Kirjutasin Orkutis Vaiko Epliku kommuunitis siukse kommentaari Epliku "Neljanda" kohta.
Olles viimasel ajal kuulanud ka kahte esimest Paul McCartney sooloalbumit: "McCartney" (1970) ja "Ram" (1971), kohtab paralleele Epliku uue plaadi puhul palju. Eriti just "McCartney" albumiga. Mõlemad plaadid on salvestatud kodus. Vaiko mängib kõik ise sisse nagu ka Macca oma plaadil. Mõlemal plaadil pole külalisi peale naise (ja nii Kristel Epliku kui Linda McCartney puhul on plaadil märgitud rollideks fotod ja taustvokaal). Mõlemat albumit võiks vaadelda kui muusikaliste armastuskirjadena oma naisele. Mõlemal plaadil kohtab kodukootumat, isegi folgilikku saundi. McCartney mainis, et esimese plaadi tekstuur on "kodu, loodus ja armastus" ja enamvähem sama tekstuuri kohtab "Neljandal" ka.
Olen absoluutselt veendunud, et neljandal plaadil soovis Vaiko teha plaati, mis oleks tema isiklik ekvivalent Paul McCartney esimesele sooloalbumile. Pealegi oli ka McCartney esimene sooloplaat hoopis kodukootum ooper, kui ütleme "Abbey Road", mille Epliku vaste oleks vist siis "Kosmoseodüsseia". Vaikole meeldivad McCartney kodussalvestatud albumid ikka hullupõõra, ma vaatan. Tulemus Epliku puhul vähemalt sama hea, kui mitte paremgi. :)
Aga otsustage ise. Embeddin siia Paul McCartney loo "Junk". Seage siis võrdluseks mistahes akustilisem pala "Neljandalt", kas või "Peidetud Varandus", mida saab kuulda ka Epliku Myspace'i lehelt.
EDIT: Üks paralleel tuli veel meelde! "Oo You" alguses McCartney hüüab: "More guitar!". Võrdle "Kibeda ja Kuuma" alguse Vaiko: "Trummid!". Kas pigem juhuslik või pigem taotluslik?
No comments:
Post a Comment