Eelmine nädal tekkis üks järjekordselt päris kõva kära failijagamise/netist allalaadimise teemal: NPR'i praktikant Emily White tuli lagedale ülestunnistusega, et ta on ostnud vaid 15 plaati ning suutnud ligi 11 000 muusikapala tõmmata oma arvutisse muid kanaleid pidi, kui otse failijagamis-süsteemide või torrentite kaudu. Temale vastuseks kirjutas David Lowery (ansamblitest Camper Van Beethoven ja Cracker) artikli, milles ta tõi välja, kuidas failijagamine muusikute rahateenimisvõimalusi tegelikult on mõjutanud ning kuidas tasuta tõmbamise kultuur täidab pahatihti hoopis tarkvara-arendajate taskuid, muusikud kahjuks vaeslapse ossa jättes.
Oi, kuidas tõusid tagajalgadele need, kelle arvates noor põlvkond koosneb tänamatutest jõmpsikatest, kes muudkui netist muusikat varastavad! Hoolimata sellest, et failide allalaadimine pole ju iseenesest sõna otseses mõttes vargus, nagu on reaalse füüsilise (ning null-summalise) objekti pihtapanemine. Tõsi ta on, et muusika alla laadimine ja kopeerimine ilma autorile maksmata on sotsiaalse parasiitluse üks vorm, aga ausalt, ma ei mõista tüüpe, kes nõuavad netist allalaadijate kriminaalkaristamist.
Tegelikult on ju äärmiselt lihtne soetada muusikat viisil, mis esitajatele raha sisse ei too: piisab sellestki, kui sa ostad kasutatud plaate kas kirbuturult või Ebayst või sa kopeerid oma tarbeks sõbra plaadikollektsioonist soovitud esemed kas linti või arvutisse. Muusik nimega Travis Morrison kirjeldab siinkohal väga hästi, kuidas tema omal ajal muusikat suutis ilma rahata soetada ning lükkab ümber müüdi, nagu oleks muusikaline muidusöömine-parasiteerimine alguse saanud Napsterist, Audiogalaxyst, SoulSeekist jt süsteemidest.
David Lowrey mure on arusaadav ja ta ilmselt teab, millest räägib, pannes tähele viimase paari aastakümne trende muusikabisnesis. Iseasi, kui realistlik tema hinnang failijagamise probleemile tegelikult on. Tõsi on ka see, et tehnoloogia on kahjuks muutunud. Ja muusikabisnes pole kaugeltki mitte esimene pretsedent, mil tehnoloogia areng laiatarbelisi rahateenimisvõimalusi drastiliselt kahandab.
Brian Eno võrdles ühes Guardiani intervjuus muusikatööstuse allakäiku päris tabavalt vaalarasva kaubanduse allakäiguga. Tema hinnangul oli "plaadiäri lihtsalt üks mineviku mull ja need, kes elatist suutsid plaadimüügi kaudu teenida, olid lihtsalt õnnega koos. Pole mingit põhjust, miks keegi oleks üldse pidanud nii palju raha plaadimüügi kaudu teenima. Kõik lihtsalt klappis tolle ajaperioodi jaoks. Ma olin alati teadlik, et see kord otsa saab. See ei suutnud kestma jääda ja nüüd on see otsa saamas. Mind see eriti ei huvita ja ma mulle meeldib see asjade käik. Plaadiäri oli umbes nagu vaalarasvaga kauplemine 1840ndail, mil vaalarasva kütusena müümine garanteeris rikkaks saamise. Siis tuli gaas ja sa jäidki oma vaalarasva otsa istuma. Kahju sõber - ajalugu liigub edasi. Salvestatud muusika võrdub vaalarasvaga. Lõpuks tuleb midagi selle asemele."
Täiesti õige point. Lowery juuksed võib kestev muusikaäri lein küll halliks ajada ja eks mul endalgi ole kahju, et järjest raskem on muusika tegemist majanduslikult jätkusuutlikule alusele paigutada. Hoolimata sellest, mida siunavad piraatluse kõige puritaanlikumad vastased, ma ei arva teps mitte, et see muusika tasuta tirimine kuidagi kasulik muusikutele on. Ütlen ausalt, see on tõepoolest kahjulik. Aga - Portugalis ma kohtusin mitme kunstnikuga, kes kinnitasid mulle, et ka kujutavkunstis on see probleem, et 30a tagasi võis sellega keskklassi tasemel elatist teenida, kuid nüüd on need rahakraanid pöördumatult kinni!
Kahju sõbrakesed - ajalugu liigub tõesti edasi ja muusikud ning muu loomeklass lihtsalt peab kohanema maailmaga, kus kunsti väärtustatakse järjest vähem. Teoreetiliselt on võimalik iga tööstusharu aegunuks muuta: kui leiutada näiteks viis, kuidas tagada inimestele eluase nii odavalt, et ei pea enam iial laenu võtma ega üüri maksma, siis pangad ja rantjeed oleks muidugi mõista vihased! Ja ilmselt ka ehitustöölised, kes enam ehitamisega prisket kopikat ei teeniks. Hetkel on see küll totaalne ulme, aga kõik on võimalik.
Ka trükikunst võis munkade transkribeerimise ja sest tulenevalt ülikallite raamatute ajastul olla totaalne sci-fi stsenaarium, umbes nagu digitaalne muusikadistributsioon albumiformaadi hiilgeaegadel 35-40a tagasi. Aga - nagu ka muud tööstusharud varem, pole ka füüsiline helikandja enam nii laiatarbeline rahateenimisallikas. Nii nagu hobusevankrid muutusid elitaarseks nišikaubaks nende jaoks, kes kasvatavad hobuseid ja kes soovivad truuks jääda hobuseratsutamise traditsioonidele, nii on ka vinüülplaat tänapäeval elitaarne tarbekaup jõukatele melomaanidele. Ajalugu liigub edasi ning ajaratast saaks muusikabisnesis tagasi pöörata ehk vaid interneti kadumine?
No comments:
Post a Comment