes kohtades nagu 1. ja 3. osa oli liiga paljude kihtide luupimisega feedback-probleemid ja osad soolod ei tõusnud eriti õhku. Aga arvestades proovi mitte tegemist tuli isegi päris hästi välja. 4. osa õnnestus kõige paremini. Aga 5. osa ilmselt vajaks minu meelest laivis kas puhkpilliansamblit (nagu plaadiversioonil) või päris klaverit (nagu Kumu või Mooste laividel), millega oleks võimalik üsna dünaamilist klahvkaatakki saavutada. Muidu ta jääb liiga staatiliseks ja isegi ebahuvitavaks. Vb. järgmine kord teen terve Luuperikontserdi laivis ekstra-torudega. Olen selle eksperimendi peale juba terve aasta mõelnud.

IHM Trio oli fusion-bänd kidra, bassi ja trummidega. Hans Kurvits on korralik rütmimasin, kes hoiab ühtlast tempot hästi ja mängib ka päris peenekoeliselt. Ning muidugi keevitas ka kitarrist Marvin Mitt natuke Holdsworth-ilikke soolosid päris korralikult. Aga asjad läksid kõige huvitavamaks, kui lavale tuli külalistrompetist. Tema flügelhorni toon oli just nii mahe nagu vaja ja ta improviseeris ka hästi, mängides puhkpilli ka läbi efektide (nagu ka mina teen). Tõeline leid muusikuna.

Argo Vals lõpetas oma luuperikavaga. Avalugu, millega ta alustas (ja mida kuulates ma parajasti köögis morssi jõin), on lihtsalt võrratult ilus ja seda mängis Murd ka eile Popsu saates. Argo on jällegi üks sedasorti kitarrist, kelle saunde on põnev jälgida. Eriti üllatas aga mind oktaaviefekti kasutamine kitarril. Oktaavijagajaga feik-bass omaette on muidugi täielik nali (on selge, et mitte keegi ei ajaks "Seven Nation Army" "bassi"käiku päris bassiga segamini), ent mitmekihilises kitarriluupide muusikas andis oktaaviefekt madala otsa üllatavalt hästi kätte.

Selline see muusikaline programm oligi. Ilm oli pühapäeval eriti hea. Viimaks ometi algas päris-suvi. Argo ema Maire kiitis mind, ütles, et ma olin päris hea leid. Kinkisin talle mälestuseks oma "Luuperikontserdi" plaadi. Mis ta kohe erakordselt rõõmsaks tegi. Käisime vendade Valsidega Ahja järvel ujumas ja lõpuks, kui kõik teised olid juba ära läinud, panin isegi taas Tartu poole ajama.

Laadisin üles ka pildigalerii.

Päeva mõte (Thought of a Day)

Parem olla põlatud aususe ja tõerääkimise eest, kui et saada tunnustatud neetud valetajana.

I would rather get scorned for being honest and telling the truth, than gain admiration by being a bloody liar.

Holier than thou?

Mul oli lähiajal plaanis sõita taas välismaale HelpXima. Kahjuks läksin täna potentsiaalse võõrustajaga pöördumatult tülli, nii et katkestasin oma plaanid. Ütleme siis niimoodi, et sedasorti ausus, millega ma olen osadele teist silma jäänud, tõi mulle seekord hoopis pahandust ja ma sain hullusti sõimata. Otsustasin kirjutada seega blogiposti inspireerituna sellest intsidendist ja veel ühest varasemast. Teemaks: näpuviibutamine, moraalilugemine, kohtumõistmine, kuidas iganes seda nimetada soovite. Fenomen, mida inglise keeles nimetatakse kui holier than thou attitude.

Põhjus, miks ma nii tulise failijagamise teemase postituse kirjutasin, oli lihtsalt, et sattusin FB arutellu, kui üks muusikakriitik oli postitanud David Lowery lingi. Ma ei olnud sugugi mitte kõige äärmuslikum väitleja oma vaadetes (selle auhinna saab üks kommenteerinud muusik, kelle arust Lowery artikkel oli "pask"). See ei takistanud aga minu oponente, kelle arust netist tõmbamine on a priori varastamine, näpuga viibutamast ja hullem veel: sarkastiliselt provotseerimast minu aadressil ja veelgi hullem: nende propagandistlikult vahutavad kommentaarid said ka laike teistelt! Sieg heil?!

Ma kirjutasin selle esmaspäevase blogiposti, sest ma otsustasin, et parem oleks oma mõtted koondada kirjatükki, mis võiks olla huvitav lugeda lugejaskonnale. Probleem on selles, et igasugu foorumid ja feisbukiseinad ja muud peldikuseinad soosivad kehva kirjutamist. Ja see oli minu viis deklareerida: aitab, see vaidlemine ei vii kuskile, ma jätan maha oma märgi oma mõtete kohta, eks tehke omad järeldused. Oleks ma jätkanud vaidlemist, oleks ma kindla peale täiesti hulluks läind ja oma une kaotanud!

Ma ei saa aru, miks inimesed nii vaenulikult teiste pihta näppe viibutavad? Eriti, kui inimene räägib ausalt asjadest nii, nagu tema neid mõistab. Kas failijagamise vastased tõesti on paremad ja moraalsemad, kui need "tänamatud jõmpsikad", kes muudkui "varastavad" ja "parasiteerivad muusikute kallal"? Samuti, kui wwoofer'ite ja nende võõrustajate vahel tekivad tülid, kas tõesti on wwoofer "ärahellitatud vinguja-vigiseja"? Ja kui ongi, siis ons see vaid wwoofer'i probleem, kui talle mõjub taoline kriitika kui: "sa kuradi sitapea!"?

Ma mõistan ausalt asjadest rääkimist sedasi, et üks inimene räägib ausalt ja objektiivselt, kuidas ta teatud olukordi enda jaoks mõtestab ja millised on tema tunded seoses sellega. Ja teised kuulavad ning mõtestavad inimese jutu oma jaoks kuidagi ning annavad konstruktiivset tagasisidet selle kohta, kuidas nemad asja näevad. Seda kõike on võimalik teha ilma negatiivse emotsionaalse ballastita. Või nii ma vähemalt arvan. Sest tegelikkuses seda lähenemist praktiseeritakse pettumustvalmistavalt harva.

Igal lool öeldakse olevat kolm osapoolt: sinu pool, minu pool ja tõde. Väga suur kiusatus on kinni jääda oma poolde ja arvata, et vastaspool on täiesti eksiteel ja et tõde on pigem oma poole kaldu. Vähim, mis teha annaks, oleks vähemasti kaaluda ka vastaspoolt. Tundub eriti rumal ja näotu teeselda, justkui oleks vastaspool pimeduse teel. Kindlasti on vastik tunne, kui sulle endale antakse mõista, et sa oled fataalselt eksiteel. Väljakutse on aga mitte lasta vihatunnetel ennast kibestada. Kui ma mõtlen oma kogemustele, siis ma näen selgelt, et suhtlemine lihtsalt ebaõnnestus. Ning kui mõtestada, mil viisil mu enda suhtlus tekitas vastaspooles halvad tunded, oleks sealt vähemalt midagi õppida, et lihvida oma diplomaatilisi suhtlusoskusi.

Vahetevahel aga olgem ausad: mõned inimesed käituvad väga negatiivselt teistega! Siin pole midagi parata, kui et cut your losses and move on. Teiste lahmimist on ehk veidi lihtsam tolereerida, kui objektiivselt hinnata, et sõim ütleb rohkem sõimaja kui et sõimatava kohta. Minu jaoks aitab ka keskendumine positiivsetele eeskujudele. Üks põhjus, miks mulle meeldib Guido, mu inglasest sõber Portugalis - ta võib küll vahest saada pahaseks, aga tema vihasööst on kui lühike staccato noot, mis kiirelt vaibub, vastukaaluks moraalilugejate surmavalt pikale legato'le (ja see on vastik, kui inimene minuteid sulle loengut peab). Ning ta on valmis vabandama oma ülereageerimise eest. Minu jaoks on see inimlikkuse test: mis hinnangu inimene oma tujutsemisele tagantjärele annab. Selle mõõdupuu järgi kukuvad näpuviibutajad selgelt läbi.

Maikameikers - Akedia (retsensioon, parandatud 28 juuni seisuga)

Maikameikers - Akedia

Arvustus ilmus ajakirja Muusika juuni/juuli numbris.

Kas muusikabisnes on viimastel jalgadel?

Eelmine nädal tekkis üks järjekordselt päris kõva kära failijagamise/netist allalaadimise teemal: NPR'i praktikant Emily White tuli lagedale ülestunnistusega, et ta on ostnud vaid 15 plaati ning suutnud ligi 11 000 muusikapala tõmmata oma arvutisse muid kanaleid pidi, kui otse failijagamis-süsteemide või torrentite kaudu. Temale vastuseks kirjutas David Lowery (ansamblitest Camper Van Beethoven ja Cracker) artikli, milles ta tõi välja, kuidas failijagamine muusikute rahateenimisvõimalusi tegelikult on mõjutanud ning kuidas tasuta tõmbamise kultuur täidab pahatihti hoopis tarkvara-arendajate taskuid, muusikud kahjuks vaeslapse ossa jättes.

Oi, kuidas tõusid tagajalgadele need, kelle arvates noor põlvkond koosneb tänamatutest jõmpsikatest, kes muudkui netist muusikat varastavad! Hoolimata sellest, et failide allalaadimine pole ju iseenesest sõna otseses mõttes vargus, nagu on reaalse füüsilise (ning null-summalise) objekti pihtapanemine. Tõsi ta on, et muusika alla laadimine ja kopeerimine ilma autorile maksmata on sotsiaalse parasiitluse üks vorm, aga ausalt, ma ei mõista tüüpe, kes nõuavad netist allalaadijate kriminaalkaristamist.

Tegelikult on ju äärmiselt lihtne soetada muusikat viisil, mis esitajatele raha sisse ei too: piisab sellestki, kui sa ostad kasutatud plaate kas kirbuturult või Ebayst või sa kopeerid oma tarbeks sõbra plaadikollektsioonist soovitud esemed kas linti või arvutisse. Muusik nimega Travis Morrison kirjeldab siinkohal väga hästi, kuidas tema omal ajal muusikat suutis ilma rahata soetada ning lükkab ümber müüdi, nagu oleks muusikaline muidusöömine-parasiteerimine alguse saanud Napsterist, Audiogalaxyst, SoulSeekist jt süsteemidest.

David Lowrey mure on arusaadav ja ta ilmselt teab, millest räägib, pannes tähele viimase paari aastakümne trende muusikabisnesis. Iseasi, kui realistlik tema hinnang failijagamise probleemile tegelikult on. Tõsi on ka see, et tehnoloogia on kahjuks muutunud. Ja muusikabisnes pole kaugeltki mitte esimene pretsedent, mil tehnoloogia areng laiatarbelisi rahateenimisvõimalusi drastiliselt kahandab.

Brian Eno võrdles ühes Guardiani intervjuus muusikatööstuse allakäiku päris tabavalt vaalarasva kaubanduse allakäiguga. Tema hinnangul oli "plaadiäri lihtsalt üks mineviku mull ja need, kes elatist suutsid plaadimüügi kaudu teenida, olid lihtsalt õnnega koos. Pole mingit põhjust, miks keegi oleks üldse pidanud nii palju raha plaadimüügi kaudu teenima. Kõik lihtsalt klappis tolle ajaperioodi jaoks. Ma olin alati teadlik, et see kord otsa saab. See ei suutnud kestma jääda ja nüüd on see otsa saamas. Mind see eriti ei huvita ja ma mulle meeldib see asjade käik. Plaadiäri oli umbes nagu vaalarasvaga kauplemine 1840ndail, mil vaalarasva kütusena müümine garanteeris rikkaks saamise. Siis tuli gaas ja sa jäidki oma vaalarasva otsa istuma. Kahju sõber - ajalugu liigub edasi. Salvestatud muusika võrdub vaalarasvaga. Lõpuks tuleb midagi selle asemele."

Täiesti õige point. Lowery juuksed võib kestev muusikaäri lein küll halliks ajada ja eks mul endalgi ole kahju, et järjest raskem on muusika tegemist majanduslikult jätkusuutlikule alusele paigutada. Hoolimata sellest, mida siunavad piraatluse kõige puritaanlikumad vastased, ma ei arva teps mitte, et see muusika tasuta tirimine kuidagi kasulik muusikutele on. Ütlen ausalt, see on tõepoolest kahjulik. Aga - Portugalis ma kohtusin mitme kunstnikuga, kes kinnitasid mulle, et ka kujutavkunstis on see probleem, et 30a tagasi võis sellega keskklassi tasemel elatist teenida, kuid nüüd on need rahakraanid pöördumatult kinni!

Kahju sõbrakesed - ajalugu liigub tõesti edasi ja muusikud ning muu loomeklass lihtsalt peab kohanema maailmaga, kus kunsti väärtustatakse järjest vähem. Teoreetiliselt on võimalik iga tööstusharu aegunuks muuta: kui leiutada näiteks viis, kuidas tagada inimestele eluase nii odavalt, et ei pea enam iial laenu võtma ega üüri maksma, siis pangad ja rantjeed oleks muidugi mõista vihased! Ja ilmselt ka ehitustöölised, kes enam ehitamisega prisket kopikat ei teeniks. Hetkel on see küll totaalne ulme, aga kõik on võimalik.

Ka trükikunst võis munkade transkribeerimise ja sest tulenevalt ülikallite raamatute ajastul olla totaalne sci-fi stsenaarium, umbes nagu digitaalne muusikadistributsioon albumiformaadi hiilgeaegadel 35-40a tagasi. Aga - nagu ka muud tööstusharud varem, pole ka füüsiline helikandja enam nii laiatarbeline rahateenimisallikas. Nii nagu hobusevankrid muutusid elitaarseks nišikaubaks nende jaoks, kes kasvatavad hobuseid ja kes soovivad truuks jääda hobuseratsutamise traditsioonidele, nii on ka vinüülplaat tänapäeval elitaarne tarbekaup jõukatele melomaanidele. Ajalugu liigub edasi ning ajaratast saaks muusikabisnesis tagasi pöörata ehk vaid interneti kadumine?

Vaiko Eplik + Eliit Genklubis 15 Juuni 2012

Vaiko Eplik - konservatiivne uuendaja

Muuseas, ma armastan...Vaiko Epliku muusikat. Vahest aga satub kuulaja olukorda, kus tema lojaalsus artistile on proovile pandud. Mitte, et ma ütleks, et artistid nimme trotsiksid teiste ootusi niimoodi kiuslikult, pigem, et okei, nüüd on aeg muutuste jaoks, kes armastas mu eelmist plaati ei pruugi omaks võtta järgmist ja that's fine by me. Paljude arvates võis ta testida oma fännide usku eelmise plaadiga. Minu jaoks oli väljakutse tulla toime aga hetke suunamuutusega.

Juba siis, kui tal oli veel viienda plaadi esitlemine laivis ees, vihjas Vaiko sellele, et ta on salvestanud mõned back to basics palad. See oli umbestäpselt aasta tagasi. Kontrastiks viienda plaadi jazziga flirtivatele proge-mõjutustega instrumentaalpaladele. Just see viies plaat oli kujunemas minu suureks lemmikuks. Plaat, kus Vaiko lihtsalt mängib oma pille ja kasutab oma häältki pigem hüpnagoogilisemat sorti lisa-instrumendina.

Kui ma Portugalis talvitusin ja käisin läbi kahe noorema reisiselliga, siis otsustasin ühel õhtul neile Eesti muusikast tutvustada just nimelt "Tants Klavessiini Ümber" nimelist plaati. Noorele uelsi poisile nimega Eifion ja ameerika neiule Hannah (mõlemad minust 7a nooremad) kuuldu väga imponeeris. Viies plaat võiks vabalt olla Vaiko seni kosmopoliitsem sooloalbum.

Kostja Tsõbulevski - basskitarr

Samal ajal käis aga töö nii järgmise plaadi kui ka uue live-koosseisu kallal. Nagu võis näha Orantsi fotogaleriist detsember 2011 kui ka Jan Erik Nõgisto poolt üles võetud "Kosmoseodüsseia" proovisalvestusest, oli Vaiko Eplik uue Eliidi moodustamisel nõuks võtnud teha klassikaline, kui mitte klassitsistlik kitarribänd. Klahvpillid olid conspicuously absent uuest Eliidist.

Vaiko - seekord vaid elektrikitarriga

Hakkasin mõtlema, et kas Eplik on liiga traditsiooniliseks kätte ära läinud? Kindlasti märkasin Lenna efekti: Pearu Helenurm juba tõi septembris välja, kuis Lenna plaadil on Eplik loonud nii hästi töötava klahvpilliselgroo, ent laivis on see puudu. Pärast seda, kui Eplik oli julgelt eksperimenteerinud konfiguratsioonidega nagu naturaalkitarr + süntesaator + elektritrummid, rääkimata tema nn. vokaal-"sündi"soolodest (Digitech Whammy helikõrgusemuunduri abil), mõjus tema otsus minna tagasi vaid elektrikitarri manu ja kasutada ka vasakukäelist elektrikameest natuke jahmatavalt. Tjah, peab tunnistama, et olen pidanud musitseerimist vaid kahe elektrikitarri, elektribassi ning trummidega mõneti eba-khuuliks.

Vaiko Eplik - kas Gunnar Grapsi uus tulemine?

Samas: kas Vaiko Eplik oli viienda plaadi abil ja muid kanaleid kaudu läinud eksperimentalismiga nii kaugele, kui on võimalik minna? Tõele au andes on tema esteetika alati olnud juurdunud meinstriimis ja kui ta ongi olnud uuendaja, siis pigem konservatiivne uuendaja. Nagu Gunnar Graps, kes omal ajal Magnetic Bandiga muutis Nõukogude Eesti popmuusika nägu oluliselt. Eks selliseid uuendusmeelseid muusikuid, kes oleks samas piisavalt konservatiivsed, et ka popipublikut võluda, ole ka tegelt vaja.

Sten Šeripov - mängis kitarri tegelikult juba 2006ndal aastal debüütplaadi esitluskontserdi.

Ja nagu ma nägin Genklubis, on ta jätkuvalt mitte vaid vajalik, vaid ka nõutav! Klubis jälle täismajaline publik, kuigi eestlastele omane kontserditele mineku ametlikest kellaaegadest edasi lükkamine tingis ehk selle, et osad jõudsid alles viimaste lugude ajaks. Ning mis veel üllatav, plaadid müüsid nagu soojad saiad! Kuni Eplik oli oma plaadiressurssidega kontserdijärgsel autogrammisessioonil vaata et hädas. Lõpuks ta kaevas auto pagassist välja kolmteist plaati, mis aga manufaktureerimis-probleemide tõttu ei olnud mitte sinise, vaid valge trayga. Üks selline sattus minugi kätte (olin juba Vaikole andnud Luuperikontserdi plaadi, nii et sain vahetuskauba vastu).

Aga jah, tõttasin ajast liiga kuradi ette, räägiks Vaiko uuest plaadist ja sellega seoses kontserdist ka! Olin juba reede õhtuks kuulanud pmst kõiki lugusid, mõnesid rohkem nii Soundcloudi kui raadiosaadete kaudu. Senine mulje oli, et uus plaat on päris sümpaatne, et pole päris tagasiminek Kosmoseodüsseia stiili juurde, natuke kuuleb tegelt ka neljanda plaadi folki kui ka instrumentaale, mis sobinuks viiendalegi plaadile. Sarnasusi ka Lenna plaadiga, laulu "Ajakaja" kujutan millegipärast ette algselt Lennale kirjutatuna, sest sarnasused "Hüvasti Maa" lauluga on üsna suured. Võib-olla vaid "Homne Päev" järgis tegelikult klassitsistlike Eplik-roki stampe, hoides ikkagi tagasi enesekordamisest. Suurem üllatus oli aga sämpleri abil tehtud "Tavaline Päev", hüpnagoogiline eksperiment, kus Flying Lotus kohtub Steely Daniga ja kus Vaiko vokaalmaneer sarnaneb natuke Chicago klahvpildur Robert Lammi omaga.

Niisiis, klassikaline Lou Reedi poolt ilmeksimatuks tunnistatud, kuid snoobide poolt klišeena põlatud (mea culpa) kaks kitarri, bass ja trummid valem! Kuigi ma olen muusika osas samasugune snoob, nagu tunnistas üks mu inglannast HelpX hoste, et ta on filmisnoob ja isegi toidusnoob, võtsin oma õlgadele uue Eliit koosseisule hinnangu andmise vahetus laiv-kontekstis.

Kas asi oli Genklubi P.A.s või jäigi eksperiment taustvokaalidega poole persega?

Tõsi, siin oli oht, et kõik lood kõlavad ühtemoodi. Ka uuel plaadil on ühest küljest akustilist folki kui ka klaveriga palu lisaks kitarrirokile, rääkimata eelmainitud sämplerieksperimendist. Redutseerida kõik lood kahest elektrikitarrist juhitud saundile tundus ülelihtsustamisena. Ja tõesti, kui Vaiko alustas kontserti "Varieluga", tundsin tema akustilisest kidramängust natsa puudust. Mulle nii väga meeldis "Põhjakonn" naturaalkitarriga Terevisioonis, nii et asi pole tingimata selles, nagu vajaks iga bänd klahvpille, et kõlada valiidselt.

Ekstra kõlavärvide puuduse korvas Eliit aga selgelt noorusliku, entusiastliku energiaga ning draiviva rokk-paueriga. Vaiko oli kokku pannud professionaalse, ent committed saatebändi, kes pühendas end Vaiko lauludele iga keharakuga. Muidugi, olid mõned probleemid, enamasti tehnilised. Eksperimendid taustalauluga ei toiminud, lihtsalt ei olnud võimalik eristada ei bassimehe ega teise kitarristi hääli, see teine kitarrist jäi pahatihti üldse varju. Kuigi "Soorebastes" tegi ta päris mõnusa psühhedeelse soolo, parem kui plaadil olev kidrasoolo.

Kallervo Karu - Eesti üks profimaid rokitrummareid. Tema energilise mängustiili järgimine oli üks nauditavamaid elemente.

Isegi "Tavaline Päev" üllatas mind: kahe elektrikitarri põhise saundi põhjal oleks ehk oodanud, et hüpnagoogiline stuudioplaadi pop asendub mingi Ultima Thule temaatikaga, kuid ka live-versioon jäi üllatavalt müstiliseks, peaaegu nagu Can? See oli midagi muud. Rütmisektsioon tegi tubli töö ja tundus, et ka Šeripov mängis oma kitarri pigem kui hüpnagoogilist sünti, tal oli hästi unenäoline taustasaund olemas. Ja oli vast hõlpsamgi jälgida laulu jazzilikku meloodiat.

Kui kõlaline eksperimentalism oligi Eliidis olemas, siis see seisnes pigem plokkide kasutamises. Kostja Tsõbulevski näituseks tegi "Keravälgu" lõpus natuke kõuesaunde oma suure multiefektika üht nuppu keerates. Eplikul endal oli Moogerfoogeri ring-modulaator, kuigi mulle jäi arusaamatuks, mida see saundiliselt juurde ikkagi andis. Suure tõenäosusega vedas Vaikot alt Genklubi P.A. Kostja multiefektikal tundus olevat ka luuperifunktsioon, mida ta kasutas ära viimases lisaloos.

Kostja keravälgutamas

Plaadilt mängiti seitse lugu kümnest. Puudu olid instrumentaalid. Pealiskaudse kuulamise järgi olin muidugi arvestanud, et ka "Sinkjad Sünkjad" ning "Virvatuled" on piisavalt guitar-driven. Ent kodus takkajärgi kuulates paljastub esimese peal oreliriff Philicordaga, pill, mida Vaiko kasutas Areaali saates Eliidiga improviseerides ning ka uue bändi päris esimestel kontserditel, kuni see detsembri 2011 laiviks kadunud oli.

Valis kitarridega laulud

Siin tulebki välja üks aspekt: Vaiko oli uue bändi repertuaari tegelt üsna targasti valinud lood, mis peamiselt tehtud kitarriga. Mis tähendab, et lood nagu "Hei Sebastian", "Masterplan", "Kibe Ja Kuum" ning teised ei kõlanud kontserdil. Eliit mängis palu nagu "Kosmoseodüsseia", "Must Uks", "Samal Ajal Vee All", "Armastus Päästab Maailma" ja "Ma Olin Teismeline Libahunt", kus klahvi- ja sündipartiid olid olemas, aga lisakihtidena, mida oli võimalik kas kitarriga asendada või üldse ära jätta.

Kontserdil Vaiko muide seletas, et plaadi kontseptsioon on, et inimesed ikka ootavad tunduvalt paremat elu tulevikus, justkui oleks praegune elu varielu: lihtsalt hale vari tõeliselt heast elust. See on väga mõtlemapanev, isegi liigutav. Isegi hakkan mõtlema, mis ikkagi hommikul tõuseb: kas mina ühes oma keha ja hingega või tõesti vaid mu vari? Samal ajal on tõsi, et kui elust on midagi puudu, peab selle nimel reaalseid muutusi tegema, mis kohati võtavad aega. Kunst on selles, kuidas aktsepteerida muutmatut, muuta muudetavat ja teha kahe vahel vahet. Ja kui kuulata Vaiko Eplikut, siis tuleb kuulata teda sellisena, nagu ta on, mitte aga kujutada ette varielu-Vaikot kas kuskilt minevikust või tulevikust. Minevik oli, tulevik tuleb.

Sellega seoses õiglane hinnang Vaiko Eplikule täna: on tõsi, et Vaiko Epliku uus Eliit täidab kaht eesmärki: esitada uue plaadi laule laivis ning anda ekstra energiat Vaiko kitarripopi lauludele. Muude elementide naasmiseks Vaiko Epliku laiv-presentatsiooni tuleb vist ära oodata seitsmes plaat ja selle jaoks kokku pandav uus bänd või ehk isegi senise koosseisu laiendamine seni puuduolevate lisapillide sissetoomisega. Aga seni: parem, kui ma ootasin ja uus bänd isegi õigustab oma head mainet kriitikute seas.

Vaiko uus supergrupp õigustas end igati

Plaat valge tray'ga samal ajal kui CD ise tiirutab juba ei tea mitmendat korda.

Muuseas...ma armastan "Varielu" plaati. Teeb mul juba mitu tiiru. Sarnaselt kahe eelmisega, it's a grower.

Kuidas ma eile abiturientidele esinesin

Pildil minu lavaline setup Mooste mõisa saalis. Tiibklaver on Estonia, täitsa korralik pill, üks uuema aja mudeleid vist, klaver on lukustatav. Alguses oleks vast perkussioonilaua sättinud paremale, ent Martin arvas, et visuaalselt oleks väljapeetum ta paremale asetada.

Viimaseid tunde Saaremaal umbes 4ndal juunil sain ühtäkki kõne Martin Ruusilt. Martin seletas, et 14ndal juunil toimub Põlvamaa abiturientide vastuvõtt Põlva maavanema poolt Mooste mõisas ja tundis huvi, kas ma ei võiks esineda. Et seal on olemas tiibklaver. Olin pakkumisest huvitatud.

Valisin välja oma kolm pala, mida esitada kohapeal ja hakkasin harjutama. Eile hakkasin juba pool üheksa Mooste poole sõitma, sest ma tahtsin a) võimalikult varakult tehnika kõik püsti seada ja b) natuke ka harjutada ühes tiibklaveriga.

Võtsin kaasa Prophet 08, puhkpillid ja ka natuke perkussi, trummid olin otsustanud ära jätta. Samuti kondensaatormikri, statiivi, mikserpuldi ja eelvõimendi. Martin orgunnis kohale kõlari, kondeka klaverile, statiivi sellele ja siis mõned vajalikud juhtmed.

Ligikaudu tunniga saime kõik ühendatud-püsti pandud ning hakkasin eksperimenteerima. Alguses ma lootsin klaverit ka luuperisse mängida, aga seda ei olnud ikkagi võimalik piisava helitugevusega sisse võtta, ega ka päris korraliku heliga. Nii et piirdusin klaveri mängimisega otse.

Pool kahe ja kahe vahel, kui publik hakkas kogunema, istusin juba klaveri taha ja esialgu vaid improviseerisin. Tõin sisse mõningaid omi teemasid ja proovisin ka mängida Erik Satie "Gymnopedie #1", mida ma siiamaani tegelt laitmatult veel ära ei mängi. Satie pala võib olla ehk tõeline proto-ambient heliteos, aga mõned vasaku käe akordid nõuavad suurt ulatust ja Martin juba tundis huvi, et kuidas küll pianistidele jääb meelde, mis heli mis klahv tekitab.

Umbes kl kaks juhatas Martin Ruus mu sisse oma avakõnega ja esimese palana ma tegin uue arranžeeringuga pala Gilgameši näidendist: stseenist, kus loodi Enkidu. Kuna eile oli juuniküüditamise aastapäev, seostasin seda leinapäevaga nii, et tutvustasin pala kui "meditatsioon elu ja surma teemadel". Sama pala mängin ma näidendis ka siis, kui Gilgameš sisuliselt norib jumalatelt Enkidule surmaotsust. Intro klaveriga, luuperisse partii Propheti elektriklaveri saundiga ning päris klaveriga pooleks. Keelpillisaundid Prophetist ja seejärel flöödisoolo.

Teisena tegin "Elektromehhaanilist Äratuskella". Heliproovi tehes märkasin, et elektriklaveriluup on kuradi vali, seega mängisin luuperisse ja salvestasin pärisklaveri. Mis tuli küll üsna lo-fi saund, aga pagan, viimaks ometi sain seda pala esitada õige klaverisaundiga. Ja kombineerida klahvpilliseadetes edukalt tiibklaverit ja Propheti orelit. Varieerisin emb-kumma instrumendi vahel nii bassiliine, akorde kui ka meloodia osi. Näiteks originaalsalvestuse "vibrafoni"-soolo tegin klaveril, ent saateakordid orelil. Kolm aastat olin vahelduva eduga otsinud viisi esitada pala nii, et see ka originaaliga võrdväärne oleks ja nüüd jõudsin välja versioonini, mis minu arust kõige edukamalt õnnestus.

Järgnes kõne maavanemalt, kes seejärel jagas lõpetajatele kätte raamatud ja nende vanematele tänukaardid. Esitasin seejärel viimase loo, viienda osa Luuperikontserdist nr 1. Tegin sellest poolakustilise versiooni, kerge perkussiooni luupidega ning klaveri partiidega. See oli juba teine kord, kui sama pala esitasin päris klaveri abil (esimene kord Kumu ÖÖ 2011) ja mõlemal korral oli üksvahe kiiret reageerimist, et lülituda pillide vahel ümber, teisel korral vast enamgi. Kui esineja ei taha, et luuperiga esinedes asjad liiga staatiliseks vinduksid, siis paratamatult tuleb olla väle ja tuua sisse muutused nii ruttu kui võimalik.

Martini arust oli see kõik väga lahe. Ja ise ka nautisin oma esinemist. Oleksin 9 aastat tagasi Treffnerit lõpetades ka näha mingit sorti klassifitseerimatut ja uuenduslikku muusikalist etteastet. Nii et muusikas annab uusi ja põnevaid nišše neile nn. nišimuusikutele leida küll. Näiteks kuu aega tagasi kutsus Roy Strider mind esinema oma küla koosolekule Ahjale Lokko turismitallu, mõned kilomeetrid Roy Mustamõisa talust. Kus ma siis tegin võimalikult kondenseeritud versiooni Luuperikontserdist, võtsin need abstraktsemad kohad välja (tegelt umbes nagu ka Brainlove'i festivalil). Viienda osa LK'st pühendasingi mahetalunikele, mis sai vastuseks entusiastliku aplausi. Koosoleku teemaks olid taimemürgid. Toonasest esinemisest üks pilt all:

Mõned lingid

Irja Tähismaa kirjutab sellest, kuidas emade toitumine rasedusajal mõjutab lapse tervist. See pole tõsi, et ema võib süüa mida tahes ja et laps võtab "perfektse parasiidina" emaorganismist vaid seda, mis vaja. Tõtt-öelda tundubki siuke arusaam veidi ebaloogilisena ja mul on hea meel, et teaduslikud uuringud on selle ümber lükanud.

Kindlasti mõjutab ema toitumine ka lapse vaimset tervist. Nii, et tervete ja heade laste saamiseks oleks vaja kõigepealt luua sobiv suhe ja siis toituda võimalikult tervislikult. Iseasi, kas see peab olema peaaegu paleoliitiline dieet, koosnedes vaid kalast, puu- ja juurviljadest. Natuke laiemaid arusaamu tervislikust toitumisest on Ran Prieur kajastanud essees "Kuidas paremini süüa".

Dirk Campbelliga intervjuuklipp YouTube'is. Teemal muusika ja loomingulisus. Päris alguses toob Campbell välja olulise tõiga: see, mis defineerib sind, on pahatihti ka sinu suurim hirm. Campbelli on vaevanud kartus, et kui ta muusikuna läbi kukub või ta ei täida oma potentsiaali, siis kes ta on, ta võib olla ruumi raiskamine. Umbes sel põhjusel loobus Campbell ka proge-roki tegemisest. Ühes teises intervjuus on ta välja toonud, et need proge-bändid, kus ta mängis, ei suutnud teisi kõnetada. Siit võib väga kärmelt tekkida tunne, justkui oleks muusik vaid ruumiraisk. Ei teagi, kuidas sest tundest üle olla.

Muusika tegemisest loobumine tundub olevat lihtsamaid lahendusi. Suurem väljakutse on aga selles, kuidas leida muusikaliselt oma nišš, mis endale rahuldust pakub ja ka kellelegi enamale korda läheb. Kuid seda ei saavuta kindlasti teadlike ponnistustega. Nagu ka Campbell videos ütleb, loominguline protsess on kollaboratsioon alateadliku loomingulise meele ning teadliku meele vahel. Ja alateadliku meele roll on kindlasti defineerivam.

Kika pool

Käisin Saaremaal külas Kristjan Jansenil taas. Mis ma siis nädalaga tegin? Kõigepealt tegime salvestussessioone ühes Kikaga ja siis ühe andeka saarlasest trummariga. Võtsime mingeid ideid linti, mis neist saab, selle esialgu jätan kommenteerimata. Küll aga nautisin väga mõnevõrrast naasmist bänditegemise manu, siis kui kolmekesi mingeid asju sisse mängisime. Kohati saime päris korraliku power-trio tunde kätte. Sobivate inimestega on ikka palju parem bändi teha, selles veendusin.

Üks minu töövõit oli programmeerida Polivoksil üks saund, mis kõlab täpselt fagoti moodi.

Võtsin kaasa Prophet 08. Kikale P08 klahviaktsioon meeldis, just selline poolkõva klaviatuur, nagu Maria Fausti orelilgi, mis kahjuks oli just Kika kodust siirdunud mujale. Leidsime ka nipi, kuidas Garagebandi salvestatud miditräkkidega kontrollida Prophetit.

Lisaks tegin linti oma Gilgameši originaal-loomingu. Tulemus kõlab eriti hästi Prophet 08 süntesaatoritoonidega. Lisaks vürtsitasin kõlapilti Orfeuse basskitarri ja Formanta elektritrummidega. Väga hea kombinatsioon moodsast analoogist ja vanakooli-saundist tuli seega. Mul on hea meel, et sain korralikud salvestatud versioonid tehtud ja see Kika nn. Mosaiigi Stuudio (nagu ma tema elukohta nüüd nimetan) oli perfektne töökeskkond.

Kas muusikaline koostöö peab olema null-summa mäng?

"Luuperikontsert 1" sai eile suhteliselt negatiivse arvustuse. See pani mind mõtlema, et ehk mu soolo-muusika on liiga endakeskne kohati. Teised inimesed on mulle rääkinud, et muusika on kollektiivne protsess ja seda ignoreerida ei ole jätkusuutlik areng. Kahjuks tundub, et neil on õigus.

Pole raske näha, miks ma olen vältinud teistega muusika tegemist post-Opium Flirt. Keegi ei taha samu vigu uuesti teha. Ega kogeda samu halbu kogemusi jälle. Kahjuks minu eelmised bändikogemused koosnesid kohutavatest kompromissidest. Sellised, mida on võimalik klassifitseerida null-summa mängudeks.

Null-summa mängude teemal ma olen eelnevalt kirjutanud. Ma olen absoluutselt veendunud, et põhjus, miks nii paljud suhted (nii töö, kui ka isiklik elu) ebaõnnestuvad, peitub situatsioonides, kus ühe inimese võit seisneb teise kaotuses. Kui üks inimene tahab üht asja ja teine midagi muud, siis vaid üks isik võib saada, mida ta tahab. Ning teine inimene võib tunda vimma isiku vastu, kes oma tahtmise sai.

Teisest küljest, kes ütles, et konkurents on koostöö tegemise kõrvalprodukt? Ideaalis peaks olema võimalik luua võit-võit situatsioone kooperatiivsetes suhetes. Situatsioone, mis toovad kasu igale osalejale. Kas ma olen valmis uuteks koostööprojektideks? Kindlasti, kuid kaks faktorit on olulised minu jaoks: 1) Hea läbisaamine koostööpartnerite vahel. 2) Püüdlused leida võit-võit lahendusi ja leevendada null-summa probleeme. Teine on kindlasti keerulisem praktikas, kuid loodetavasti on see teostatav eesmärk.

Tuuripäevik Vol 3 - Terevisioon ja kokkuvõte

Multiphonic Rodent - Parem Kosmogoonia

Hakkasin esmaspäeva hommikul sõitma telemaja poole. Jube tihedaks osutus liiklus, nii et jõudsin napilt enne kokkulepitud aega kohale. Seejärel hakkasin kiiresti asju lahti pakkima, vahepeal ka grimmiruumist läbi. Sain enamvähem hakkama kõige sättimisega, ainus, mis veel kummitas, oli jällegi tõenäosus, et KP2 kaotab voolu. Vool sees ja õnneks jäi püsima.

Tuli korralik etteaste. Närvi oli kõvasti vähem sees, kui eelmine aasta tagasi, mil tegin Luuperikontserdi esimest osa. Mängisin oma osad peaaegu korrektselt, ainult klarnetil panin paar nooti mõõda. Vokaal võibolla tuli natuke kahvatu, kuid mul on kurk kähedaks läinud viimase 24 tunni jooksul. Külmetushaigus taas rünnakul!

Väga meeldiv oli hiljem Tartu jõudes näha, et klipp oli juba üleval eraldi. See oli väga tähtis uuendus, et ETV hakkas Terevisiooni muusikaetteasteid eraldi videoteks konvertima. Nüüd võib vabalt näidata oma live-esinemist telekas interneti kaudu ilma märkimata, et edasi selle ajanäidu juurde ja et arvesta heli-pildi sünkrooninihkega.

Minu esimene katse teha väikest viisi tuuri, mis viiks ka kodumaalt korraks välja, ei olnud majanduslikult edukas. Kohe kindlasti mitte. Raha ei teeninud, sain vaid kulud osaliselt kompenseeritud. Plaadimüük oli ka kesisem, kui Tartus 14ndal aprillil. Võibolla nii madalalt peabki alustama? Kuid sain väheke targemaks muusikategemise reaalsustest. Ja tõtt-öelda oli see couchsurfingu aspekt meeldiv lisandus minu kontsert-reisile.

Reisimine maksabki iseenesest raha. Nii et rahalisi kulutusi saab võtta kahte moodi: võtta seda, kui investeeringuna iseendasse. Teiseks, näha kontsertreisi kui reisina üldiselt oma majandusliku tegelikkusega. Lähtekohast sihtkohta jõudmine maksab alati raha, lihtsalt hetkel oli võimalik osasid kulutusi tagasi saada.

Soome reis oligi couchsurf-tripp plus konsa andmine. Ja vägagi meeldiv kultuuriline vahetus isenesest. Tulevikus võib vabalt ühendada kas või tuuritamist ja wwoof-imist. Mis ei tähenda tingimata iga päev ratastel olemist, vaid paar nädalat ausat talutööd ja siis reedel kuskil linnas mõni esinemine. Võimalik on ehk lisada ka mingi carpooling element sisse. Et kui tuuritad ja autos-tuuribussis vaba koht, siis miks mitte hõigata välja, et saab kas või Tartust Tallinna sümboolse tasu eest, mis aitaks kütusekulu pisutki leevendada.

Kokkuvõttes: ma teeks selliseid ekskursioone edaspidigi. Olenevalt võimalustest. Kuid nii mõnigi asi oleks teistmoodi, kui esimesel katsel.

Tuuripäevik Vol 2 - Minu teine soolokontsert välismaal

Pildil klubi Dynamo Turus.

Eile asusin laevaga Soome poole teele. Jõudsin Helsinki umbes pool üksteist ja üheteistkümneks olin Turu poole sõitmas. Sain Turus kokku oma couchsurfing hostidega ehk paariga: kreeklane Ike ja soomlanna Ninnu. Olin neile ettepaneku teinud, et vastutasuks öömaja eest panen nad kontserdile listi. Neile see ettepanek sobis ja nad olid ka paarile oma sõbrale edasi teatanud, et täna õhtul on mul esinemine.

Õhtu poole polnud ma ikka veel soundchecki aegadest teadlik, seega otsustasin, et proovin olla poolteist tundi enne esinemisaega kohal ja vaadata, kuidas mul asjade ülesse panemisega läheb. Umbes pool üheksa õhtul olin autoga kohal. Kontserdikoht oli üks beeži värvi puumaja punaste ustega, uste kohal olevale katusele oli paigaldatud punast värvi dünamo kuju (vt pilti üleval). Sain sisse, kohtusin helimees Jussiga ja asusime asju mu autost tõstma kontserdilavale.

Tuli välja, et ma ei saanud heliproovi aega teada, sest olin seni suhelnud klubi omanik Jussi Lehtise kaudu ja Lehtinen ei olnud viimase paari päeva jooksul mu meilidele vastanud. Aga samas polnud ma kontakti saand ka ürituse nimega Les Yper Sound tegeliku korraldajaga: Ville Hopposega. Lehtisel olevat telefon katki läinud. Ja nii oligi kuni minu saabumiseni majas paras segadus tegelikult. Loo moraal: kui kuskile esinema end sebid, oleks kasulik luua kontaktid ka tegeliku korraldaja ja ehk helimehegagi. Halvimal juhul võiks mingi paar tundi enne esinemist ikka kohal olla.

Seadsime asjad üles ja selgitasin, milline on minu lavaline setup. Soovisin saada ka mikserpulti mikrite luuperisse ühendamiseks: kolm mikrit trummidele (soolo, bass, overhead) ja Korg Kaoss Pad, kuhu ühendusid nii vokaalimikker kui ka klarneti kontakt-helipea (vahetasin olenevalt vajadusest mikri ja line-in sisendi vahel vastavalt). Klubis olnud mingil vanaaegsel Spirit puldil oli vooluadapter katki läinud, seega pidin ootama mingit varuvarianti.

Ent vahepeal tuli Jussil üsna geniaalne idee: ühendada kõik mikrid helimehe pulti ja seejärel miksida nad ära ja saata DI boxi, mis seejärel ühenduks luuperi sisendisse. Proovisime. Testisime trummide leveleid ja seejärel panin paika nii vokaalimikri valjuse, et see oleks enamvähem võrdne liinisisendiga, et nii laul kui klarnetimäng oleks ühtmoodi kuuldavad.

Saime enamvähem normaalse saundi paika timmida. Tegin lihtsalt prooviks ühe jämmi "Ekstsentriku" stiilis, a la kraudilik oktaavi-bass, selline mõnus 4/4 indirütm (a la Epliku trummidega sissetulek "Kibedas ja Kuumas") ja peale elektriklarneti soleerimine, ka luubitud puhkpillid. Esimest korda jäid trummid enamvähem rahuldava helitugevusega peale. Oli selge, et Jussi oli väga tark ja teadlik helimees. Krt viimasel ajal mul helimeestega veab, vaatamata kõigele muule. Ka Näljas oli väga intelligentne tüüp.

Kella kümneks olin valmis. Algne plaan oligi, et hakkaksin mängima kell kümme, võibolla isegi pool kümme (viimane variant välistus tänu mu hilisemale kohalejõudmisele selgelt). Kell kümme aga eriti rahvast ei olnudki, kuigi Ike + Ninnu olid kenasti kohal, nagu me eelnevalt kokku leppisime. Tundus, et mõistlik idee oleks oodata, kuni juba mingit rahvast on.

Kohtusin ka rootsi esineja Sand Circles tüübiga. Martinile oli mu lähenemine täitsa muljet avaldanud. Järgnes natsa small-talki sündipededele omases stiilis: tema rääkis loo sellest, kuidas ta sai omale Korg Poly 800 analoogsünteka 80ndatest aastatest (ta sai selle 60 euroga kelleltki hevimehelt, kes seda eriti ei kasutanudki), samas kui mina seletasin talle, kuidas ma kasutan oma kahte moodsat analoogsünti: ehk siis Doepfer Dark Energy sündimoodulit Prophet 08 saundide filtreerimiseks.

Umbes kell 22.35 juba mingit rahvast oli ka kogunenud. Mitte küll väga palju, aga võrreldes üleeilse Von Krahli epik-feiliga edasiminek ikkagi. Seadsin end valmis, proovisin ka kaamera kuhugi filmimiseks paigutada, sest mõtlesin, et parem oleks see staatiliselt kuhugi fikseerida, selmet tüüdata teisi filmimise palvega. Vahest on ju ka niimoodi läinud, et jupp osa kontserdist on kadunud, kuna tundub, et tüübid, kes kaameratehnikat väga ei tunne, kogemata vajutavad pausinuppu ja uuesti võtab kaamera üles tont teab, mitme minuti pärast. Juutuubis kolme osa kaupa üleval olev Opium Flirdi topelt-trummikvinteti kontsert 30st aprillist 2009 on väga hea näide livest, mille jäädvustuse saboteeris mõnede live-minutite müstiline kadumine.

Kui ma lõpuks mängima asusin, juhtus kohe LK esimese osa käigus üks fataalne aps: mu Kaoss Pad lülitus välja. Mingi kamm paistis olevat mu KP2 vooluadaptril või ka sisendil, tont teab. Selle resultaadina puhusin klarnetipartiid ilma võimenduseta ja otse loomulikult tuli see mul tänu sellele kohutavalt välja. Proovisin ülejäänud esimese osa, mis toetus rohkem süntesaatorile ja trummidele, enamvähem ära mängida ning seejärel teise osa ajal KP2 vooluühenduse taastada iga hinna eest. Ma pidin teises osas laulma ju, kurat võtaks!

Väikse viivitusega, samal ajal kui teise osa oktaavibass + kellamängu luup tükk aega tiksus, sain KP2 jaoks voolu tagasi. Sättisin kiiresti vokaalisettingu valmis ja tegin põhilaulukoha ära. Õnneks ülejäänud kontserdi ajal muid olulisi viperusi ei olnud, tegin päris korralikud soolod klarnetil kajaefektiga teises osas, flöödiga kolmandas osas, eriti psühhedeelse-isegi-hüpnagoogilise häälutuseimpro viienda osa alguses ja filtriga (ehk teisisõnu auto-wah) soolo klarnetil. Puhkpillirifid looperis tulid ka kenasti välja.

Samas muidugi rahvas enamasti siiski istus pigem tagapool baari-sektsioonis. Tundus natuke pettumustavaldav küll, et minu muusika oli pigem taustamüra. Aga nagu Ike selgitas, oli selleks üsna lihtne põhjus. Nad ise läksid ka baari tahapoole, sest nende jaoks muusika oli natuke liiga vali, et oma sõpradega korralikult suhelda. Mis jällegi on elu õppetund muusikule: kontsertpeod on enamasti sotsiaalsed sündmused ja sellega peab paraku leppima, et punter'itele meeldib muusika ajal juttu vesta. Olen mõelnud, et mis oleks, kui teeks kuradi Soft Machine'i ja mängiks nii brutaalse helitugevusega, et mitte keegi ei saaks oma sädinaga muusikat saboteerida. Paraku teeks see vist kuulajatele paraja karuteene.

Samas Sand Circlesi jaoks oli pisut rohkem rahvast, osa ka kuulas lava ees. Sand Circles tegi rohkem elektroonilisema kava koos eelmainitud Korg Poly 800'ga, siis mingi neljarealise kassettmagnetofoniga, Roland Space Echoga ja Line 6 delay/luuperiga. Paraku saboteerisid tema etteastet alguses tehnilised probleemid: kuulsin päris valje prõksatused, mis ilmselgelt ei olnud esteetilised glitchid ja hiljem läkski vool korraks ära ja kogu tema tehnika suri välja korraks. Muidu oli muusikaliselt selline mõnus, kergelt hüpnagoogiline ambient-techno. Ikele ja Ninnule igal juhul paistis imponeerivat minu multipillipõhine lähenemine rohkem. Ike kommentaar: kui ma end professionaalselt salvestada laseksin, oleks tulemus ülikõva.

Kui laiv oli läbi, siis tuli hästi palju inimesi tasuta sisse lihtsalt niisama jooma ja pidutsema. Üleval korrusel toimus ka tasuta tantsupidu ja Ville Hopponen mängis üleval ka pärast natsa plaate. Kuna ei ütleks, et üritus oli eriti publikurohke, siis ei sõandanud väga raha küsida, kui vaid oma laevapileti kompensatsioon. Mis läks mulle sada eurot maksma. Vähemalt niipalju igatahes sain.

Sõitsin pärast Ike ja Ninnu korteri manu. Sain auto turvaliselt garaaži parkida, nende uus elukoht asus ühe kaubanduskeskuse ligidal Koulukatu tänaval ja nende elukoht asus ühel uuel tänaval, mis koosnes hiljuti ehitatud korterelamutest. Sellepärast ei leidnud mu GPS luger (mis mind vahest oma ligi viie aasta jagu aegunud olekus vaheldumisi nii vihastama kui ka muigama võtab) ka Resiinaraitti tänavat üles, kui ma Turku saabusin.

Tõusin lõuna paiku üles ja võtsime rahulikult. Mängisime koos lauamänge: esimest korda mängisin sellist lauamängu nagu Samurai. Võitis Ninnu. Pärast tegin kaks backgammoni raundi Ikega. Backgammonit mängisin esimest korda Portugalis eelmine november ja teadsin, et olin uue hobi leidnud. Esimese raundi võitsin mina, teise Ike. Tsillisime rahulikult niisama, sõime kolmveerand viie paiku maitsvat kalasuppi ja siis lahkusin.

Kui Ikele kiitsin helimees Jussit, siis ta mainis, et Soomes ongi helimehed tegijad, sest helimeheks on Soomes võimalik õppida. Mis üldse seostub sellega, kui arenenud tasemel on muusikatööstus Soomes. Mul oli muidugi huvitav ka teada saada, et kui palju võib Soomes esinemisaeg edasi lükkuda publiku esialgse vähesuse tõttu. Eks mingi poole tunnise viivitusega peab ka siin arvestada. Nii et rohi pole just ülearu rohelisem teisel pool kallast.

Sõidan parajasti Soomest tagasi Eestisse laevaga. Tuuripäeviku sarja järgmises ja ka viimases osas kirjutan oma esmaspäevasest teleesinemisest ja ka tagasivaatliku kokkuvõtte oma minituurile kui sellisele.

Tuuripäevik Vol 1 - Elukool the Hard Way

Alustasin eile oma kontsertreisiga marsruudil Tallinn-Turu-Tallinn. Hakkasin eile natuke pärast kella üht sõitma Tartust Tallinna. Heliprooviga hakkasime pihta poole viie ja viie vahepeal. Von Krahlil on nüüd uus helimees, noor ja hakkamist täis Tiit, kes osutus väga abivalmis ja positiivselt meelestatud suhtumisega tüübiks. Saime enamvähem normaalse heli paika timmitud.

Tiit leiutas ka uue viisi, kuidas kinnitada mu kellamäng trummikomplekti külge. Ta lõikas taskunoaga mu kellamängukohvri plastikpõhja alla piisavalt parajad augud, et saaks läbi torgata ühe rihma, millega kellamäng kinnitada tomi-statiivi vakantsetele harudele, kuhu muidu tomid külge käivad, ent mis nende puudumisel olid paigutatud horisontaalseks.

Pärast käisin oma õel ja tema perel külas, sõin õhtust. Seejärel läksin Von Krahli tagasi ja seadsin end meeste garderoobi sisse. Tõele au andes oli selge, et päris üksinda ilma teiste bändideta esinemise korraldamine on paras risk ja sa ei tea, kas üldse mingit publikut kohale meelitad. Arvestades minu kogemust kaks nädalat tagasi Tartus Näljas, kus publikut oli ainult ehk umbes 30-40 inimest, ent piletitulu mulle laekus ja plaati ka osteti, mõtlesin, et ehk suudan mingi hästi tagasihoidlikult eduka ürituse korraldada.

Paraku oli kella üheteistkümneks selge, et saalis oli väga vähe publikut ja kui keegi üldse oli pileti ostnud, siis see arv oli ühekohaline. Muud üle ei jäänud, kui lavale minna ja oma kava ära teha. Mis sarnaselt Nälja kavale sisaldas nelja looga soojendus-setti.

Alustasin teatrimuusikaga: tegin taustamuusika jäägri ja hoora stseenist "Gilgameši" näidendis, ainult et pika klarnetisoologa. Olin ostnud hiljuti Pasoana kompanii kontakt-helipea oma pillile ja ost igati õigustas end. Pillil oli üldsaundis rohkem kohalolu ja eriti lahe oli oma elektriseeritud pillile efekte lisada Kaoss Padist.

Teine lugu oli "Tsivilisatsioon", seni avaldamata pala aastast 2010. Algas elektriklaveri introga, pärast rütmiträkkide luupimist vokaaliga sektsioon, siis orelimeloodia ja lõppes flöödisoologa. Kolmandaks "Hästi Kevadine", uus lugu, mis kõlas umbes nii nagu ka selles videos, ainult, et lool endal on ka esimene osa koos elektriklaveri meloodiaga ja seejärel orelisoologa. Lugu läks hiljem vahetult üle "Printsess ja Paažiks". Vokaalselt tuli päris okeilt välja, võrreldes aasta taguse ajaga, mil mulle tundus, et ma ei saa selle lauluga laivis hakkama. Mängisin instrumentaalvahekohas oma klarnetihäält puhkpilliansamblist orelil parema käega.

Mängisin siis oma luuperikontserdi. Selleks ajaks oli selge, et saund oli täitsa asjalik ja selge, ilma feedback-probleemideta. Uus helimees õigustas ennast igatepidi. Ülejäänud kava tegin läbi enamvähem laitmatult, kui mõningaid pisivigu mitte arvestada. Kahjuks olin juba kolmanda loo ajal avastanud, et mu distortion-pedaali patarei oli jälle tühjaks saanud, nii et pidin taas mängima puhtaid orelisoolosid. LK viienda osa soolo jaoks lihtsalt keerasin oma Propheti orelipatchi sagedused eriti kõrgeks, et kompenseerida puuduvat kärinat. Ahjaa, ja klarnetiosade luupimine tuli päris hästi välja, tänu uuele helipeale on neid sisse mängida päris hõlbus.

Aga jah, karm reaalsus: tuli välja, et pileti oli ostnud vaid viis inimest. Ja rahalises mõttes jäid mulle tühjad pihud, kuna pidin maksma Tiidule ja summa, mis mul talle anda oli, oli kõvasti väiksem, kui oleks õiglane tasu olnud. Kompenseerimiseks olime mõlemad tulnud plaadi andmise mõttele. Mõtlesin siis anda talle veel teisegi plaadi, et ta saaks kellelegi edasi kinkida. Ilmselt pääsesin kergelt. Arvata võib, et kusagil tõsises muusikametropolis tuleks minusugustel tundmatutel artistidel helimehele omast taskust maksta, kui piletitulu niru ja arvatavasti null-diili kontserdipaigad ei võimalda ka.

Rääkisin Tauno Maarpuule siis, et mul läks Tartu esitlusega suhteliselt hästi. Saades teada, et Näljas esinesin laupäeval, vastas Tauno, et novot, laupäev on rohkem pidupäeva moodi ja neljapäeval Krahlis ei maksa korraldada. Nii et selles oligi siis asi, miks mu Tartu esitluskontsert oli mõõdukalt edukas ja miks Tallinna kontsert oli eepiline läbikukk? Sain oma õppetunni üsna raskel teel seega. Puhas katse-eksituse meetod. Learning the hard way!

Üks põhimõte, mis ma olen avastanud, et miks mõnedel artistidel õnnestub päris kenasti plaadimüügilt teenida ka tasuta netist tirimise ajal, kõlab kui: connect with fans and give them a reason to buy. Kontserditega kehtib enamvähem samamoodi: kõige edukamad on kontserdiskenes suure tõenäosusega need, kes suudavad oma kuulajaskonda kõnetada. Ja inimestele tuleb anda põhjus osta pilet. Sest jällegi, elukool the hard way: inimesed ei käi kontsertpidudel pahatihti muusika pärast. Ja kui on ümberringi konkureerivaid üritusi, siis muidugi valitakse välja need kõige ahvatlevamad seoses mis iganes müstiliste faktoritega, mis rahvast ligi tõmbavad.

Klaariks siis emotsionaalsed asjad ära ka, sest osad mu sõbrad on mures mu pärast, et ma olevat oma blogipostide põhjal ilge depressiivik. Olen ma masendunud? Ei ole, tundub, et kolm aastat tõuse ja mõõnasid muusikaskenes karastab hingeliselt. Olen ma pettunud? No eks ikka, tulemused osutusid tegelikult šokeerivalt kehvaks, juba Tauno ütles mu niru piletitulu kohta, et see vist on rekord. Samas võttis ta seda huumoriga, soovitas, et tavai, pane see oma elulukku kirja. Ja miks mitte, feil on uus edu. Praegugi tunnen irvet suul, kui seda iroonilise pilguga vaadata. ;)

Olen ma kibestunud muusikategemisest loobumise mõteteni? Ei, kindlasti mitte. Mul on kindel plaan jätkata. Veelkord kordan, ma pole tingimata feilinud, vaid lihtsalt avastanud viise, mis ei toimi. Ma küll ei garanteeri, et annan edaspidi laive seni võrreldava tihedusega, kuid plaanin näiteks kirjutada ka Luuperikontserti Nr 2 ja loodan sellega valmis saada järgmiseks kevadeks. Ei tundu tark anda lubadusi, mida ma küll kõike võin teha poole aasta perspektiivis, isegi ühe-kahe kuu perspektiivis, ent muusikategemist ma katki ei jäta!

Ärkasin täna hommikul vara, et jõudmaks laevale. Öösel oli sadanud. Krt, mul oli auto vaja tuua Krahli juurde, et asjad peale võtta. Mõtlesin, et krt, kas saan märjaks. Elukool jällegi the hard way: tuurile võta edaspidi vihmavari ka kaasa ja võibolla vihmakeepki. Välja astudes õnneks väga ei sadanudki enam. Ütlesin endale: pääsesid kergelt. Jälle!

Edaspidi kirjutan sellest, kuidas mul Soomes läks. Loodetavasti täna läheb paremini. Ahjaa, edastan uudise: minu tuuri viimane ots on mu teine telekontsert: teen oma luuperimuusikat Terevisioonis esmaspäeval 30ndal aprillil!

Kuidas põruda muusikabisnesis

Siin üks link rubriigist "ma pole ebaõnnestunud, vaid lihtsalt leidnud hunniku viise, mis ei tööta" (originaaltsitaat Thomas Alva Edison). Antud artikkel nimetab seitset.

Esiteks loobumine isiklikust jõust, või ses suhtes ka isiklikust vastutusest. Tsitaat, mis mulle kõige rohkem silma hakkas, oli, et muusikuna põrumiseks usu ilmtingimata, et vajad musatööstuse ja kriitikute heakskiitu teadmaks oma väärtust. Kui su nimi ei ole just Ariel Pink või Maria Minerva, siis šansid on, et osad kriitikud ei kiida vähemalt osa sinu loomingust heaks. Olen seda ka omal käel kogenud väiksemal määral. Üks eesti hipsterismi lipulaev, keda ma nimetama ei hakka Mart Niineste eeskujul, keeldus mu viimast EP'd arvustamast, lihtsalt sellepärast, et algmulje olevat hea, aga hiljem talle meeldivat see plaat tunduvalt vähem. Ma ikkagi arvan, et esimest kolm lugu "Electric Thoreau" EP peal on fantastilised. Arvaku too hipster mida iganes.

Isiklik vastutus on tähtis, kuid ei ütleks, et küsimus "Kas inimene määrab osagi oma elusaatusest või on ta vaid mängukann juhuste käes" oleks täiesti õigustamata. Nagu alati, looda parimat võimalikku, aga ole valmis mustemaks võimalikuks stsenaariumiks. Soodustavad tingimused või miks mitte "lucky breaks" on pea sama olulised, kui isiklik panus oma heakäiku.

Teiseks, suhtu promosse kui suurde koormasse. Jällegi, vähemalt osaliselt nõustutav. Oma loomingule tähelepanu tõmbamine on raske töö ja osadel tuleb see loomulikumalt ja vähem forsseeritumalt välja. Kui enesepromomine tundub üks suur rist ja viletsus, siis ehk on see märk vajadusest mänedžeri järgi?

Kolmandaks hirm näida ahne müügimehena. Tõsi, ise peabki vastutust võtma, et üldse plaati müüa õnnestuks. Samas ei tasu liiale ka minna teistele müütamisega, aastaid tagasi ma proovisin müüa Opium Flirdi CDR'e oma ülikoolikaaslastele ja üks tüüp avaldas päris võimsat vastupanu stiilis: "Ma ei taha osta põrsast kotis!" Oli selge, et tüüp ei olnud päriselt sihtgrupis.

Neljandaks: kasutamine ettekäändena aja-, raha- jms ressursi puudust. "It's who you know" ehk siis "tutvused loevad", on üks nendest klišeedest. Osaliselt on see klišee kindlasti tõsi. Vahest võib aga muusika siiski eelneda tutvuste loomisele. Ei ole vähematki kahtlust, et mul õnnestus Londonisse esinema pääseda tänu sellele, et üks kindel John Rogers mind laivis nägi ja minuga tuttavaks saades kiitis mu esinemist.

Viiendaks massimeedia rahakulukas kasutamine promomiseks fännidega suhtlemise asemel. Või vähemasti arusaam, et on vaja palju raha selleks, et end edukalt promoda. Fännidega suhtlemine on nii oluline, et sellega seostub ka kuues punkt: promo ennast nii harva, et sinu meilinglisti liikmed hakkavad sinu promotekste lugedes küsima, kes kurat see bänd üldse on? Tjah, challenge on muidugi selles, mida õieti meilida siis, kui parajasti kontserti tulemas ei ole ja järgmise plaadini ka aega.

Seitsmendaks ja viimaks: eelda, et teised on sulle midagi võlgu. Et teised hoolivad sinu loomingust samavõrra, kui sa ise. See tegelikult seletab paljude muusikute kibestumist teemal, miks teised inimesed nende kunsti ei mõista. Kui keegi loominguline inimene jätab loomingulise tegevuse katki ettekäändel, et "keegi ei mõista seda, mis ma teen", siis tegelikkuses see tähendab enamasti ikkagi: "ma ei suutnud panna oma kunsti teisi inimesi kõnetama".

Kõiki, või vähemasti enamikke vigu olen ka ise sooloartistina teinud. Ja mul pole siiamaani suurt aimu, kuidas paremaid resultaate saavutada. Aga ehk on ka vahel abi teadmisest what not to do?

Munarokk 2012 - tagasivaade

Nägin Munarokil ära esimest korda Ervini uue bändi Candy Empire. Kus olid lisaks Ervinile kitarridel Katarina solistina, Sander Haugas basskitarril ja Kalle Kindel trummidel. Keemia oli päris hea bändis, Kindel on üsna õnnestunud trummarivalik, kes mängib just nii hästi, nagu mulle kõige paremini sobib. Sander kõlab bassil korraliku tiimimängijana. Katarina on võluvalt sensuaalne nii hääle kui lavaoleku mõttes. Ervin üllatas aegajalt päris põnevate psühhedeelsete efekti-soolodega. Üldiselt kõlas Candy Empire väljapeetult ja soliidselt, ent korraliku rocknroll-draiviga. All mõned pildid:









Mul kahjuks laivis ei vedand. Pidin maadlema tehniliste jamadega, mis tähendas akustiliste instrumentide luupimise totaalset feilimist. Või kui isegi mitte feilimist, siis ma lihtsalt avastasin ühe tehnilise viisi, mis selgelt ei tööta. Helimehe puldi väljundi ja luuperi sisendi ühendamine lihtsalt trummide pärast paraku ikka ei tööta küll. Von Krahlis eelmine kord oktoobri lõpus sama taktika avitas, kuid seekord oli naasmine laivide-tegemise reaalsusesse päris karm laks.



Kuid siin üks video. Neljas osa Luuperikontserdist Nr 1 nimega "Parem Kosmogoonia", mille sõnade autor on Paul-Eerik Rummo. Filmis korraldaja Martin Ruus. Pole küll kõige parem, aga mitte ka kõige katastroofilisem, menos mal. Eks otsustage ise, kuidas kõlab.

Multiphonic Rodent - Luuperikontsert Nr 1

Luuperikontsert Nr 1 (Loop Pedal Concerto No. 1) koosneb viiest osast:

I - Vikerkaare Ees (Before A Rainbow)
II - Tsivilisatsioon Neab End (Civilization Will Curse Itself)
III - Kaunishing (A Beautiful Bloke)
IV - Parem Kosmogoonia (A Better Cosmogony)
V - Kas Soovid Aedvilju (Would You Like Some Greens)

Komponeeris, esitas ja salvestas Multiphonic Rodent.
Tekst IV osas Paul-Eerik Rummo.
Trompet V osas: Priit Rusalepp
Salvestatud 2011.

Kontserdikava (viimane uuendus 14 aprill):
6 aprill - Aal, Põlva
14 aprill - Nälg, Tartu
26 aprill - Von Krahl, Tallinn
27 aprill - Dynamo, Turu, Soome.
3 mai - Kink Konk, Tartu

Katkend:


CD Baby (koos helikatkenditega)
iTunes

Minu viis kuud Portugalis vabatahtlikuna

Just sai läbi minu Portugali HelpX retk. Ja päris edukas oli! Erinevalt eelmisest Portugali WWOOF-talvest, mis algas hästi, ent põõras poole pealt parajaks jamaks omavahel öeldes, vedas mul kõikide võõrustajatega, igaühega sain läbi, ei olnud mingeid tõsiseid konflikte. Peatusin kokku kuues kohas, kestusega paarist nädalast ühe kuuni. Päris stabiilne. Minu odüsseia kulges Lagosest Faro lähisteni, sealt Alentejosse alguses Ourique regiooni ja sealt Santa Clara järve manu, siis ühte quintasse Odiaxeres, mis on päris lähedal Vale da Lamale. Lõpetasin Lissabonis, ühes korteris poole tunni jalutuskäigu kaugusel lennujaamast.

Kirjutan seda teksti Sete Rios bussijaamas. Istun bussi peale Farosse ja sealt lendan Stockholmi, sealt Riiga ja siis bussiga Tartu. Lähiajal ehk pajatan oma HelpXimisest pikemalt ja postitan ehk piltegi.

Olen värske teatrimuusika laureaat!

Foto maalinäituselt Belem' kultuurikeskuse galeriis Lissabonis.

Uskumatu, et "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" võitis kõik auhinnad, millele oldi nomineeritud: aasta lavastuse, lavastaja, meespeaosalise, lavakunstniku ning ka originaalmuusika auhind. Või ehk mitte nii uskumatu, arvestades, kui soojalt näidend eelmine aasta tegelikult vastu võeti?

Mul on igatahes hea meel, et sain originaalmuusika auhinna. Mis tähendab, et ma olen samas paadis näiteks Chalice'i ja Liisa Hirschiga, kes on ka eelmistel aastatel (2009 ja 2010 vastavalt) olnud teatrimuusika laureaadid.

Terve see kogemus tuli mulle vaid kasuks tagantjärgi hinnates. Palad, mis tükis kasutusse läksid, on stiililiselt ja meeleolu mõttes natuke teistmoodi võrreldes minu tava-ampluaaga. Mäletan kindlasti, kuidas lavastaja Peeter Jalakas soovitas natuke vähem rõhuda teatud harjumuspärastele aspektidele minu musitseerimisel ja lähtuda natuke rohkem reeglist less is more. Kõik ei pea tingimata olema ülearu keeruline või ludistav, vahel on ka mõni natuke lihtsam idee löövam.

Näiteks see taplussteeni muusika (jupike siin) oli katse teha midagi tumedamat ja tempokamat. Ühel päeval proovi tehes lihtsalt tuli lambist üks idee, mis omas teatud "Ratatouille" stiilis vaibi ja mõtlesin, selline asi võiks minna küll. Salvestasin põhikäigu luuperisse, jättes ruumi tasapisi kohapeal kihte juurde ehitada.

Originaalis kujutasin ette veel mingit totaalset trummiorgiat peale. Paraku välistas selle ambitsiooni Kultuurikatla akustika lootusetu latents: mis tähendas, et heli, mis sai tekitatud akustiliselt lava all, jõudis ülesse helimeheni (ja seega ka ülemiste ridade publikuni) teatud viivitusega. Renzo jaoks oli selge, et tühjadel veepudelitel hullu panna oleks totaalne trainwreck, nii et taandasin oma trummimängu-osa vaid üksikute aktsentide peale.

Kui peaks juhtuma, et see suvi tuleb Gilgameš uuesti ettekandele, siis ilmselgelt tuleks minu esitus natuke teistmoodi saundiga, arvestades Prophet 08 süntesaatorit Blofeldi asemel, seega natuke teised klahvisaundid. Kuid samuti kaalun ka sellist varianti, et pudelitesse panna kontakt-mikrid, et siis muuta need "trummid" elektriliseks. Tühjad pudelid trummide asemel muide oli Jalaka idee. Üleüldse mõtlen, et ehk õnnestuks laivis ka trumme paremini luupida, kui kasutada kontaktmikreid. Siin on üks artikkel, mis kontaktmikrite kasuks argumenteerib.

Kindlasti mõtlen selle peale, kuidas oma paladest korralikud salvestused teha. Väga raske on muidugi panna osalusmuusika töötama väljaspool osalust ennast. Minu motivatsioonid muusika salvestada on pigem seotud esiteks sooviga säilitada see materjal järeltulevate põlvede jaoks (nagu ikka). Teiseks mind väga huvitab, kuidas mõningate nende eba-MPR'ilike palade produktsioon mul välja tuleks ja kas ehk ilmneks sealt ka mingi uus suunamuutus post-"Luuperikontsert" (tulemas varsti!) albumi tarvis.

Lõpetuseks mainiksin, et suurem õppetund minu jaoks on mitte kunagi kahelda iseenda andekuses. Nagu Dirk Campbell ühes intervjuus ütles: "Insecurity. It's only worrying if you worry about it" (mure teeb muret vaid siis, kui ise muretsed). Minu viga oli näha ka teisi inimesi, kel oli oma nägemus muusikalise kujundamise osas kui konkurentidena, kuigi teater on pigem koostöö. Mil iganes inimene tunneb elus kriisi a la suhte lõpp või töökoha kaotus, siis ma olen tähele pannud, et võib võtta pool aastat, kui mitte aasta, enne kui kriisist lõplikult üle saada. Minu jaoks oli "Gilgameši" projektis ka paratamatu kriisielement, mis on alles nüüd ületatud. Nii et kannatlikkus on tähtis.

Tulemas on Munarokk 2012!

6ndal aprillil, ehk siis Suurel Reedel, klubis Aal Põlvas juba kolmandat aastat Munarokk. Üritus algab kell 21.00 ja seal astub üles neli esinejat:

SAMM (Põlva)
PRÄGNANTNE BRIGAAD (Tartu)

CANDY EMPIRE (Tartu)
http://languor.viinyl.com/
MULTIPHONIC RODENT (Tartu)


Algus 21.00
Sissepääs 4 € / 18 +

Lõustar

Roy Strider "Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil"

Roy saatis just oma tutvustava Youtube treileri oma uuele, kevadel ilmuvale raamatule. Mis räägib reisist Mongooliasse ühes tiibeti koertega ning illegaalse kullaäri paljastamisest. Videot saab näha alljärgnevalt:



Veel infi

Luuperikontsert Nr 1 - Esimene Singel

Plaan välja anda "Luuperikontsert Nr 1" aprillis. Seniks kuulamiseks esimene singel. Teine osa pealkirjaga "Tsivilisatsioon Neab Iseend" lühendatud formaadis. Head kuulamist!

Üks gluteenivaba pannkoogiretsepti variant

Tutvustan siinkohal üht uut meetodit valmistamaks gluteeni- ja laktoosivabu pannkooke, mille olen viimasel ajal avastanud. Tulemus on igal juhul rahuldavam, kui minu varasemad ponnistused tatrajahupliinidega.

Vaja läheb:
Gluteenivaba jahusegu: tatra-, riisi- ja maisijahu (viimase asemel võib ka nt. kikerhernejahu kasutada)
Mune
Suhkrut, soovitatavalt pruunsuhkur
Soja- või riisipiima, või piisab ka veest.

Valmistusjuhend ühe inimese jaoks: 5-6 spl jahu segada umbes kolmveerand klaasitäie laktoosivaba piima või veega ning suhkruga, seejärel vahustada kaks muna (või ka kolm) ja segada ülejäänud taignaga. Praadimiseks võib kasutada oliiviõli taignasse panemise trikki, mis üldiselt töötab. Samas oleks soovitav esimese pannkoogi jaoks panna õli ka pannile, et kooki saaks ümber keerata, järgmiste jaoks piisab ka õlist taignas. Väiksemat sorti pannile, ütleme diameetriga 15-20cm sobib valada tainast ütleme ühe väikse kohvitassi jagu (suurus vot umbes selline, milles näiteks Portugali kohvikutes võib tellida uma bica). Seejärel laotada taigen pannile ühtlaselt laiali, mis peaks tagama pigem õhukesed, kui paksud koogid. Kui valmis, siis võib serveerida kas keedise, meega või millega iganes!

Sellise retseptini jõudsin tänu ühele HelpX hostile Alentejos. Üks muutus sel aastal minu jaoks on olnud naasmine laktoositu ja (enamasti) gluteenitu menüü manu ning Carol Monte Alvorada'st oli minu õnneks piisavalt teadlik alternatiivsemat sorti menüüde järgi kokkamisest. Kui ma tema juurest lahkusin, sain kaasa järgmisse paika terve purgi jagu tema eelkirjeldatud jahusegu. Nii olen korra nädalas kuni tänaseni endale neid pannkooke teinud ja asi tuleb järjest paremini välja.

Paar muusikateemalist linki taas

DIY Musician blogis on päris põrutav postitus teemal, miks kontserdipaigad on tänapäeval muusikute suhtes nii ekspluateerivad, miks makstakse vähe raha ja miks nõutakse, et muusikud ise tooks vähemalt 25 inimest kohale. Lahendus: hakata võitlema sahkerdavate klubiomanikega sellisel ennastkehtestav viisil, stiilis rahulikult esitatud ratsionaalsed argumendid. Tjah, eks ta ole, probleemid muusikute jaoks polegi ehk niiväga tingitud sellest, et klubiomanikud sahkerdavad, vaid sellest, et muusikud ei kehtesta ennast.

Ja siinkohal üks intervjuu härra Dirk Campbelliga alias Mont Campbell, varem tuntud progemuusikuna ansamblitest Egg ja National Health. Kellest on ka varem juttu tulnud. Erinevalt teistest intervjuudest Campbelliga keskendub siinne intervjuu tema klassikalisele muusikahariduse-taustale ja samuti tema hilisemale rokkmuusika-järgsele karjäärile filmi- ja televisioonimuusikas.

Juttu tuleb ka tehnoloogiast, mida hr. Campbell on kasutanud viimase paari dekaadi jooksul. Last but not least, Dirk on taaskord aus oma sisemise hingeelu keerdkäikude osas: mees on saanud üle oma negatiivsetest kalduvustest üleliia muretseda. Mure on murettekitav vaid siis, kui ise muretsed. Samuti ta toonitab, kui tähtis on olla suhtes naisega, kes ikka ja jälle sind tunnustab.

Dirk Campbelli naisest nimega Adrienne üks artikkel siin. Väga alternatiivne naine ja tundub, et sobiv elukaaslane Dirk Campbellile. Ja siin uudis perekond Campbelli kodule installeeritud päikesepaneelidest. Sobiva elukaaslase olemasolu on üks olulisi faktoreid, mis võib aidata muusikuid, kelle looming ehk masse ei kõneta, tunda ennast kõigele vaatamata andeka ja tunnustatuna. Samas on nii sobiva elukaaslase kui ka muusikalise edu saavutamiseks vajalik kõigepealt iseendaga rahu teha. Mis võib mõne jaoks olla lihtsam öelda kui teha. Kasuks võib tulla, ja tuli kindlasti ka Campbelli puhul, kohanemisvõime.