Üks armsamaid autogramme, mis olen eales saanud.
Pärastlõunal helistasin Vaikole. Pärisin talt, mis kell ta soundchecki teeb. Vaiko ütles, et kell seitse. Kahjuks oli aga Vaiko auto läinud tee peal rikki, nii et ta ise ootas parajasti puksiiri. Ja märkis naljaga pooleks, et äkki ta ei tulegi ja siis pean ma õhtul Genklubis üksinda esinema. Igatahes arvestasin kella seitsmega. Eks näis, kuna Vaiko ise kohale jõuab.
Jõudsin Genklubisse oma kolaga poole kaheksa ajal. Vaiko oligi laval koos oma basstrummi, Nord Lead 3 süntekaga ning kitarridega. Küsisin, et kas ta Digitech Whammyt seekord ei kasuta. "Ei, aga mul on ta kaasas, võin laenata kui tahad". Kuna ma olin kuulnud Vaiko Eplik showd teisipäeval, kus Vaiko mängis palju neid plaate, mis talle kingitud oli, otsustasin tallegi anda ühe. Tõsi küll, CDR-i, aga ikkagi. Ulatasin talle Fred Frith'i 1983 aasta "Cheap at Half the Price", mis oli tolle briti avangard-kitarristi, improvisaatori ja helilooja katsetus lihtsamate lauludega, mis salvestatud kodus 4-trackiga erinevate teiste trummarite vanemate träkkide peale. Mõtlesin, et kodusalvestajate fanaatikule nagu Vaiko võiks see huvi pakkuda. Sain vastu Vaiko uusima plaadi. Auto, muide, pidi ta jätma remonti, nii et seekord tuli temal ja Kristelil jääda ööseks Tartusse, muidu nad oleks tagasi sõitnud Tallinnasse pärast ürituse lõppu. Siis suundus Vaiko sööma ja mina jäin oma asju üles sättima.
Oma staffi sättisin ma laval Vaiko asjadest vasakule poole. Ruum tundus muidugi suhteliselt kitsas ja pealegi kui ma oma selja taha vaatasin, siis ma mõtlesin, et kurat teab, kui jälle mingi kukkumine ees ootab. Novembris 2008 kukutasin ma samas kohas ühe kabineti maha. Seekord oli üsna suur tõenäosus, et järgmine kord lendan ise alla. Nagu alati, oli mul väga palju stuffi kaasas, nii et kõige üles sättimine võttis isegi rohkem aega, kui heliproov ise. Kui olin kõik ära ühendanud ja valmis ka akustikat testima, oli ka Vaiko koos Kristeliga tagasi.
Kella üheksa paiku oli soundcheck tehtud, tutvustas Vaiko juba mõnele kohalolijale, et nüüd on alganud Vaiko Epliku uue plaadi esitlus ja kõigepealt ta paneb plaadi enda mängima. Siis läksime välja ja ajasime Vaikoga juttu. Rääkisime tulevikuplaanidest, trummide salvestamisest ühe mikriga, nõukaaja analoogsüntesaatoritest, autos muusika kuulamisest jm huvitavast. Õhus oli ka küsimus öömaja leidmise kohta. Eplikud pärisid, et kas oleks võimalik ka minu pool ööbida, kui vaja. Vastasin, et saaks nad häda pärast oma toas diivanile mahutada küll. Vaiko tegi ettepaneku, et ma alustaks nii umbes pool 11. Siis läks ta plaate mängima.
Veidi enne oma etteastet trehvasin Priit Salumaad. Küsisin, et kas ta oleks nõus minu esinemist kaamerasse võtma. Ta oli nõus. Tõin talle oma kaamera. Kuna ma kuulsin nii umbes 22:15 ajal Kristelilt, et inimesed juba kärsitud, et võiks alustada, siis ütlesin et viie minuti pärast lähen.
Nii umbes 22:20 jõudsin lavale. Vaiko siis juhatas mu sisse, ma tänasin teda, et ta oli mind kutsunud oma plaatiesitluskontserdile. Alustasin Astral Dance albumi nimilooga. Ent see osutus valestardiks, kui ma panin tähele et loopstationisse sööstetud mikker vilistas räigelt ja kuhjas looperisse ohtralt feedbacki. Katkestasin loo, keerasin mikri inputi leveli alla, mängisin kitarrikihid sisse ja alles trummide pealedubleerimise ajaks keerasin mikri inputi taas üles. Teise loona mängisin "Phases and Stages" Formationsi pealt. Kuigi see on minu üks vanimaid palu (loodud 2005 aasta suvel), oli reedel selle loo esimene ettekanne laivis.
Veel üks esimene selle kontserdi juures oli see, et ma esimest korda mängisin looperisse klahvpille. Ma poolte lugude ajal ühendasin nimelt loopstationi instrumendi inputi juhtme arvuti helikaardi kõrvaklapi outi. "Phases and Stages" oli esimene lugu, kus ma looperisse mängisin partiid klahvkal. Vahetasin instrumendi inputi kitarrile tagasi kolmanda loo jaoks. Esitasin ühe uue loo, mille plaanin välja anda oma kolmandal albumil lähitulevikus. Lool olid ka laulusõnad, mida ma tihti oma muusika jaoks ei kirjuta.
Pärast "David Synclavieri" tuli veel üks lugu, mida ma polnud kunagi varem laivis teinud. Otsustasin teha pikka kompositsiooni "Elektromehhaaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist". See kusjuures oli taas üks valestart. Olin juba jõudnud looperisse peale teha glockenspieli partii, kui ühtäkki juhtuski see, mis ma kartsin et võis juhtuda: kukkusin lavalt alla. Publikule oli kindlasti seda mõnevõrra amüsantne vaadata (nojah, ikkagi paras Spinal Tap tüüpi moment, kas pole?), ise jäin terveks, aga minu lendamine muidugi tiris ka teatud objektid tasakaalust välja ja Vaiko Epliku naturaalkitarr sai kerge kahjustuse. Millest muidugi kahju. Mulle ikka tundub, et ega seal laval vähemalt minu jaoks küll väga turvaline mängida ei ole. Järgmine kord, kui siia esinema satun, siis pean ikka kuidagiviisi kindlaks tegema, et ma rohkem a) ise ei lendaks ja b) midagi muud ümber ei ajaks.
Pärast intsidendist taastumist alustasin uuesti eelnimetatud pika kompositsiooniga. Seekord vähemalt oli glockenspieli kiht nüüd olems, nii et vaja vaid veidike pedaali suruda. Kuuenda loona tegin "Endorfiiniunenäod" (koos "Siira Siiriuse" põhimeloodiaga alguses), mängides lõpus kirgliku klarnetisoolo. Siis nägin, et Vaiko andis mulle märku, et tahab lavale minna. Ütlesin siis publikule, et kahjuks jääb üks lugu tegemata, aga mis seal ikka, laseme Vaikol mõllata! :)
Vaiko Eplik esitas kõigepealt materjali oma uuelt plaadilt. Ma olin ühe korra varem tema uusi lugusid plaadilt kuulanud Tartu Kaubamajas kolmapäeval. Mulle tundus, et see on plaat, mida vaja mitu korda kuulata, et ta avaneks. Õnneks tegi Vaiko laiv triki ära. Kuigi mul oli tegemist asjade kokku pakkimisega, jõudsin ma sellegipoolest kuulata ka Vaiko uusi lugusid ja peab ütlema, et tema uus materjal avas ennast laiv-esituses päris hästi. Nüüd, kus ma sain Vaikolt endalt plaadi jumalamuidu, on mul igatahes aega küllaga, et sellesse plaati süveneda ja selle võlusid avastada.
Kontserdi teine pool oli rohkem live by request: ehk siis Vaiko mängis publiku soovilugusid oma kolmelt esimeselt plaadilt. Tavaliselt, kui popstaarid oma hitte mängivad, siis nad paistavad tihti neid lugusid tuimalt tegevat, justkui tööna palju rohkem kui mänguna. Vaiko hitietteaste aga oli kõike muud kui going through the motions: kui tal oligi raskusi teha mõningaid lugusid nagu "Seks on Lahe", siis ainult sellepärast, et ta ei olnud neid piisavalt harjutanud. Ja oli ära unustanud laulusõnad. Muidu aga paistis, et Vaiko jaoks olid kõik tema lood endistviisi värske materjal, mida ta esitas ikka samasuguse entusiasmiga, justkui mängiks ta neid lugusid esimest korda.
Publik aga paistis koosnevat tõeliselt andunud fänkonnast: mitte ainult ei nõutud tuntumaid hitte, vaid ka natuke obskuursemat materjali. Mitmeid kordi kõlasid minu kõrvus soovid mängida "Aelitat". Kui Vaiko viimaks ometi neid hüüdeid kuulis, siis ta seletas, et alguses oli tal selle loo jaoks ka sõnad. Aga paraku oli see tema jaoks liiga siuke tüüpiline love-song, mistõttu ta otsustas, et paneb loo plaadile instrumentaalina. Ja nii esitaski Vaiko esimest korda ilmselt "Aelita" vokaalversiooni, tuntud ka kui "Mul on sinuga nii hea" (vms). Kahjuks aga oli mul videokassett täis saanud, nii et see ajalooline hetk jäi paraku videosse võtmata. Neetud! Ma lihtsalt pean edaspidi ostma 90-minutilisi kassette kaamera tarvis. Vaiko ikka tegi päris pika seti: 2x pikema kui minu oma igatahes! Lisalugusid ta seekord ei teinud, vaid ütles, et nüüd kõik ja läks oma plaadimasinate taha.
Läksin siis Vaiko juurde ja embasin teda. Mul oli plaat ka näpus ja ma avaldasin soovi saada autogramm. Vaiko siis otsis oma markeri välja ja hakkas soovijatele autogramme kirjutama. Mulle ta kirjutas ikka eriti siiralt ja armsalt "Erkki aitähh" koos allkirjaga. Üleval võibki näha pilti, kus see autogramm on peal. Pildistasin, sest plaadikaante materjalile ei söövitu too marker teab kui hästi ja see paratamatult varem või hiljem kulub ära. Vähemalt fotos on mälestus nüüd olemas.
Jäin kuni lõpuni Genklubisse. DJ-sett lõppes looga "Pidu Saab Otsa" esimeselt Eliidi plaadilt, mis on igati fitting. Pärisin Vaikolt, et kas neil öömaja Tartus on. Sain vastuseks, et õnneks olid nad saanud kokkuleppele Karl Laanekaskiga. Siis aitasin Eplikutel nende stuffi ümber tõsta teise ruumi, sain oma esinemise eest väikse honorari, jätsin hüvasti ja läksin koju ära. Kodu jõudes jõudsin pilgu peale visata ka Areenis ilmunud "Neljanda" arvustusele. Mis oli päris sümpaatne: see rõhutas eriliselt seda, et tegemist oli plaadiga, mis on spetsiaalselt pühendatud Vaiko naisele. Jah, armastus mitte ainult ei päästa maailma, vaid ta ka inspireerib õilsat kunsti tihti. See kindlasti on aidanud mul plaati kuulata uues valguses. Ning ma veendusin reede õhtu jooksul üha jälle ja jälle, et mitte ainult pole Vaiko fantastiline muusik, vaid ta on ka suurepärane inimene. Üks siiramaid, vahetumaid ja armsamaid inimesi, keda ma isiklikult tunnen. Ta paistab olevat ka kadestamisväärselt õnnelik: no kes muusikutest ei tahaks olla olukorras, kus on justkui kõik mis sa soovid olemas: vabadus teha just seda muusikat, mida armastad ning ka publiku ja kriitikute poolehoid. Ja sobiv, armastav elukaaslane. Siiski, temaga suheldes kandub paratamatult osa sest õnnest ka enda peale.
No comments:
Post a Comment