Vaiko Epliku "Neljas" - kas kaasaja "McCartney" (1970)?

Kirjutasin Orkutis Vaiko Epliku kommuunitis siukse kommentaari Epliku "Neljanda" kohta.

Olles viimasel ajal kuulanud ka kahte esimest Paul McCartney sooloalbumit: "McCartney" (1970) ja "Ram" (1971), kohtab paralleele Epliku uue plaadi puhul palju. Eriti just "McCartney" albumiga. Mõlemad plaadid on salvestatud kodus. Vaiko mängib kõik ise sisse nagu ka Macca oma plaadil. Mõlemal plaadil pole külalisi peale naise (ja nii Kristel Epliku kui Linda McCartney puhul on plaadil märgitud rollideks fotod ja taustvokaal). Mõlemat albumit võiks vaadelda kui muusikaliste armastuskirjadena oma naisele. Mõlemal plaadil kohtab kodukootumat, isegi folgilikku saundi. McCartney mainis, et esimese plaadi tekstuur on "kodu, loodus ja armastus" ja enamvähem sama tekstuuri kohtab "Neljandal" ka.

Olen absoluutselt veendunud, et neljandal plaadil soovis Vaiko teha plaati, mis oleks tema isiklik ekvivalent Paul McCartney esimesele sooloalbumile. Pealegi oli ka McCartney esimene sooloplaat hoopis kodukootum ooper, kui ütleme "Abbey Road", mille Epliku vaste oleks vist siis "Kosmoseodüsseia". Vaikole meeldivad McCartney kodussalvestatud albumid ikka hullupõõra, ma vaatan. Tulemus Epliku puhul vähemalt sama hea, kui mitte paremgi. :)

Aga otsustage ise. Embeddin siia Paul McCartney loo "Junk". Seage siis võrdluseks mistahes akustilisem pala "Neljandalt", kas või "Peidetud Varandus", mida saab kuulda ka Epliku Myspace'i lehelt.


EDIT: Üks paralleel tuli veel meelde! "Oo You" alguses McCartney hüüab: "More guitar!". Võrdle "Kibeda ja Kuuma" alguse Vaiko: "Trummid!". Kas pigem juhuslik või pigem taotluslik?

Mina ja Vaiko Eplik Genklubis (video)

Siin üks videomontaaž 7nda augusti kontserdist GenKlubis, kus esinesid Multiphonic Rodent ja Vaiko Eplik. Ehk siis saab siin näha esinemas kaht multi-instrumentaalset ühemehebändi. Muusika, mis siin kõlab:

Multiphonic Rodent - David Synclavier (katkend)
Multiphonic Rodent - Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist (katkend)
Multiphonic Rodent - Endorfiiniunenäod (katkend)
Vaiko Eplik - Kibe ja Kuum
Vaiko Eplik - Müra

Kuidas toidutööstus on kaaperdanud me ajud ja muutnud meid paksuks

Siin üks hariv intervjuu dr David Kessleriga toidutööstuse ja ülesöömise teemal. Soovitan lugeda!

7 august - mina ja Vaiko Eplik Genklubis

Üks armsamaid autogramme, mis olen eales saanud.

Pärastlõunal helistasin Vaikole. Pärisin talt, mis kell ta soundchecki teeb. Vaiko ütles, et kell seitse. Kahjuks oli aga Vaiko auto läinud tee peal rikki, nii et ta ise ootas parajasti puksiiri. Ja märkis naljaga pooleks, et äkki ta ei tulegi ja siis pean ma õhtul Genklubis üksinda esinema. Igatahes arvestasin kella seitsmega. Eks näis, kuna Vaiko ise kohale jõuab.

Jõudsin Genklubisse oma kolaga poole kaheksa ajal. Vaiko oligi laval koos oma basstrummi, Nord Lead 3 süntekaga ning kitarridega. Küsisin, et kas ta Digitech Whammyt seekord ei kasuta. "Ei, aga mul on ta kaasas, võin laenata kui tahad". Kuna ma olin kuulnud Vaiko Eplik showd teisipäeval, kus Vaiko mängis palju neid plaate, mis talle kingitud oli, otsustasin tallegi anda ühe. Tõsi küll, CDR-i, aga ikkagi. Ulatasin talle Fred Frith'i 1983 aasta "Cheap at Half the Price", mis oli tolle briti avangard-kitarristi, improvisaatori ja helilooja katsetus lihtsamate lauludega, mis salvestatud kodus 4-trackiga erinevate teiste trummarite vanemate träkkide peale. Mõtlesin, et kodusalvestajate fanaatikule nagu Vaiko võiks see huvi pakkuda. Sain vastu Vaiko uusima plaadi. Auto, muide, pidi ta jätma remonti, nii et seekord tuli temal ja Kristelil jääda ööseks Tartusse, muidu nad oleks tagasi sõitnud Tallinnasse pärast ürituse lõppu. Siis suundus Vaiko sööma ja mina jäin oma asju üles sättima.

Oma staffi sättisin ma laval Vaiko asjadest vasakule poole. Ruum tundus muidugi suhteliselt kitsas ja pealegi kui ma oma selja taha vaatasin, siis ma mõtlesin, et kurat teab, kui jälle mingi kukkumine ees ootab. Novembris 2008 kukutasin ma samas kohas ühe kabineti maha. Seekord oli üsna suur tõenäosus, et järgmine kord lendan ise alla. Nagu alati, oli mul väga palju stuffi kaasas, nii et kõige üles sättimine võttis isegi rohkem aega, kui heliproov ise. Kui olin kõik ära ühendanud ja valmis ka akustikat testima, oli ka Vaiko koos Kristeliga tagasi.

Kella üheksa paiku oli soundcheck tehtud, tutvustas Vaiko juba mõnele kohalolijale, et nüüd on alganud Vaiko Epliku uue plaadi esitlus ja kõigepealt ta paneb plaadi enda mängima. Siis läksime välja ja ajasime Vaikoga juttu. Rääkisime tulevikuplaanidest, trummide salvestamisest ühe mikriga, nõukaaja analoogsüntesaatoritest, autos muusika kuulamisest jm huvitavast. Õhus oli ka küsimus öömaja leidmise kohta. Eplikud pärisid, et kas oleks võimalik ka minu pool ööbida, kui vaja. Vastasin, et saaks nad häda pärast oma toas diivanile mahutada küll. Vaiko tegi ettepaneku, et ma alustaks nii umbes pool 11. Siis läks ta plaate mängima.

Veidi enne oma etteastet trehvasin Priit Salumaad. Küsisin, et kas ta oleks nõus minu esinemist kaamerasse võtma. Ta oli nõus. Tõin talle oma kaamera. Kuna ma kuulsin nii umbes 22:15 ajal Kristelilt, et inimesed juba kärsitud, et võiks alustada, siis ütlesin et viie minuti pärast lähen.

Nii umbes 22:20 jõudsin lavale. Vaiko siis juhatas mu sisse, ma tänasin teda, et ta oli mind kutsunud oma plaatiesitluskontserdile. Alustasin Astral Dance albumi nimilooga. Ent see osutus valestardiks, kui ma panin tähele et loopstationisse sööstetud mikker vilistas räigelt ja kuhjas looperisse ohtralt feedbacki. Katkestasin loo, keerasin mikri inputi leveli alla, mängisin kitarrikihid sisse ja alles trummide pealedubleerimise ajaks keerasin mikri inputi taas üles. Teise loona mängisin "Phases and Stages" Formationsi pealt. Kuigi see on minu üks vanimaid palu (loodud 2005 aasta suvel), oli reedel selle loo esimene ettekanne laivis.

Veel üks esimene selle kontserdi juures oli see, et ma esimest korda mängisin looperisse klahvpille. Ma poolte lugude ajal ühendasin nimelt loopstationi instrumendi inputi juhtme arvuti helikaardi kõrvaklapi outi. "Phases and Stages" oli esimene lugu, kus ma looperisse mängisin partiid klahvkal. Vahetasin instrumendi inputi kitarrile tagasi kolmanda loo jaoks. Esitasin ühe uue loo, mille plaanin välja anda oma kolmandal albumil lähitulevikus. Lool olid ka laulusõnad, mida ma tihti oma muusika jaoks ei kirjuta.

Pärast "David Synclavieri" tuli veel üks lugu, mida ma polnud kunagi varem laivis teinud. Otsustasin teha pikka kompositsiooni "Elektromehhaaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist". See kusjuures oli taas üks valestart. Olin juba jõudnud looperisse peale teha glockenspieli partii, kui ühtäkki juhtuski see, mis ma kartsin et võis juhtuda: kukkusin lavalt alla. Publikule oli kindlasti seda mõnevõrra amüsantne vaadata (nojah, ikkagi paras Spinal Tap tüüpi moment, kas pole?), ise jäin terveks, aga minu lendamine muidugi tiris ka teatud objektid tasakaalust välja ja Vaiko Epliku naturaalkitarr sai kerge kahjustuse. Millest muidugi kahju. Mulle ikka tundub, et ega seal laval vähemalt minu jaoks küll väga turvaline mängida ei ole. Järgmine kord, kui siia esinema satun, siis pean ikka kuidagiviisi kindlaks tegema, et ma rohkem a) ise ei lendaks ja b) midagi muud ümber ei ajaks.

Pärast intsidendist taastumist alustasin uuesti eelnimetatud pika kompositsiooniga. Seekord vähemalt oli glockenspieli kiht nüüd olems, nii et vaja vaid veidike pedaali suruda. Kuuenda loona tegin "Endorfiiniunenäod" (koos "Siira Siiriuse" põhimeloodiaga alguses), mängides lõpus kirgliku klarnetisoolo. Siis nägin, et Vaiko andis mulle märku, et tahab lavale minna. Ütlesin siis publikule, et kahjuks jääb üks lugu tegemata, aga mis seal ikka, laseme Vaikol mõllata! :)

Vaiko Eplik esitas kõigepealt materjali oma uuelt plaadilt. Ma olin ühe korra varem tema uusi lugusid plaadilt kuulanud Tartu Kaubamajas kolmapäeval. Mulle tundus, et see on plaat, mida vaja mitu korda kuulata, et ta avaneks. Õnneks tegi Vaiko laiv triki ära. Kuigi mul oli tegemist asjade kokku pakkimisega, jõudsin ma sellegipoolest kuulata ka Vaiko uusi lugusid ja peab ütlema, et tema uus materjal avas ennast laiv-esituses päris hästi. Nüüd, kus ma sain Vaikolt endalt plaadi jumalamuidu, on mul igatahes aega küllaga, et sellesse plaati süveneda ja selle võlusid avastada.

Kontserdi teine pool oli rohkem live by request: ehk siis Vaiko mängis publiku soovilugusid oma kolmelt esimeselt plaadilt. Tavaliselt, kui popstaarid oma hitte mängivad, siis nad paistavad tihti neid lugusid tuimalt tegevat, justkui tööna palju rohkem kui mänguna. Vaiko hitietteaste aga oli kõike muud kui going through the motions: kui tal oligi raskusi teha mõningaid lugusid nagu "Seks on Lahe", siis ainult sellepärast, et ta ei olnud neid piisavalt harjutanud. Ja oli ära unustanud laulusõnad. Muidu aga paistis, et Vaiko jaoks olid kõik tema lood endistviisi värske materjal, mida ta esitas ikka samasuguse entusiasmiga, justkui mängiks ta neid lugusid esimest korda.

Publik aga paistis koosnevat tõeliselt andunud fänkonnast: mitte ainult ei nõutud tuntumaid hitte, vaid ka natuke obskuursemat materjali. Mitmeid kordi kõlasid minu kõrvus soovid mängida "Aelitat". Kui Vaiko viimaks ometi neid hüüdeid kuulis, siis ta seletas, et alguses oli tal selle loo jaoks ka sõnad. Aga paraku oli see tema jaoks liiga siuke tüüpiline love-song, mistõttu ta otsustas, et paneb loo plaadile instrumentaalina. Ja nii esitaski Vaiko esimest korda ilmselt "Aelita" vokaalversiooni, tuntud ka kui "Mul on sinuga nii hea" (vms). Kahjuks aga oli mul videokassett täis saanud, nii et see ajalooline hetk jäi paraku videosse võtmata. Neetud! Ma lihtsalt pean edaspidi ostma 90-minutilisi kassette kaamera tarvis. Vaiko ikka tegi päris pika seti: 2x pikema kui minu oma igatahes! Lisalugusid ta seekord ei teinud, vaid ütles, et nüüd kõik ja läks oma plaadimasinate taha.

Läksin siis Vaiko juurde ja embasin teda. Mul oli plaat ka näpus ja ma avaldasin soovi saada autogramm. Vaiko siis otsis oma markeri välja ja hakkas soovijatele autogramme kirjutama. Mulle ta kirjutas ikka eriti siiralt ja armsalt "Erkki aitähh" koos allkirjaga. Üleval võibki näha pilti, kus see autogramm on peal. Pildistasin, sest plaadikaante materjalile ei söövitu too marker teab kui hästi ja see paratamatult varem või hiljem kulub ära. Vähemalt fotos on mälestus nüüd olemas.

Jäin kuni lõpuni Genklubisse. DJ-sett lõppes looga "Pidu Saab Otsa" esimeselt Eliidi plaadilt, mis on igati fitting. Pärisin Vaikolt, et kas neil öömaja Tartus on. Sain vastuseks, et õnneks olid nad saanud kokkuleppele Karl Laanekaskiga. Siis aitasin Eplikutel nende stuffi ümber tõsta teise ruumi, sain oma esinemise eest väikse honorari, jätsin hüvasti ja läksin koju ära. Kodu jõudes jõudsin pilgu peale visata ka Areenis ilmunud "Neljanda" arvustusele. Mis oli päris sümpaatne: see rõhutas eriliselt seda, et tegemist oli plaadiga, mis on spetsiaalselt pühendatud Vaiko naisele. Jah, armastus mitte ainult ei päästa maailma, vaid ta ka inspireerib õilsat kunsti tihti. See kindlasti on aidanud mul plaati kuulata uues valguses. Ning ma veendusin reede õhtu jooksul üha jälle ja jälle, et mitte ainult pole Vaiko fantastiline muusik, vaid ta on ka suurepärane inimene. Üks siiramaid, vahetumaid ja armsamaid inimesi, keda ma isiklikult tunnen. Ta paistab olevat ka kadestamisväärselt õnnelik: no kes muusikutest ei tahaks olla olukorras, kus on justkui kõik mis sa soovid olemas: vabadus teha just seda muusikat, mida armastad ning ka publiku ja kriitikute poolehoid. Ja sobiv, armastav elukaaslane. Siiski, temaga suheldes kandub paratamatult osa sest õnnest ka enda peale.

Henry Cow - No More Songs

Põnev leid YouTube'ist. Kindlasti plaanin raha kõrvale panna selle üüratu boxseti jaoks, kus lisaks live-CD-dele leiab ka DVD Henry Cow konsast 1976, kust ka see Phil Ochs'i kaver.

Kas ma taotlen odavat populaarsust?

Absoluutselt mitte.

Avastasin hommikul Feedjiti trafficut jälgides, et ohsa, Delfis olla ühele minu vanemale sissekandele refereeritud. Mõtlesin et huvitav, mis see küll võiks olla. Avastasin selle artikli, kus oli esitatud ülevaade blogidest, kus on kirjutatud seksist. Ja paistab, et see meelitas minu blogile tänase päeva jooksul keskmisest suurema trafficu. Seda konkreetset sissekannet on eilse päeva jooksul klikatud isegi rohkem, kui Epliku intekat.

Igatahes olgu öeldud, et selle sissekande, nagu ka kõik muu minu blogis, kirjutasin ma ikka sellepärast, et mul tekkisid teatud teemal mõtted. Ja ma pidasin heaks nad kirja panna. Kindlasti oleks viga mind sildistada mingiks "seksiblogijaks" vms. Enamasti ma ikka kirjutan muusikast. Ja ühiskonnast.

Teiseks poleks mul midagi vastu populaarsemaks blogijaks saamise vastu. Aga kui ma tahaksin rohkem populaarsust saavutada, siis ma peaks selle nimel rohkem vaeva nägema, kui odavate trikkide abil. See oleks väga lame, kui ma midagi kirjutaksin üksnes selleks, et rohkem lugejaid saada. Kui keegi peab minu kirjutisi huvitavaks, on see pigem boonus. Blogi pean ma ikka iseenda jaoks. Ja ma olen valmis aktsepteerima, et mul on blogijana hetkel madalavõitu profiil.

Niisiis, see, et antud sissekanne mõnevõrra rohkem tähelepanu meelitas, on pigem juhus. Ja vist paratamatu tagajärg?

Sel reedel Genklubis

Foto: Aron Urb.

R07.08.2009 / 21.00 / 75.-
plaadiesitluskontsert
VAIKO EPLIK
Live: MULTIPHONIC RODENT
myspace.com/multiphonicrodent
Live: VAIKO EPLIK + KRISTEL EPLIK
myspace.com/vaikoeplikjaeliit
Kaheteistkümne verivärske palaga albumi esitajanimest puudub sel korral sõna “Eliit”. “Esitajanimi on ilma Eliidita, sest peale oma naise plaadil külalisi pole ja Eliidi plaati on veel eraldi juba sel aastal oodata,” selgitas Eplik Melu.ee-le.
Ka on neljas album valminud veidi teisiti kui varasemad: “Uut veel niipalju et plaat on algusest lõpuni kodus valmistatud ehk siis seekord ka enda miksitud ja kõlab seetõttu meeldivalt tubaselt. Ja erinevalt eelmistest lindistatud öösiti.

No kes meil see tegelik parasiit on?

Väljavõte tech.yahoo.com veebist.

Loen siis, et ühele tudengile on RIAA keeranud kohtu kaudu jälle ühe metsiku trahvisumma. Mis on nii üüratu, et arvata võib et kohtualune on sunnitud välja kuulutama pankroti. Ja mind hämmastab, et küll ikka osatakse määrata kuriteole mittevastavaid karistusi. Muusika netist tasuta tõmbamise vastased võivad küll pidada seda parasitismiks, aga seda, kuidas RIAA üritab "muusikute huve kaitsta", ütleksin pigem, et RIAA on see tõeline parasiit. Ei ole absoluutselt mingit põhjust keerata netist illegaalse allatirimise vastu nii räigeid trahvisummasid, välja arvatud ahnus. Võib olla peaaegu kindel, et neid institutsioone, kes väidavad end muusikute huve kaitsvat, huvitab tegelikult palju rohkem hoopis raha, kui muusikute toetamine. RIAA pigem lõikab kasu sellest, et muusikat tasuta alla tõmmatakse illegaalselt. Sest olgem ausad - kas mingigi osa sest trahvist, mida määratakse illegaalselt allalaadinule kaela, üldse läheb muusikute taskusse ka? Või ainult RIAA tasku?

Intervjuu Vaiko Eplikuga

Eilses Postimehes siis

Vaiko Eplik: noored muusikud, mõelge ikka hoolega järele!

Vaiko Eplik on alates 2006. aastast teinud üsna edukat soolokarjääri, võites nii kriitikute kui ka publiku heakskiitu oma kodussalvestatud plaatidega (kus ta enamik pille ise mängib) ning tihti improvisatsiooniliste Eliidi kontsertidega (mille koosseis tihti varieerub).

Vaiko Eplik on kahtlemata oma muusika kallal kõvasti vaeva näinud. Arvestades kas või asjaolu, et tema värskeim plaat on esimene Epliku sooloalbum, mis ei ilmunud kevadisel ajal. Mida aeg edasi, seda rohkem võtab uue plaadi loomine aega. Ja aega Eplikul paistab jaguvat.

Alates 2007. aastast on Vaiko Eplik tegutsenud täielikult vabakutselisena. Pärast Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuhi kohalt kinga saamist on Eplik pühendunud muusikategemisele. Lisaks on tal R2 «Õhtuses vööndis» oma tunniajane show. Mis teeb Vaiko Eplikust ühe vähese Eesti muusikutest, kes suudab end elatada muusikast, mida ta teha armastab.

Täna ilmub Eplikult neljas sooloalbum, seekord ilma külalismuusikuteta. Järgnev intervjuu heidab valgust Vaiko Epliku elule vabakutselise muusikuna ning annab vastused küsimustele uue plaadi kohta.

Kuidas sul õnnestus jõuda olukorrani, kus on võimalik ennast täielikult muusikategemisele pühendada? Milliseid raskusi ja takistusi ees seisis?

See olukord pole kunagi olnud eesmärk omaette, pigem on lihtsalt nii läinud. Tegelikult pärast R2 hommikuprogrammi ma polegi kunagi kusagil päriselt töötanud. Olen alati peamiselt muusikast elanud. Nõnda pole sul kunagi raha kuigi palju, aga nagu McCartney on öelnud: you can only eat three meals a day (sa saad süüa vaid kolm einet päevas – E. H.).

Kas selleks, et muusikaga piisavalt enda elatamiseks teenida, peab tegema palju kompromisse või on mingi ruum ka iseendaks jäämisele? Kui teeksid plaadi vaid instrumentaalidega, kuidas müüks see võrreldes Eliidi seniste plaatidega?

Eks igaüks tee kompromisse. Probleem on pigem selles, et suur osa muusikuid ainult kompromisse teebki ning ootavad aega, mil neil on n-ö piisavalt hinge taga, et kunstile pühenduda. Sellist aega muidugi ei jõua meist keegi ära oodata, sest süües kasvab isu jne... Seega, ainult siis, kui teed kompromisse millegi nimel, on nad õigustatud. Mis instrumentaalalbumi müüginumbreid puudutab, siis seda võib hetkel ainult oletada, aga mul on tunne, et saame üsna lähitulevikus teada.

Mis on sinu jaoks muusika tegemise mõte?

Ei oska kuidagi vastata.

Kui tihti kontsertesinemisi ette tuleb? Millises vahekorras on muusika tegemisele kulutatud aeg ja vaba aeg?

Tavaliselt umbes 15–20 kontserti aastas. Täpselt pole arvet pidanud. Protsentuaalselt pole muusika tegemisele kuluv aeg kuigi suur, aga sõltub ka, mida sinna hulka arvata. Kui näiteks kuulad muusikat, kas see on mõnes mõttes enese täiendamine?

Kuidas suhtud üheksast viieni palgatöösse – on see sulle täiesti vastumeelne või pigem leiad, et kahel rindel korraga rassimine on mõttetu? Kui muusikast poleks enam võimalik end elatada, siis mil viisil äraelamisele pühenduksid?

Töötaksin tegelikult hea meelega kusagil, see distsiplineeriks mind ja saaksin ka lahedamalt läbi.

Kui muusikat ei teeks, hakkaksin tõenäoliselt kokaks või midagi sellist.

Muusikaga edu saavutamise puhul võiks eeldada, et see on toiminud tutvuste kaudu. Kui tähtsad on tutvused muusikamaailmas? Ja kuidas neid vajalikke tutvusi luua?

Pigem tulevad need tutvused läbi edu saavutamise, mitte vastupidi. Kui midagi Eestis hästi teed, siis ühel hetkel hakatakse sulle helistama jne...

Raul Saaremets on väitnud, et muusikast äraelamiseks on vaja hommikust õhtuni selle tegemisele pühenduda. Millist vaeva peaks veel nägema lisaks pilli harjutamisele, proovitegemisele ja heliloomele?

Ma arvan, et inimese looming peaks olema kooskõlas tema arenguga inimesena. Ei tohi unustada, et oled ennekõike inimene ja siis muusik.

Kuidas on majanduskriis mõjutanud sinu sissetulekut?

Ebameeldivalt?

Kirjanike liit on tulnud välja taotlusega, et kirjanikke peaks riik eluaeg toetama. Kas ka muusika tegemist peaks sarnasel määral toetama?

Eks nn väärismuusikat toetataksegi. Džässi ja klassikat. Ja õigesti tehakse, sest suur osa sellest muusikast vajub ilma riigi rahata lihtsalt kokku. Me, ülejäänud, saame ilma ka läbi.

Milliseid soovitusi jagaksid noortele muusikutele, kes soovivad ennast muusika tegemisele pühendada?

Mõelge ikka hoolega järele.

Erinevalt esimesest kolmest sooloplaadist, mis ilmusid kevadisel ajal, jäi käesolev plaat pigem suve lõpupoole. Mida nõudis uue plaadi tegemine rohkem, võrreldes eelmistega, et sellele kulus rohkem aega?

Iga plaati teen umbes aasta aega ja siis veel miksimine, tootmine jne... Kokku umbes 13 kuud ja veidi peale, sellepärast ongi esimesest plaadist alates nende ilmumised kuu-pooleteise kaupa hilisemaks nihkunud, oleks juuniks kah jõudnud, aga varasuvel pole mõtet ilmutada.

Mis põhjusel salvestasid uue plaadi seekord külalisteta (v.a Kristel)? Kas see oligi taotluslik või asi lihtsalt kujunes sedasi?

Nii ja naa, ehk siis kujunes ja taotlus oli ka, tahtsin uue plaadiga igas mõttes intiimsemat tulemust, väike trupp on n-ö osa meetodist, kuigi jah, Paju (Ans. Anduri kitarrist – toim) ikkagi plaksutas ka ühes loos.

Lugudest, mida kirjutad, jõuab plaadile vaid murdosa. Kui kahju sul on jätta välja nii mõndagi lugu? Kas võiks olla lootust, et kunagi tuleb mingi varem avaldamata rariteetide kogumik à la Zappa «Lost Episodes»?

On karta, et neid «Lost Episodeseid» on mul varuks ikka hirmsat moodi. Digitaliseerisin siin talvel veel näiteks oma esimesi kodusalvestisi, mis koos õega kuskil 93–95 tehtud, lisaks on veel kassettide kaupa Jaaniga tehtud asju, Claire’s Birthday ja Koera avaldamata albumid, kümneid tunde Eliidi salvestatud improvisatsioone jne... Jube, kui palju muusikat on tehtud. Muidugi albumitelt üle jäänud asjadest ei hakka üldse rääkimagi.

Esimene n-ö singel, «Peidetud Varandus», on üsna kammerliku, folgiliku, võiks öelda, et isegi introvertse tunnetusega. Samuti olen tähele pannud, et sinu viimase aja Eliidi laivid sisaldavad vähem elektrikitarre ja rohkem elektroonilisi instrumente. Kas Vaiko Eplik on kaugenemas rokist?

Uus album on üldse juba taotluselt teistmoodi, folgilikum, tubane on võib-olla õige sõna. Rokist olen ma kaugenenud juba mingi viis aastat, julgen väita. Tahaksin, et iga plaat oleks erimoodi, kunagi unistasin, et suudaks täiuslikku pop­plaati teha, mõnes mõttes olen seda juba mitu korda teinud, aeg on edasi minna.

Uue plaadi miksisid seekord ise. Kas taotlesid tubasemat fiilingut või oled lihtsalt oma stuudio-oskustes enesekindlamaks muutunud?

Eks nii ühte kui ka teist.

Erkki kommentaar: Selle intervjuu sai alguse juba kevadel. Nimelt oli mul idee otsida üles muusikud, kes suudavad muusika tegemisest ära elatada (pean silmas siis muusikat, mida armastatakse, mitte mingit sülti vm paska) ja kirjutada neist artikkel. Algus oli paljulubav, kui märtsi lõpus Tallinn Music Weekil Vaiko Eplikut esimest korda trehvasin (tegelt olen ma temaga varem laval olnud, 17ndal veebruaril 2006, kui Opium Flirt esines Kinomajas, siis Eliit oli viimane bänd ja kui Vaiko Eplik trummide tagant lava ette tuli, hakkas ta rahva seast trummareid kutsuma. Mina olin esimene kes läks ja tegime päris laheda jämmi. Kui Vaikole sest rääkisin, siis ta vastas, et kahju et ta ei salvestanud seda kontserti) ja küsisin talt, et kas vastab tõele, et suudad muusika tegemisest end ära elatada. Vaiko vastus oli et jah, see on tricky aga temal on vedanud.

Peale Vaiko aga kedagi leida ei õnnestunud ja nii jäid need muusikast elatumise küsimused-vastused tükiks ajaks kõvakettale parimaid aegu ootama. Kuni hakkas tasapisi lähenema uue plaadi väljalaskmiskuupäev. Kirjutasin Vaikole uue meili küsimustega plaadi kohta. Kuna tema puhul olen ma tähele pannud, et ei või iial teada, kas ta ikka meilidele vastab, siis olin kolmapäeval juba vanemate küsimustega inteka ära saatnud Postimehele. Neljapäeval sain ka plaadi kohta vastused. Ja viimased viis küsimust-vastust on selgelt viimase-minuti lisad. Oleksin kindlasti andnud artiklile rohkem adekvaatsema kuju, kui oleksin vastused varem saanud, aga hea et niigi läits.

Muide, kui ma Vaikolt olin vastused saanud, tegi ta mulle ettepaneku reedel 7ndal tema Genklubi plaadipresekal teda soojendada. Nii et varsti võib taas mitmehelilist närilist oma instrumendipagasiga laval näha. Järgmine reede näeme!

Muuseas, paistab, et kõikidest artiklitest, mis ma olen eales Postimehele kirjutanud, on see minu seni kõige populaarseim, kui arvestada kommentaaride hulka. Ja oi mis andmine käib, küll pragavad mõned, et Eplik ei oska laulda ja on üldse mõttetu tüüp ja siis teised jälle vaidlevad vastu, et ei, ikka andekas tüüp ja puha. Vaiko ise kirjutas mulle, et loobus netikommentaaride lugemisest juba 2003ndal aastal. Tubli!