Phlox + Group conFusion Krahlis

Käisin eile Krahlis kaemas Phloxi ja Group conFusioni kontserti. Täpselt ses järjestuses ka esineti. Ütlen kohe Group conFusioni kohta, et ega ma väga vaimustuses polnud. Üldiselt head pillimehed, aga fusion-muusika cover-bändina jäid nad mingis mõttes tavapäraseks. Nad tegid hästi palju Mahavishnu Orchestra/John McLaughlini kavereid. Üks Frank Zappa klassik oli repertuaaris, aga seegi oli pigem tore žest, kui et midagi enamat. Nagu öeldud, muusikud oskavad mängida, aga peenekoelisusest jääb ehk puudu.

Phlox kui erudeeritud Euroopa proge-fusioni kasvandikud (Soft Machine, National Health, Magma, Zao, kui nimetada mõned ilmselged eeskujud) on bänd, keda tasub laivis üha uuesti ja uuesti näha. Sest ikka imestad, kuidas Pearu on nii all over the place oma klahvidel. Kuidas Zilmer suudab nii kiiresti mängida, milliseid loomakarjeid Kalle oma saksist välja piinab ja kuidas ta ühes Kristoga kohati bigbändisaunde tekitab. Bändil on hea basskitarrist: Raivot ehk ei pane esimese laksuga tähele, aga ta hoiab kogu hulluse ideaalselt koos.

Kohal oli aga spetskülaline: Roomet Jakapi. Ta esines kahes viimases loos. Mõlemas elavdas ta meeleolu kõvasti! Eelviimane lugu oli uus ja see oli superhästi arendatud. Algas vaikselt tiksudes, kasvas, omandas chilli Brasiilia gruuvi ja siis tuli Jakapi, kelle psühholalisev kruunimine näitas selgelt, et Ariel Pink on vaid lihtlabane estraadilaulik tema kõrval. Bänd jäi korraks omaette mängima ja siis tegi Jakapi meile Mike Pattonit. Roomet Jakapi on dadaistliku impro-skät-stiili meisterlikult käppa saanud: kes iganes ütleb, et anyone can do it, sellel on mõte kaduma läind!

Mõte on selles, et häälutamisel on päris kõva teatraalne potentsiaal. Jakapi suutis igatahes terve saali elama panna ja kuidas! Eriti just viimase looga. Lõpuks ometi nägin selle käe-loo ära Jakapiga ja see oli isegi parem, kui Jakapi-vaba versioon Argo Kullaaugu peol. Group conFusion võis ju by the book järgi mängida Frank Zappa "Peaches En Regaliat", aga Jakapi + Phlox tõid kohale terve atmosfääri Mothersi "Weasels Ripped My Flesh" live-improvisatsioonidelt. Tremendous stuff!

Gilgameši lisaetendus pühapäeval!

Mul on hea meel, et Gilgameš on tänavu aasta päris menukaks osutunud: kõik etendused välja müüdud. Populaarse nõudmise järgi on Von Krahl otsustanud korraldada lisaetenduse. Ja see toimub 26ndal augustil. Von Krahli Teatri FB leheküljelt:

Leidsime võimaluse mängida 26. augustil ühe Gilgameši lisaetenduse. Piletid peaksid kohe-kohe müüki ilmuma. Kiirustage, sest rohkem lisaetendusi ei mahuks ka parima tahtmise juures kavasse!

Lisaetendus toimub tänu tublile väikelennukile, mis loob kiirühenduse Saaremaa ja Kultuurikatla vahele ning tarnib meile ühe peategelastest.

 Ja veel eile mõtlesin, et see peaosaline ei pääsegi Saaremaalt minema!

Roy Strideri sõnakontsert ökoriikluse teemal

Roy tegi mulle juuli keskel, vahetult enne minu Tšehhimaale sõitu, ettepaneku. Nimelt oli tal tulemas Uue Ajastu Festivalil Põlvas üks spoken word performance teemal Eestimaa võimalused ökoriigina. Selle jaoks ta soovis ka taustamuusikat. Uurisin, et kas ta soovib midagi luuperipõhist. Sain teada, et parem oleks, kui mul oleks mingid taustad olemas ja ma saaks mingit instrumenti peale mängida laivis. Ma polnud kindel, mida üldse teha, aga ma lubasin, et mõtlen midagi välja.

Kui ma Tšehhis viibisin, siis sel teemal me eriti ei suhelnudki. Ma mõtlesin isegi, et ehk otsustas Roy ilma taustamuusikata oma sõnakontserdi ära teha. Tõele au andes ootasin, et ehk saadab Roy mulle oma loengu teksti. Tagasi Tartus nägin Wrupk Urei kontserdil Pauligi telgis Martin Ruusi, kes päris mult Roy koostöö kohta. Kuna aega oli vaid kolm päeva, otsustasin käiku lasta mõned oma seni avaldamata instrumentaalpalad, osad neist lõpetamata, osad lihtsalt demo tasemel. Helikvaliteet peaks igal juhul etem tulema, kui luuperiga jändamine (sellest tulevikus eraldi blogipost).

Roy helistaski järgmisel hommikul, leppisime siis kokku, et mul on mõned seni avaldamata palad ja need võiks kasutusse minna, hoolimata sellest, kui hästi integreeritud see kõik saab (kindlasti kohe mitte sellisel tasemel, nagu nõuab nt. Peeter Jalakas oma Krahli etenduste muusikalistelt kujundajatelt). Saateks palus Roy mängida trumme. Saatsin talle umbes 11 pala oma kõvakettalt ja talle meeldis 9. Päris hea. Arvestades muidugi plaanitud 45-50 minutist pikkust, lisasin 9le veel kaks muud asja otsa. K.a. üks kitarriga pala, mille salvestasin juuli keskel vanaema pool renoveeritud saunas. See oligi ainus päris uus asi, mis ma selle projekti jaoks olin teinud.

Taustad panin mp3 mängijasse, kaasa võtsin Põlvasse vaid trummipulgad ja RCA juhtme mp3 mängija jaoks. Reedel 10ndal augustil ilmusime orienteeruvalt kl 8 õhtul heliproovi. Ma ise hämmastusin, kui kiiresti kõik sujus. Kõvasti lihtsustatum setup tähendas ajalist kokkuhoidu, mille sarnast olin kogenud kurat teab, mis ajast õieti.

Lavaaeg oli kl 21.15. Kõigepealt algas muusikaline taust, esimene pala oli üks seitsme peale teema elektriklaveri meloodiaga, kirjutatud aprill 2012. Minuti pärast oli laval Roy. Kes kõneles, ja üsna sütitavalt ning andis aegajalt käega märku trummibreikide tegemiseks. Ja nii me järjest kütsimegi. Kasutusse läks ka üks sõjamarss viie peale, mis tegelikult on Gilgameši outtake, mis kõlas vot seal kohas, kus Roy kõneles zapatistidest. Mul on hea meel, et sain selle pala käiku lasta. Kui osalusmuusikat tehes jäävad mõned head asjad kõrvale, siis kunagi on nende jaoks ikka õige aeg.

Taustade ja trummimängude integratsioon muidu toimis. Kui seda esitust korrata, siis ilmselt peaks veel teatud asjad paika lihvima. Nt. konsolideerima ja selgemaks lihvima rütmisektsioonilisi tekstuure. Ahjaa, Roy loeng kestis reaalselt vaid 35 minutit. Viimaseks mõneks minutiks jäin üksinda lavale, lõpetas sama eelmainitud kitarripala.

Kogemusega jäin väga rahule. Tegelt on osalusmuusika tegemine üsna väärtuslik kogemus ja hea, kui asjad tõesti sujuvad. Võrreldes Gilgamešiga oli see ilmselt küll jalutuskäik pargis. Realistlikult võib tegelik osalusmuusika loomeprotsess enamasti langeda kusagile kahe vahele.

Video loengust üleval siin:

Tagasi Kultuurikatlas!

Mul tegelt üsna mitu ideed blogipostituseks, aga olen nii hõivatud olnud, et olen seda jätkuvalt edaspidigi. Täna räägin aga sellest, et just alustasime Gilgameši proovidega jälle. Sain oma tehnika püsti pandud päris sujuvalt. Istusin sama laua taha, mis varemgi. 

Nagu pildilt võib näha, on mu setup täna teine. Pmst ma kasutangi oma Multiphonic Rodent'i setuppi koos Prophet 08'ga filterdatud läbi Dark Energy, puudu vaid trummid. Küll aga lasin ma endast vasakule käele monteerida päris korraliku perkussiooni-sektsiooni: kõige vasemale kinnitasin kellamängu, siis kaks tünni, nagu ka eelmine kord ja kõige paremal lehmakell. Kaoss Padi mikrisisendis oleva mikriga saab nüüd moonutada ka perkussioonihelisid. Taplusstseeni muusika jaoks eksperimenteerisin KP2 delay ja Bossi oktaavijagaja kombineerimist, päris põneva saundi sain kätte, plaanin kasutada. Kui ma peaksingi vaid aktsentueeritud lööke taguma, vähemasti olgu saundki vinge!

Tulevad väga teistmoodi kõlad ja seda põnevam mulle.

Praha lennujaamas

Nii, jäin oma Tšehhimaa wwoof-kogemusega rahule. Tim ja Huck olid päris toredad ja sõbralikud võõrustajad. Viimane töö, mis tegin, oli paari kartulivao üles kaevamine. Osadest kartulitest tegin isegi kõigile oma viimse õhtusöögi Keppleri Talus (nagu Huck oma farmi nimetab). Kõigile meeldis.

Täna veetsin paar tundi Brno's ja siis sõitsin rongiga Prahasse. Prahas oli täna päris meeldiv, tegin piltegi. Kuid need postitan hiljem, sest paraku internetti pikaks ajaks ei jagu. Hetkel postitan lihtsalt ühe vaate jõele (nimi Vltava, tänud kommentaatorile paranduse eest!) Prahas.

Kullaaugu kontsertpidu 2012 - videomontaaž

Kullaaugu kontsert-pidu from Aigar Vals on Vimeo.

Aigar Vals (Argo noorem vend) lõikas just kokku kümne minuti jagu videokatkendeid Kullaaugu kontsertpeo muusikalisest programmist. Esinejad pole tingimata kronoloogilises järjestuses. Valik on päris kena: Mirabilialt eestikeelne "Suvi Suures Linnas" (natuke teistmoodi, kui EP versioon), IHM Triolt üks neid lugusid, kus esineb külalistrompetist, Phloxilt alt-saksofoniga pala ja Argolt muidugi see eriti ilus "Kratose" nimeline lugu. Umbes 3:05 ilmuva "Parem Kosmogoonia" katkendi oleks ka ise valinud. :)

Pilte Tšehhi talust

 Siin on maja, kus ööbivad omanik ja wwooferid.

 Teisipäeval istutasime Sarah'ga viis uut puud.

 Pildil traadiga tugedvatud piirdeaed, töö, mille tegime ära eelmine reede, siis kui lambad saabusid.

 Pildil lambad.

 Tim & Huck plaanivad ka kanad soetada ja selleks tarbeks Sarah ehitas päris uhke kanakuudi.

 Veel tõestusmaterjali, kui andekas on Sarah: tema ladus kõik need kivid kokku. Sarah läeb homme Saksamaale.

 Pildil üks aiapeenar, mille puhastasin umbrohtudest esmaspäeval.

Ja siin üks vaade mägisele loodusele ümberringi.

Tulemas on Tartu Muusikanädal

Üritus, millele eelmises postituses viitasin, on nimelt Tartu Muusikanädal. Mis toimub Tartuffi festivali raames. Päris soliidne ettevõtmine. Lehekülg siin.

Tagasi wwoofimas

Taas reisil. Alates eilsest Tšehhi Vabariigis. Just sinna otsustasin minna pärast Poola talunikuga läbirääkimise fiaskot, mis sundis mind plaane ümber tegema. Jõudsin eile õhtul pärast pikka väsitavat retke kohale. Õppetund edaspidiseks: proovi kõik Euroopa-sisesed reisid sättida mitte rohkema kui 16 tunni sisse. Muidu on unedeprivatsioon vältimatu.

Piirkonnas, mida nimetatakse Tšehhi-Moraavia Mägismaaks on üks farm (ühe tunni kaugusel Brno linnast), mille omanik on üks inglane Huck ja tema kasuisa Tim. Territoorium oli päris suur, Huck rääkis, et sai oma kolm aastat tagasi soodsa diili pangaga, 24 hektarit maad. Tõsi, see on nõudnud palju tööd (ja siiani nõuab), aga kuuldavasti on praegu siin parem, kui varem. Praegu on küttepuude ettevalmistamise hooaeg, nii et minu esimesi ülesandeid on olnud lõigatud puujuppide ümbervedamine. Uus-Meremaalt on veel üks vabatahtlik, Sarah. Kodus on ta ka ise WWOOF-host ja oli üllatav kuulda, et ta ostis oma talu juba 21-aastaselt! Noortelt enamasti seda ei ootaks.

Plaanin siia jääda augusti alguseni. Kui ma tagasi tulen, siis 9-10 august toimub Tartus üks põnev muusikafestival, millest hetkel ma enamat ei mainiks. V.a. seda, et esinen seal. Ja hiljem muidugi Gilgameši näidendite uus raund Tallinnas.

Intervjuu ajalehele Koit

Neljapäeval ilmus Põlva linna ajalehes Koit 5ndal leheküljel üks intervjuu pealkirjaga "Elitaarseid vestlusi loojaga", mille andsin kaks nädalat tagasi Tartus klubis Nälg. Siin fotomontaaž ajalehes ilmunust.

Schilling 2012 Galerii

Argo Vals

Holger Loodus (Mirabilia)

Jaan Pehk

Katarina Oganjan (Candy Empire)

Fenster

 

The Retuses

Tursk (Ans Andur)

Prince Rama

Marten Kuningas

Sean Nicholas Savage

Lauri Tikerpe (Väljasõit Rohelisse)

Põhjalikum galerii siin.

Kullaaugu kontsertpeo 2012 memuaarid

Pildil Aigar Valsi maalitud bändide ajakava poster.

Eelmine laupäev ma juba kaalusin ja lõpuks olin juba enamvähem kindel, et lähen Argo Valsi poolt korraldatud Kullaaugu kontsertpeole tema vanematekodus. Siis aga sain ma lõunapaiku ootamatult kõne maestrolt endalt: nimelt üks esinejatest (Galvanic Elephants) hüppas alt ära ja ta tundis huvi, et kas oleks mul võimalik pühapäeval asendus-esinemine teha. Ma ütlesin, et ma juba olen kaalunud niikuinii Ahjale tulekut, et ehk siis võtan pillidki kaasa, aga paraku pean laivi tegema proovi tegemata. Mõeldud-tehtud, panin asjad valmis ja pärastlõuna paiku hakkasin Tartust lõuna poole sõitma.

Kui olin jõudnud Valsi vanematekodu, panin oma pillid tema garaaži, mis oli ürrariks pmst backstage. Helistasin Roy Striderile ja rääkisin, et olen Ahjal. Ta parajasti tegeles muruniitmisega. Läksin talle külla. Mees oli vahepeal lasknud ekskavaatoriga oma maa üles kaevata ja nii ta oli viimasel ajal külvanud muru. Seega igale poole ikka astuda ei tohtinud. Läbi astus ka sõber Lehari, jõime teed ja siis aitasime Royl üht rasket objekti eest ära tõsta. Leppisin kokku, et tulen Royle öömajale.

Kui ma tagasi jõudsin Kullaaugule, oli Mirabilia parajasti eelviimast lugu mängimas. Vot Janek Murd mõtiskles eile Eesti Popsi saates, et kas Schillingil tuleb pigem ingliskeelne või pigem eestikeelne kava. Janek, kui sa seda loed, siis don't get your hopes too high: fantastiline "Suvi Suures Linnas" (mis mul ütlematagi selgelt kuulmata jäi) oli setlistis (mida laval näha oli) esindatud, aga päris mitmed lood, k.a. kaks viimast olid selgelt inglise keeles. Viimases loos panin tähele, et üsnagi kitarrikesksed põhjad tulid sämplerist.

Järgmisena tuli lavale Henri Hütt, aga kuna arvutimehi pole laval minu jaoks teab kui huvitav jälgida, tegin tast vaid ühe pildi. Küll aga plõksisin meeletult fotosid Phloxist. Kes hiljuti oli teinud paar eksprompt-livet Roomet Jakapiga (meie oma Mike Pattoniga pmst), aga oli ka läbi teinud koosseisu kokkutõmbe sekstetist kvintetiks: perkussionist Allan Proosot polnud enam bändis. Samas viiekesi jälle kõlas Phlox ka hästi: oli tunda, et iga muusik panustab üldhelipilti üsna oluliselt. Kalle Kleini altsaksi soolod olid intense as ever, aga ka Kristo Rootsi kidrasoleerimist panin tähele ning ka Pearu Helenurm käristas üsna agressiivse Rhodesi soolo ühes loos ("Ooode"). "Kurehirm" avaloona oli geniaalne, saateta saksisoolo demonstreeris Kleini improvõimekust ja see uus elektriseeritud crescendo, mis "Rebimiselt+Voltimiselt" puudu, ent Klassikaraadio Areaali livest saadik selgelt kavas, on lihtsalt võrratu!

Link Jakapi-laividega sisaldus ühes kurioosses vahepalas, mille Phlox tegi ka lisaloona: Klein piinas oma alti nagu homset polekski ja käesignaalide peale küttis ülejäänd bänd elektriseeritud müravalli ja niimoodi vaheldumisi terve lugu kulgeski stiilis saksitirilimps-bändimüra-saksitirilimps-bändimüra etc. Tuli välja, et Klein pmst asendas Jakapi häälutamist.

Järgmisena astus lavale Junk Riot. Kitarribänd, kelle stiili puhul oli selge, et kolme kitarriga ja trummiga muusikat on mõtet teha vaid juhul, kui suuta kitarridest välja võluda ebakitarrilikke saunde. Siin pettumust ei valmistatud: juhtkitarristi kosmilised delayd olid täitsa leidlikud, kohati tundus suisa, nagu kuuleks mingeid imelikke viiuleid. Ka kõrgehäälse solisti Kirilli kitarrist tulid aegajalt päris põnevad helid, näiteks üks draiviga toon, mis sarnanes monosündiga (või isegi klarnetiga). Ühes loos käivitas basskitarrist isegi sündibassiploki, tõepoolest kõlas nagu korralik sünt-bass. Hoolimata inglk. sõnadest on see vene aktsent nii tugev, et Junk Riotit (või siis Дзанк Раёт?) ei saakski millekski muuks pidada, kui venelaste bändiks. Ja kui JR ongi vene rokk, siis täitsa nitševoo russkii rok!

Laulan Sinule naasmine areenile üllatas: neist ei olnud alates eelmisest aastast tegelt suurt midagi kuulda. Aga seekord oli täitsa tore neid kaeda küll: nüüd on neil teine tantsija ka: üks rohepäine tantsutüdruk sekundeerimas blondile tantsupoisile. Esitusele tulid kõik need lood, mille pärast Laulan Sinule nimelist orkestrit on rõõm kuulata laia muigega suul, ainult mitte seda omanimelist laulu, no teate küll, see "keerasin käima raadio, sealt tuli nõmedat muusikat". Mine tea, vb. peab Taavi Tulev seda LS üheks nõmedamaks palaks?

Laupäevane programm läbi, lähen Roy Strideri Mustakurmu tallu tagasi. Ehtsa töödrügava talumehe moodi on Royl käed-jalad tööd täis, eks ma isegi natuke ulatasin abikäe, nt. kohendasin lõket, mille ta oli minu tuleku ajaks püsti saanud. Pärast seda degusteerisime Roy poolt valmistatud ingveriveini ja saime lõpuks magama alles kl 4.

Ärgates oli Royl jälle jooksmist ja tegemist, kas või poes oli vaja käia, mis võttis aega. Ise lootsin minna tehnikat üles panema juba kl 12 või 12.30, aga pidin ikka ootama pikalt, enne kui ta hommikusöögi valmis sai, mida pakkus mullegi. Aga päris korralik eine oli, well worth the wait. Selline seente ja juurviljadega omlett, keele viis alla. Roy ise oli ametis kitsede lüpsmisega, kui mina einestasin. Jätsin lõpuks hüvasti ja sõitsin tagasi Argo poole.

Kell oli ehk 13.15 minu kohale jõudes. Ma polnud absoluutselt kindel, milline mu kava üldse tuleb. Kõik olenes sellest, kas sain mingit pisikest mikserpulti, et ka trumme luupida õnnestuks. Kui ei, oleksin teinud mõned palad, mis trummide luupimist ei vaja, ja siis tagumise otsa Luuperikontserdist. Aga leidsin Aigari (Arksi vend) trummitoast ühe viie kanaliga puldi (Aigar ise kasutab seda kõrvamonitooringuks) ja sain loa seda kasutada. Tunni ajaga olin valmis.

Ja tegingi Luuperikontserdi järjekordselt. Muidugi, mõnedes kohtades nagu 1. ja 3. osa oli liiga paljude kihtide luupimisega feedback-probleemid ja osad soolod ei tõusnud eriti õhku. Aga arvestades proovi mitte tegemist tuli isegi päris hästi välja. 4. osa õnnestus kõige paremini. Aga 5. osa ilmselt vajaks minu meelest laivis kas puhkpilliansamblit (nagu plaadiversioonil) või päris klaverit (nagu Kumu või Mooste laividel), millega oleks võimalik üsna dünaamilist klahvkaatakki saavutada. Muidu ta jääb liiga staatiliseks ja isegi ebahuvitavaks. Vb. järgmine kord teen terve Luuperikontserdi laivis ekstra-torudega. Olen selle eksperimendi peale juba terve aasta mõelnud.

IHM Trio oli fusion-bänd kidra, bassi ja trummidega. Hans Kurvits on korralik rütmimasin, kes hoiab ühtlast tempot hästi ja mängib ka päris peenekoeliselt. Ning muidugi keevitas ka kitarrist Marvin Mitt natuke Holdsworth-ilikke soolosid päris korralikult. Aga asjad läksid kõige huvitavamaks, kui lavale tuli külalistrompetist. Tema flügelhorni toon oli just nii mahe nagu vaja ja ta improviseeris ka hästi, mängides puhkpilli ka läbi efektide (nagu ka mina teen). Tõeline leid muusikuna.

Argo Vals lõpetas oma luuperikavaga. Avalugu, millega ta alustas (ja mida kuulates ma parajasti köögis morssi jõin), on lihtsalt võrratult ilus ja seda mängis Murd ka eile Popsu saates. Argo on jällegi üks sedasorti kitarrist, kelle saunde on põnev jälgida. Eriti üllatas aga mind oktaaviefekti kasutamine kitarril. Oktaavijagajaga feik-bass omaette on muidugi täielik nali (on selge, et mitte keegi ei ajaks "Seven Nation Army" "bassi"käiku päris bassiga segamini), ent mitmekihilises kitarriluupide muusikas andis oktaaviefekt madala otsa üllatavalt hästi kätte.

Selline see muusikaline programm oligi. Ilm oli pühapäeval eriti hea. Viimaks ometi algas päris-suvi. Argo ema Maire kiitis mind, ütles, et ma olin päris hea leid. Kinkisin talle mälestuseks oma "Luuperikontserdi" plaadi. Mis ta kohe erakordselt rõõmsaks tegi. Käisime vendade Valsidega Ahja järvel ujumas ja lõpuks, kui kõik teised olid juba ära läinud, panin isegi taas Tartu poole ajama.

Laadisin üles ka pildigalerii.

Päeva mõte (Thought of a Day)

Parem olla põlatud aususe ja tõerääkimise eest, kui et saada tunnustatud neetud valetajana.

I would rather get scorned for being honest and telling the truth, than gain admiration by being a bloody liar.

Holier than thou?

Mul oli lähiajal plaanis sõita taas välismaale HelpXima. Kahjuks läksin täna potentsiaalse võõrustajaga pöördumatult tülli, nii et katkestasin oma plaanid. Ütleme siis niimoodi, et sedasorti ausus, millega ma olen osadele teist silma jäänud, tõi mulle seekord hoopis pahandust ja ma sain hullusti sõimata. Otsustasin kirjutada seega blogiposti inspireerituna sellest intsidendist ja veel ühest varasemast. Teemaks: näpuviibutamine, moraalilugemine, kohtumõistmine, kuidas iganes seda nimetada soovite. Fenomen, mida inglise keeles nimetatakse kui holier than thou attitude.

Põhjus, miks ma nii tulise failijagamise teemase postituse kirjutasin, oli lihtsalt, et sattusin FB arutellu, kui üks muusikakriitik oli postitanud David Lowery lingi. Ma ei olnud sugugi mitte kõige äärmuslikum väitleja oma vaadetes (selle auhinna saab üks kommenteerinud muusik, kelle arust Lowery artikkel oli "pask"). See ei takistanud aga minu oponente, kelle arust netist tõmbamine on a priori varastamine, näpuga viibutamast ja hullem veel: sarkastiliselt provotseerimast minu aadressil ja veelgi hullem: nende propagandistlikult vahutavad kommentaarid said ka laike teistelt! Sieg heil?!

Ma kirjutasin selle esmaspäevase blogiposti, sest ma otsustasin, et parem oleks oma mõtted koondada kirjatükki, mis võiks olla huvitav lugeda lugejaskonnale. Probleem on selles, et igasugu foorumid ja feisbukiseinad ja muud peldikuseinad soosivad kehva kirjutamist. Ja see oli minu viis deklareerida: aitab, see vaidlemine ei vii kuskile, ma jätan maha oma märgi oma mõtete kohta, eks tehke omad järeldused. Oleks ma jätkanud vaidlemist, oleks ma kindla peale täiesti hulluks läind ja oma une kaotanud!

Ma ei saa aru, miks inimesed nii vaenulikult teiste pihta näppe viibutavad? Eriti, kui inimene räägib ausalt asjadest nii, nagu tema neid mõistab. Kas failijagamise vastased tõesti on paremad ja moraalsemad, kui need "tänamatud jõmpsikad", kes muudkui "varastavad" ja "parasiteerivad muusikute kallal"? Samuti, kui wwoofer'ite ja nende võõrustajate vahel tekivad tülid, kas tõesti on wwoofer "ärahellitatud vinguja-vigiseja"? Ja kui ongi, siis ons see vaid wwoofer'i probleem, kui talle mõjub taoline kriitika kui: "sa kuradi sitapea!"?

Ma mõistan ausalt asjadest rääkimist sedasi, et üks inimene räägib ausalt ja objektiivselt, kuidas ta teatud olukordi enda jaoks mõtestab ja millised on tema tunded seoses sellega. Ja teised kuulavad ning mõtestavad inimese jutu oma jaoks kuidagi ning annavad konstruktiivset tagasisidet selle kohta, kuidas nemad asja näevad. Seda kõike on võimalik teha ilma negatiivse emotsionaalse ballastita. Või nii ma vähemalt arvan. Sest tegelikkuses seda lähenemist praktiseeritakse pettumustvalmistavalt harva.

Igal lool öeldakse olevat kolm osapoolt: sinu pool, minu pool ja tõde. Väga suur kiusatus on kinni jääda oma poolde ja arvata, et vastaspool on täiesti eksiteel ja et tõde on pigem oma poole kaldu. Vähim, mis teha annaks, oleks vähemasti kaaluda ka vastaspoolt. Tundub eriti rumal ja näotu teeselda, justkui oleks vastaspool pimeduse teel. Kindlasti on vastik tunne, kui sulle endale antakse mõista, et sa oled fataalselt eksiteel. Väljakutse on aga mitte lasta vihatunnetel ennast kibestada. Kui ma mõtlen oma kogemustele, siis ma näen selgelt, et suhtlemine lihtsalt ebaõnnestus. Ning kui mõtestada, mil viisil mu enda suhtlus tekitas vastaspooles halvad tunded, oleks sealt vähemalt midagi õppida, et lihvida oma diplomaatilisi suhtlusoskusi.

Vahetevahel aga olgem ausad: mõned inimesed käituvad väga negatiivselt teistega! Siin pole midagi parata, kui et cut your losses and move on. Teiste lahmimist on ehk veidi lihtsam tolereerida, kui objektiivselt hinnata, et sõim ütleb rohkem sõimaja kui et sõimatava kohta. Minu jaoks aitab ka keskendumine positiivsetele eeskujudele. Üks põhjus, miks mulle meeldib Guido, mu inglasest sõber Portugalis - ta võib küll vahest saada pahaseks, aga tema vihasööst on kui lühike staccato noot, mis kiirelt vaibub, vastukaaluks moraalilugejate surmavalt pikale legato'le (ja see on vastik, kui inimene minuteid sulle loengut peab). Ning ta on valmis vabandama oma ülereageerimise eest. Minu jaoks on see inimlikkuse test: mis hinnangu inimene oma tujutsemisele tagantjärele annab. Selle mõõdupuu järgi kukuvad näpuviibutajad selgelt läbi.

Maikameikers - Akedia (retsensioon, parandatud 28 juuni seisuga)

Maikameikers - Akedia

Arvustus ilmus ajakirja Muusika juuni/juuli numbris.

Kas muusikabisnes on viimastel jalgadel?

Eelmine nädal tekkis üks järjekordselt päris kõva kära failijagamise/netist allalaadimise teemal: NPR'i praktikant Emily White tuli lagedale ülestunnistusega, et ta on ostnud vaid 15 plaati ning suutnud ligi 11 000 muusikapala tõmmata oma arvutisse muid kanaleid pidi, kui otse failijagamis-süsteemide või torrentite kaudu. Temale vastuseks kirjutas David Lowery (ansamblitest Camper Van Beethoven ja Cracker) artikli, milles ta tõi välja, kuidas failijagamine muusikute rahateenimisvõimalusi tegelikult on mõjutanud ning kuidas tasuta tõmbamise kultuur täidab pahatihti hoopis tarkvara-arendajate taskuid, muusikud kahjuks vaeslapse ossa jättes.

Oi, kuidas tõusid tagajalgadele need, kelle arvates noor põlvkond koosneb tänamatutest jõmpsikatest, kes muudkui netist muusikat varastavad! Hoolimata sellest, et failide allalaadimine pole ju iseenesest sõna otseses mõttes vargus, nagu on reaalse füüsilise (ning null-summalise) objekti pihtapanemine. Tõsi ta on, et muusika alla laadimine ja kopeerimine ilma autorile maksmata on sotsiaalse parasiitluse üks vorm, aga ausalt, ma ei mõista tüüpe, kes nõuavad netist allalaadijate kriminaalkaristamist.

Tegelikult on ju äärmiselt lihtne soetada muusikat viisil, mis esitajatele raha sisse ei too: piisab sellestki, kui sa ostad kasutatud plaate kas kirbuturult või Ebayst või sa kopeerid oma tarbeks sõbra plaadikollektsioonist soovitud esemed kas linti või arvutisse. Muusik nimega Travis Morrison kirjeldab siinkohal väga hästi, kuidas tema omal ajal muusikat suutis ilma rahata soetada ning lükkab ümber müüdi, nagu oleks muusikaline muidusöömine-parasiteerimine alguse saanud Napsterist, Audiogalaxyst, SoulSeekist jt süsteemidest.

David Lowrey mure on arusaadav ja ta ilmselt teab, millest räägib, pannes tähele viimase paari aastakümne trende muusikabisnesis. Iseasi, kui realistlik tema hinnang failijagamise probleemile tegelikult on. Tõsi on ka see, et tehnoloogia on kahjuks muutunud. Ja muusikabisnes pole kaugeltki mitte esimene pretsedent, mil tehnoloogia areng laiatarbelisi rahateenimisvõimalusi drastiliselt kahandab.

Brian Eno võrdles ühes Guardiani intervjuus muusikatööstuse allakäiku päris tabavalt vaalarasva kaubanduse allakäiguga. Tema hinnangul oli "plaadiäri lihtsalt üks mineviku mull ja need, kes elatist suutsid plaadimüügi kaudu teenida, olid lihtsalt õnnega koos. Pole mingit põhjust, miks keegi oleks üldse pidanud nii palju raha plaadimüügi kaudu teenima. Kõik lihtsalt klappis tolle ajaperioodi jaoks. Ma olin alati teadlik, et see kord otsa saab. See ei suutnud kestma jääda ja nüüd on see otsa saamas. Mind see eriti ei huvita ja ma mulle meeldib see asjade käik. Plaadiäri oli umbes nagu vaalarasvaga kauplemine 1840ndail, mil vaalarasva kütusena müümine garanteeris rikkaks saamise. Siis tuli gaas ja sa jäidki oma vaalarasva otsa istuma. Kahju sõber - ajalugu liigub edasi. Salvestatud muusika võrdub vaalarasvaga. Lõpuks tuleb midagi selle asemele."

Täiesti õige point. Lowery juuksed võib kestev muusikaäri lein küll halliks ajada ja eks mul endalgi ole kahju, et järjest raskem on muusika tegemist majanduslikult jätkusuutlikule alusele paigutada. Hoolimata sellest, mida siunavad piraatluse kõige puritaanlikumad vastased, ma ei arva teps mitte, et see muusika tasuta tirimine kuidagi kasulik muusikutele on. Ütlen ausalt, see on tõepoolest kahjulik. Aga - Portugalis ma kohtusin mitme kunstnikuga, kes kinnitasid mulle, et ka kujutavkunstis on see probleem, et 30a tagasi võis sellega keskklassi tasemel elatist teenida, kuid nüüd on need rahakraanid pöördumatult kinni!

Kahju sõbrakesed - ajalugu liigub tõesti edasi ja muusikud ning muu loomeklass lihtsalt peab kohanema maailmaga, kus kunsti väärtustatakse järjest vähem. Teoreetiliselt on võimalik iga tööstusharu aegunuks muuta: kui leiutada näiteks viis, kuidas tagada inimestele eluase nii odavalt, et ei pea enam iial laenu võtma ega üüri maksma, siis pangad ja rantjeed oleks muidugi mõista vihased! Ja ilmselt ka ehitustöölised, kes enam ehitamisega prisket kopikat ei teeniks. Hetkel on see küll totaalne ulme, aga kõik on võimalik.

Ka trükikunst võis munkade transkribeerimise ja sest tulenevalt ülikallite raamatute ajastul olla totaalne sci-fi stsenaarium, umbes nagu digitaalne muusikadistributsioon albumiformaadi hiilgeaegadel 35-40a tagasi. Aga - nagu ka muud tööstusharud varem, pole ka füüsiline helikandja enam nii laiatarbeline rahateenimisallikas. Nii nagu hobusevankrid muutusid elitaarseks nišikaubaks nende jaoks, kes kasvatavad hobuseid ja kes soovivad truuks jääda hobuseratsutamise traditsioonidele, nii on ka vinüülplaat tänapäeval elitaarne tarbekaup jõukatele melomaanidele. Ajalugu liigub edasi ning ajaratast saaks muusikabisnesis tagasi pöörata ehk vaid interneti kadumine?

Vaiko Eplik + Eliit Genklubis 15 Juuni 2012

Vaiko Eplik - konservatiivne uuendaja

Muuseas, ma armastan...Vaiko Epliku muusikat. Vahest aga satub kuulaja olukorda, kus tema lojaalsus artistile on proovile pandud. Mitte, et ma ütleks, et artistid nimme trotsiksid teiste ootusi niimoodi kiuslikult, pigem, et okei, nüüd on aeg muutuste jaoks, kes armastas mu eelmist plaati ei pruugi omaks võtta järgmist ja that's fine by me. Paljude arvates võis ta testida oma fännide usku eelmise plaadiga. Minu jaoks oli väljakutse tulla toime aga hetke suunamuutusega.

Juba siis, kui tal oli veel viienda plaadi esitlemine laivis ees, vihjas Vaiko sellele, et ta on salvestanud mõned back to basics palad. See oli umbestäpselt aasta tagasi. Kontrastiks viienda plaadi jazziga flirtivatele proge-mõjutustega instrumentaalpaladele. Just see viies plaat oli kujunemas minu suureks lemmikuks. Plaat, kus Vaiko lihtsalt mängib oma pille ja kasutab oma häältki pigem hüpnagoogilisemat sorti lisa-instrumendina.

Kui ma Portugalis talvitusin ja käisin läbi kahe noorema reisiselliga, siis otsustasin ühel õhtul neile Eesti muusikast tutvustada just nimelt "Tants Klavessiini Ümber" nimelist plaati. Noorele uelsi poisile nimega Eifion ja ameerika neiule Hannah (mõlemad minust 7a nooremad) kuuldu väga imponeeris. Viies plaat võiks vabalt olla Vaiko seni kosmopoliitsem sooloalbum.

Kostja Tsõbulevski - basskitarr

Samal ajal käis aga töö nii järgmise plaadi kui ka uue live-koosseisu kallal. Nagu võis näha Orantsi fotogaleriist detsember 2011 kui ka Jan Erik Nõgisto poolt üles võetud "Kosmoseodüsseia" proovisalvestusest, oli Vaiko Eplik uue Eliidi moodustamisel nõuks võtnud teha klassikaline, kui mitte klassitsistlik kitarribänd. Klahvpillid olid conspicuously absent uuest Eliidist.

Vaiko - seekord vaid elektrikitarriga

Hakkasin mõtlema, et kas Eplik on liiga traditsiooniliseks kätte ära läinud? Kindlasti märkasin Lenna efekti: Pearu Helenurm juba tõi septembris välja, kuis Lenna plaadil on Eplik loonud nii hästi töötava klahvpilliselgroo, ent laivis on see puudu. Pärast seda, kui Eplik oli julgelt eksperimenteerinud konfiguratsioonidega nagu naturaalkitarr + süntesaator + elektritrummid, rääkimata tema nn. vokaal-"sündi"soolodest (Digitech Whammy helikõrgusemuunduri abil), mõjus tema otsus minna tagasi vaid elektrikitarri manu ja kasutada ka vasakukäelist elektrikameest natuke jahmatavalt. Tjah, peab tunnistama, et olen pidanud musitseerimist vaid kahe elektrikitarri, elektribassi ning trummidega mõneti eba-khuuliks.

Vaiko Eplik - kas Gunnar Grapsi uus tulemine?

Samas: kas Vaiko Eplik oli viienda plaadi abil ja muid kanaleid kaudu läinud eksperimentalismiga nii kaugele, kui on võimalik minna? Tõele au andes on tema esteetika alati olnud juurdunud meinstriimis ja kui ta ongi olnud uuendaja, siis pigem konservatiivne uuendaja. Nagu Gunnar Graps, kes omal ajal Magnetic Bandiga muutis Nõukogude Eesti popmuusika nägu oluliselt. Eks selliseid uuendusmeelseid muusikuid, kes oleks samas piisavalt konservatiivsed, et ka popipublikut võluda, ole ka tegelt vaja.

Sten Šeripov - mängis kitarri tegelikult juba 2006ndal aastal debüütplaadi esitluskontserdi.

Ja nagu ma nägin Genklubis, on ta jätkuvalt mitte vaid vajalik, vaid ka nõutav! Klubis jälle täismajaline publik, kuigi eestlastele omane kontserditele mineku ametlikest kellaaegadest edasi lükkamine tingis ehk selle, et osad jõudsid alles viimaste lugude ajaks. Ning mis veel üllatav, plaadid müüsid nagu soojad saiad! Kuni Eplik oli oma plaadiressurssidega kontserdijärgsel autogrammisessioonil vaata et hädas. Lõpuks ta kaevas auto pagassist välja kolmteist plaati, mis aga manufaktureerimis-probleemide tõttu ei olnud mitte sinise, vaid valge trayga. Üks selline sattus minugi kätte (olin juba Vaikole andnud Luuperikontserdi plaadi, nii et sain vahetuskauba vastu).

Aga jah, tõttasin ajast liiga kuradi ette, räägiks Vaiko uuest plaadist ja sellega seoses kontserdist ka! Olin juba reede õhtuks kuulanud pmst kõiki lugusid, mõnesid rohkem nii Soundcloudi kui raadiosaadete kaudu. Senine mulje oli, et uus plaat on päris sümpaatne, et pole päris tagasiminek Kosmoseodüsseia stiili juurde, natuke kuuleb tegelt ka neljanda plaadi folki kui ka instrumentaale, mis sobinuks viiendalegi plaadile. Sarnasusi ka Lenna plaadiga, laulu "Ajakaja" kujutan millegipärast ette algselt Lennale kirjutatuna, sest sarnasused "Hüvasti Maa" lauluga on üsna suured. Võib-olla vaid "Homne Päev" järgis tegelikult klassitsistlike Eplik-roki stampe, hoides ikkagi tagasi enesekordamisest. Suurem üllatus oli aga sämpleri abil tehtud "Tavaline Päev", hüpnagoogiline eksperiment, kus Flying Lotus kohtub Steely Daniga ja kus Vaiko vokaalmaneer sarnaneb natuke Chicago klahvpildur Robert Lammi omaga.

Niisiis, klassikaline Lou Reedi poolt ilmeksimatuks tunnistatud, kuid snoobide poolt klišeena põlatud (mea culpa) kaks kitarri, bass ja trummid valem! Kuigi ma olen muusika osas samasugune snoob, nagu tunnistas üks mu inglannast HelpX hoste, et ta on filmisnoob ja isegi toidusnoob, võtsin oma õlgadele uue Eliit koosseisule hinnangu andmise vahetus laiv-kontekstis.

Kas asi oli Genklubi P.A.s või jäigi eksperiment taustvokaalidega poole persega?

Tõsi, siin oli oht, et kõik lood kõlavad ühtemoodi. Ka uuel plaadil on ühest küljest akustilist folki kui ka klaveriga palu lisaks kitarrirokile, rääkimata eelmainitud sämplerieksperimendist. Redutseerida kõik lood kahest elektrikitarrist juhitud saundile tundus ülelihtsustamisena. Ja tõesti, kui Vaiko alustas kontserti "Varieluga", tundsin tema akustilisest kidramängust natsa puudust. Mulle nii väga meeldis "Põhjakonn" naturaalkitarriga Terevisioonis, nii et asi pole tingimata selles, nagu vajaks iga bänd klahvpille, et kõlada valiidselt.

Ekstra kõlavärvide puuduse korvas Eliit aga selgelt noorusliku, entusiastliku energiaga ning draiviva rokk-paueriga. Vaiko oli kokku pannud professionaalse, ent committed saatebändi, kes pühendas end Vaiko lauludele iga keharakuga. Muidugi, olid mõned probleemid, enamasti tehnilised. Eksperimendid taustalauluga ei toiminud, lihtsalt ei olnud võimalik eristada ei bassimehe ega teise kitarristi hääli, see teine kitarrist jäi pahatihti üldse varju. Kuigi "Soorebastes" tegi ta päris mõnusa psühhedeelse soolo, parem kui plaadil olev kidrasoolo.

Kallervo Karu - Eesti üks profimaid rokitrummareid. Tema energilise mängustiili järgimine oli üks nauditavamaid elemente.

Isegi "Tavaline Päev" üllatas mind: kahe elektrikitarri põhise saundi põhjal oleks ehk oodanud, et hüpnagoogiline stuudioplaadi pop asendub mingi Ultima Thule temaatikaga, kuid ka live-versioon jäi üllatavalt müstiliseks, peaaegu nagu Can? See oli midagi muud. Rütmisektsioon tegi tubli töö ja tundus, et ka Šeripov mängis oma kitarri pigem kui hüpnagoogilist sünti, tal oli hästi unenäoline taustasaund olemas. Ja oli vast hõlpsamgi jälgida laulu jazzilikku meloodiat.

Kui kõlaline eksperimentalism oligi Eliidis olemas, siis see seisnes pigem plokkide kasutamises. Kostja Tsõbulevski näituseks tegi "Keravälgu" lõpus natuke kõuesaunde oma suure multiefektika üht nuppu keerates. Eplikul endal oli Moogerfoogeri ring-modulaator, kuigi mulle jäi arusaamatuks, mida see saundiliselt juurde ikkagi andis. Suure tõenäosusega vedas Vaikot alt Genklubi P.A. Kostja multiefektikal tundus olevat ka luuperifunktsioon, mida ta kasutas ära viimases lisaloos.

Kostja keravälgutamas

Plaadilt mängiti seitse lugu kümnest. Puudu olid instrumentaalid. Pealiskaudse kuulamise järgi olin muidugi arvestanud, et ka "Sinkjad Sünkjad" ning "Virvatuled" on piisavalt guitar-driven. Ent kodus takkajärgi kuulates paljastub esimese peal oreliriff Philicordaga, pill, mida Vaiko kasutas Areaali saates Eliidiga improviseerides ning ka uue bändi päris esimestel kontserditel, kuni see detsembri 2011 laiviks kadunud oli.

Valis kitarridega laulud

Siin tulebki välja üks aspekt: Vaiko oli uue bändi repertuaari tegelt üsna targasti valinud lood, mis peamiselt tehtud kitarriga. Mis tähendab, et lood nagu "Hei Sebastian", "Masterplan", "Kibe Ja Kuum" ning teised ei kõlanud kontserdil. Eliit mängis palu nagu "Kosmoseodüsseia", "Must Uks", "Samal Ajal Vee All", "Armastus Päästab Maailma" ja "Ma Olin Teismeline Libahunt", kus klahvi- ja sündipartiid olid olemas, aga lisakihtidena, mida oli võimalik kas kitarriga asendada või üldse ära jätta.

Kontserdil Vaiko muide seletas, et plaadi kontseptsioon on, et inimesed ikka ootavad tunduvalt paremat elu tulevikus, justkui oleks praegune elu varielu: lihtsalt hale vari tõeliselt heast elust. See on väga mõtlemapanev, isegi liigutav. Isegi hakkan mõtlema, mis ikkagi hommikul tõuseb: kas mina ühes oma keha ja hingega või tõesti vaid mu vari? Samal ajal on tõsi, et kui elust on midagi puudu, peab selle nimel reaalseid muutusi tegema, mis kohati võtavad aega. Kunst on selles, kuidas aktsepteerida muutmatut, muuta muudetavat ja teha kahe vahel vahet. Ja kui kuulata Vaiko Eplikut, siis tuleb kuulata teda sellisena, nagu ta on, mitte aga kujutada ette varielu-Vaikot kas kuskilt minevikust või tulevikust. Minevik oli, tulevik tuleb.

Sellega seoses õiglane hinnang Vaiko Eplikule täna: on tõsi, et Vaiko Epliku uus Eliit täidab kaht eesmärki: esitada uue plaadi laule laivis ning anda ekstra energiat Vaiko kitarripopi lauludele. Muude elementide naasmiseks Vaiko Epliku laiv-presentatsiooni tuleb vist ära oodata seitsmes plaat ja selle jaoks kokku pandav uus bänd või ehk isegi senise koosseisu laiendamine seni puuduolevate lisapillide sissetoomisega. Aga seni: parem, kui ma ootasin ja uus bänd isegi õigustab oma head mainet kriitikute seas.

Vaiko uus supergrupp õigustas end igati

Plaat valge tray'ga samal ajal kui CD ise tiirutab juba ei tea mitmendat korda.

Muuseas...ma armastan "Varielu" plaati. Teeb mul juba mitu tiiru. Sarnaselt kahe eelmisega, it's a grower.

Kuidas ma eile abiturientidele esinesin

Pildil minu lavaline setup Mooste mõisa saalis. Tiibklaver on Estonia, täitsa korralik pill, üks uuema aja mudeleid vist, klaver on lukustatav. Alguses oleks vast perkussioonilaua sättinud paremale, ent Martin arvas, et visuaalselt oleks väljapeetum ta paremale asetada.

Viimaseid tunde Saaremaal umbes 4ndal juunil sain ühtäkki kõne Martin Ruusilt. Martin seletas, et 14ndal juunil toimub Põlvamaa abiturientide vastuvõtt Põlva maavanema poolt Mooste mõisas ja tundis huvi, kas ma ei võiks esineda. Et seal on olemas tiibklaver. Olin pakkumisest huvitatud.

Valisin välja oma kolm pala, mida esitada kohapeal ja hakkasin harjutama. Eile hakkasin juba pool üheksa Mooste poole sõitma, sest ma tahtsin a) võimalikult varakult tehnika kõik püsti seada ja b) natuke ka harjutada ühes tiibklaveriga.

Võtsin kaasa Prophet 08, puhkpillid ja ka natuke perkussi, trummid olin otsustanud ära jätta. Samuti kondensaatormikri, statiivi, mikserpuldi ja eelvõimendi. Martin orgunnis kohale kõlari, kondeka klaverile, statiivi sellele ja siis mõned vajalikud juhtmed.

Ligikaudu tunniga saime kõik ühendatud-püsti pandud ning hakkasin eksperimenteerima. Alguses ma lootsin klaverit ka luuperisse mängida, aga seda ei olnud ikkagi võimalik piisava helitugevusega sisse võtta, ega ka päris korraliku heliga. Nii et piirdusin klaveri mängimisega otse.

Pool kahe ja kahe vahel, kui publik hakkas kogunema, istusin juba klaveri taha ja esialgu vaid improviseerisin. Tõin sisse mõningaid omi teemasid ja proovisin ka mängida Erik Satie "Gymnopedie #1", mida ma siiamaani tegelt laitmatult veel ära ei mängi. Satie pala võib olla ehk tõeline proto-ambient heliteos, aga mõned vasaku käe akordid nõuavad suurt ulatust ja Martin juba tundis huvi, et kuidas küll pianistidele jääb meelde, mis heli mis klahv tekitab.

Umbes kl kaks juhatas Martin Ruus mu sisse oma avakõnega ja esimese palana ma tegin uue arranžeeringuga pala Gilgameši näidendist: stseenist, kus loodi Enkidu. Kuna eile oli juuniküüditamise aastapäev, seostasin seda leinapäevaga nii, et tutvustasin pala kui "meditatsioon elu ja surma teemadel". Sama pala mängin ma näidendis ka siis, kui Gilgameš sisuliselt norib jumalatelt Enkidule surmaotsust. Intro klaveriga, luuperisse partii Propheti elektriklaveri saundiga ning päris klaveriga pooleks. Keelpillisaundid Prophetist ja seejärel flöödisoolo.

Teisena tegin "Elektromehhaanilist Äratuskella". Heliproovi tehes märkasin, et elektriklaveriluup on kuradi vali, seega mängisin luuperisse ja salvestasin pärisklaveri. Mis tuli küll üsna lo-fi saund, aga pagan, viimaks ometi sain seda pala esitada õige klaverisaundiga. Ja kombineerida klahvpilliseadetes edukalt tiibklaverit ja Propheti orelit. Varieerisin emb-kumma instrumendi vahel nii bassiliine, akorde kui ka meloodia osi. Näiteks originaalsalvestuse "vibrafoni"-soolo tegin klaveril, ent saateakordid orelil. Kolm aastat olin vahelduva eduga otsinud viisi esitada pala nii, et see ka originaaliga võrdväärne oleks ja nüüd jõudsin välja versioonini, mis minu arust kõige edukamalt õnnestus.

Järgnes kõne maavanemalt, kes seejärel jagas lõpetajatele kätte raamatud ja nende vanematele tänukaardid. Esitasin seejärel viimase loo, viienda osa Luuperikontserdist nr 1. Tegin sellest poolakustilise versiooni, kerge perkussiooni luupidega ning klaveri partiidega. See oli juba teine kord, kui sama pala esitasin päris klaveri abil (esimene kord Kumu ÖÖ 2011) ja mõlemal korral oli üksvahe kiiret reageerimist, et lülituda pillide vahel ümber, teisel korral vast enamgi. Kui esineja ei taha, et luuperiga esinedes asjad liiga staatiliseks vinduksid, siis paratamatult tuleb olla väle ja tuua sisse muutused nii ruttu kui võimalik.

Martini arust oli see kõik väga lahe. Ja ise ka nautisin oma esinemist. Oleksin 9 aastat tagasi Treffnerit lõpetades ka näha mingit sorti klassifitseerimatut ja uuenduslikku muusikalist etteastet. Nii et muusikas annab uusi ja põnevaid nišše neile nn. nišimuusikutele leida küll. Näiteks kuu aega tagasi kutsus Roy Strider mind esinema oma küla koosolekule Ahjale Lokko turismitallu, mõned kilomeetrid Roy Mustamõisa talust. Kus ma siis tegin võimalikult kondenseeritud versiooni Luuperikontserdist, võtsin need abstraktsemad kohad välja (tegelt umbes nagu ka Brainlove'i festivalil). Viienda osa LK'st pühendasingi mahetalunikele, mis sai vastuseks entusiastliku aplausi. Koosoleku teemaks olid taimemürgid. Toonasest esinemisest üks pilt all:

Mõned lingid

Irja Tähismaa kirjutab sellest, kuidas emade toitumine rasedusajal mõjutab lapse tervist. See pole tõsi, et ema võib süüa mida tahes ja et laps võtab "perfektse parasiidina" emaorganismist vaid seda, mis vaja. Tõtt-öelda tundubki siuke arusaam veidi ebaloogilisena ja mul on hea meel, et teaduslikud uuringud on selle ümber lükanud.

Kindlasti mõjutab ema toitumine ka lapse vaimset tervist. Nii, et tervete ja heade laste saamiseks oleks vaja kõigepealt luua sobiv suhe ja siis toituda võimalikult tervislikult. Iseasi, kas see peab olema peaaegu paleoliitiline dieet, koosnedes vaid kalast, puu- ja juurviljadest. Natuke laiemaid arusaamu tervislikust toitumisest on Ran Prieur kajastanud essees "Kuidas paremini süüa".

Dirk Campbelliga intervjuuklipp YouTube'is. Teemal muusika ja loomingulisus. Päris alguses toob Campbell välja olulise tõiga: see, mis defineerib sind, on pahatihti ka sinu suurim hirm. Campbelli on vaevanud kartus, et kui ta muusikuna läbi kukub või ta ei täida oma potentsiaali, siis kes ta on, ta võib olla ruumi raiskamine. Umbes sel põhjusel loobus Campbell ka proge-roki tegemisest. Ühes teises intervjuus on ta välja toonud, et need proge-bändid, kus ta mängis, ei suutnud teisi kõnetada. Siit võib väga kärmelt tekkida tunne, justkui oleks muusik vaid ruumiraisk. Ei teagi, kuidas sest tundest üle olla.

Muusika tegemisest loobumine tundub olevat lihtsamaid lahendusi. Suurem väljakutse on aga selles, kuidas leida muusikaliselt oma nišš, mis endale rahuldust pakub ja ka kellelegi enamale korda läheb. Kuid seda ei saavuta kindlasti teadlike ponnistustega. Nagu ka Campbell videos ütleb, loominguline protsess on kollaboratsioon alateadliku loomingulise meele ning teadliku meele vahel. Ja alateadliku meele roll on kindlasti defineerivam.

Kika pool

Käisin Saaremaal külas Kristjan Jansenil taas. Mis ma siis nädalaga tegin? Kõigepealt tegime salvestussessioone ühes Kikaga ja siis ühe andeka saarlasest trummariga. Võtsime mingeid ideid linti, mis neist saab, selle esialgu jätan kommenteerimata. Küll aga nautisin väga mõnevõrrast naasmist bänditegemise manu, siis kui kolmekesi mingeid asju sisse mängisime. Kohati saime päris korraliku power-trio tunde kätte. Sobivate inimestega on ikka palju parem bändi teha, selles veendusin.

Üks minu töövõit oli programmeerida Polivoksil üks saund, mis kõlab täpselt fagoti moodi.

Võtsin kaasa Prophet 08. Kikale P08 klahviaktsioon meeldis, just selline poolkõva klaviatuur, nagu Maria Fausti orelilgi, mis kahjuks oli just Kika kodust siirdunud mujale. Leidsime ka nipi, kuidas Garagebandi salvestatud miditräkkidega kontrollida Prophetit.

Lisaks tegin linti oma Gilgameši originaal-loomingu. Tulemus kõlab eriti hästi Prophet 08 süntesaatoritoonidega. Lisaks vürtsitasin kõlapilti Orfeuse basskitarri ja Formanta elektritrummidega. Väga hea kombinatsioon moodsast analoogist ja vanakooli-saundist tuli seega. Mul on hea meel, et sain korralikud salvestatud versioonid tehtud ja see Kika nn. Mosaiigi Stuudio (nagu ma tema elukohta nüüd nimetan) oli perfektne töökeskkond.

Kas muusikaline koostöö peab olema null-summa mäng?

"Luuperikontsert 1" sai eile suhteliselt negatiivse arvustuse. See pani mind mõtlema, et ehk mu soolo-muusika on liiga endakeskne kohati. Teised inimesed on mulle rääkinud, et muusika on kollektiivne protsess ja seda ignoreerida ei ole jätkusuutlik areng. Kahjuks tundub, et neil on õigus.

Pole raske näha, miks ma olen vältinud teistega muusika tegemist post-Opium Flirt. Keegi ei taha samu vigu uuesti teha. Ega kogeda samu halbu kogemusi jälle. Kahjuks minu eelmised bändikogemused koosnesid kohutavatest kompromissidest. Sellised, mida on võimalik klassifitseerida null-summa mängudeks.

Null-summa mängude teemal ma olen eelnevalt kirjutanud. Ma olen absoluutselt veendunud, et põhjus, miks nii paljud suhted (nii töö, kui ka isiklik elu) ebaõnnestuvad, peitub situatsioonides, kus ühe inimese võit seisneb teise kaotuses. Kui üks inimene tahab üht asja ja teine midagi muud, siis vaid üks isik võib saada, mida ta tahab. Ning teine inimene võib tunda vimma isiku vastu, kes oma tahtmise sai.

Teisest küljest, kes ütles, et konkurents on koostöö tegemise kõrvalprodukt? Ideaalis peaks olema võimalik luua võit-võit situatsioone kooperatiivsetes suhetes. Situatsioone, mis toovad kasu igale osalejale. Kas ma olen valmis uuteks koostööprojektideks? Kindlasti, kuid kaks faktorit on olulised minu jaoks: 1) Hea läbisaamine koostööpartnerite vahel. 2) Püüdlused leida võit-võit lahendusi ja leevendada null-summa probleeme. Teine on kindlasti keerulisem praktikas, kuid loodetavasti on see teostatav eesmärk.