Muusikat iseehitatud instrumentidel: Yochk'o Seffer - "Trabla"

Muusik-kunstnik Yochk'o Seffer on lisaks kõigele muule ehitanud ka oma instrumendid, skulptuuride moodi puhkpillid. Neid on erinevaid tüüpe, Seffer mängib "trablat", teine mängija "trombinat" ja kolmas "duplat". Sefferi instrument tundub olevat bassklarneti moodi kõla poolest, keskmise mängija pillil on vaskpuhkpilli (trompet, tromboon?) huulik ja kolmanda muusiku pill oleks justkui free-jazz saksofon või trompet nende kriuksude poolest. Kolmekesi tehakse siukest modernistlikku avangardi, kus sürrealistlikud toonid vastavad sürreaalse välimusega pillidele.

Blogisoovitus: The Professional Hobo

Väljavõte Professional Hobo veebist

Soovitan kõigile reisihuvilistele lugeda üht põnevat blogi, mida peab 30ndates eluaastates naisterahvas nimega Nora Dunn. Kes juba neli aastat on elanud ilma palgatööta ja kindla aadressita. Ta kirjutab oma reisidest ümber maailma ja sellest, kuidas reisil olles hakkama saada, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi ja ka rahateenimisvõimalustest. Mida ma eriti soovitan lugeda, on 8 abivahendit aitamaks reisida lõpmatuseni ja elada üürivabana. Kus siis Nora soovitab ja kirjeldab WWOOF'i, CouchSurfingut, Caretaker's Gazette'i ja teisi võimalusi, mis lubavad saada tasuta majutust, osad neist ka vastutasuks vabatahtliku töö eest. Olen Noraga ka meili teel suhelnud ja ta on hästi tore ja alati valmis andma praktilist nõuannet minusugusele algajale. Loodetavasti innustab see lehekülg ka teisi mõtlema rohkem reisimisvõimaluste peale, mis ei nõua rahaliselt pankrotti minekut.

Mõned fotod minust Portugalis

Aitäh Guido!


Maad harimas


Miksimas oma uut muusikat Guido puhketoas. Minu kõrval on Ruby.


Klimberdamas. Väga kvaliteetne pill muide, midagi pole öelda.


Kukil Iris.

Huvitav kommentaar USA fundamentalistliku kirikuorganisatsiooni kohta

Üks põnev vastukaja artiklile Ronnie James Dio matuste kohta, kus usufanaatikute grupp Westboro Baptist Church eesotsas Fred "God Hates Fags" Phelpsiga jälle piketeerimas käis.

OneinaBillion:

Love & Respect to the Family of RJD. To all of the fans and readers, please understand that the Westboro "Church" has NOTHING to do with Christianity, "organized religion", or the love and salvation of Jesus. The Westboro Church is largely made up of an antagonistic & litigious family [Note: it is yet undetermined if they are inbred], who exhibit their protests under the guise and legal protections of a Religion. Though they are arguably evil, do not be fooled into thinking these people are not intelligent and calculating. Many of the members are LAYWERS. They do not speak their vile, hateful and hurtful words for religious, biblical or spiritual reasons; they do it to **** off people enough that they will either attack the Westboro members or attempt an ill-prepared lawsuit. When either of these things happen, the Westboro members are ready and waiting with bullet-proof Counter-Suits. THEY DO NOT CARE ABOUT JESUS OR YOUR SOUL. THEY ONLY WANT TO GET YOU MONEY IN A LAWSUIT WHEN YOU TRY TO FIGHT THEM. Be careful, know more about Jesus to argue against these hypocrites, know the law, and look out for your brothers and sisters, in love. Take a look at the saving projects that Dio and his wife worked on for our nation's troubled, compared to the garbage that the Westboro people live for. And, take a look at the people that Jesus loved to associate with; they looked like DIO, his Family and his Fans. --- An Old Rocker & Christian

Mnjaa, labased provokaatorid, kes üritavadki inimesi vihale ajada, et siis kohtu kaudu oleks hea raha välja pressida, kui kellelgi kops liiga üle maksa peaks lendama. Ehk siis, WBC on hundid lambanahas mitte isegi sellepärast, nagu nende tegevus oleks rajatud fundamentalistlikule ideoloogiale kasutades fundamentalistlikke taktikaid, vaid sellepärast, et nad on manipulatiivsed petised, kes loodavad, et keegi annab neile molli või üritab kohtusse kaevata, et nad siis ise võidaks kohtulahingud ja saaks pappi. Samas ma ei tea, kuidas see kahtlane "äriidee" on isegi töötanud, et kas keegi üldse on kellelegi pasunasse sõitnud. Küll aga saavad nad kindlasti kostitatud igasuguste trükimusta mittekannatavate sõimusõnadega. Parim viis võidelda on muidugi satiir. Nagu näha allpoolsel pildil. Ja arvestades, et nende tolguste ilmumine teatud matustele on tavaliselt ette teada, on vastastel piisavalt aega oma vaimukuse laskemoona varuda. :)

Muusika tootmisest - superprodutsentidest tehasefarmerid vs. kodulindistajatest ökotalunikud

Ühes hilisema perioodi Jaak Joala intervjuus (tänaseks on ta kuulsuse ahelatest kohe nii demonstratiivselt end vabastanud, et pagenud väga väga kaugele avaliku tähelepanu eest, mis tähendab, et temaga tänapäeval intervjuusid teha on praktiliselt võimatu, aga see selleks) viis aastat tagasi demonstreerib Joala ajakirjanikule oma kodustuudios, kuidas põhju tehakse. Vajuta lihtsalt klahvi ja noot kohe arvutis. Mida saab siis vastavalt vajadusele vormida ja trikke teha. Kõlama jäi mõte Joala muusika kohta ajast, mil ta pidi kõik ühe jutiga sisse laulma:

Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.

Väga tabav mõte! Muusika produtseerimise puhul tõmbaksin hea meelega paralleelid farminduse puhul. Nii nagu on farmimise puhul võimalus vastandada industriaalfarmindus ja ökotalundus, nii saab ka muusika puhul vastandada superstuudioproduktsioon ja DIY kodulindistamine.

Meinstriimrokk ja pop tekitab mus võõristust. Sest see kõlab tihti vägagi steriilselt ja üleprodutseeritult. Ja ega tõtt-öelda sisetunne väga valetagi. Sest meinstriimpopis võib kõige korporatiivsemat sorti produktsioonis tihti kohata igasugust nonsensit: produtsent võib oma suva järgi anda muusikalist sõnaõigust mõnedele muusikutele rohkem kui teistele, halvem veel, ta võib üldse osa bändist perse saata ja kutsuda hoopis sessioonimuusikud nende bändimeeste rolle üle võtma konkreetse plaadi tarvis. Ja siis veel toppida plaat täis kõvasti muid elemente, mis ei ole üldse seotud bändi autentse kõlapildiga. Ja hullem veel: tihti palgata välised laulukirjutajad, justkui bändisisest komponeerimistalenti ei saaks üldse usaldada. Rääkimata pettemanöövritest, nagu näiteks shit-hot "kidrasoolo" ludistamine süntesaatoril, mis distortitud kidrasaundi järgi aimab. Igatahes selline perfektsionistlik produktitootmise iha annab tulemuseks helikeeduvorsti, mis kõlab küll raadiosõbralikkuse mõttes täiuslikult, aga mis üldse ei representeeri bändi enda saundi.

Justnagu ei representeeri supermarketis saada olev säilitusaineid ja/või muud keemiat täistopitud läikimalöödud õun seda, milline õun tegelikult on. Juba Henry David Thoreau kirjeldas seda, kuidas kõige autentsemat sorti metsmarjamaitset saab tunda vaid see, kes ise metsas marjul käinud ja ma leian, et tal on point. Mitte, et marjade (või üldse mistahes viljade) müügikskasvatamine iseenesest oleks kurjast, aga tuleb vahet teha, kuidas nad on kasvatatud. Samamoodi, nagu ka muusika puhul tasub vahet teha, kas selle produktsioon annab aimu muusiku või bändi olemusest või mitte.

Suurprodutsendid, kes teevad, mida iganes saavad, selleks, et luua müügivalmis produkti, ongi justnagu industriaalfarmerid, kes kasutavad ohtrasti pestitsiide ja muid kemikaale ning kes oma kariloomi kasvatavad stressirikastes ja agoniseerivates tingimustes. Samas Vaiko Epliku taolised kodulindistajad, tee-seda-ise produtsendid on justkui mahetalunikud, kes ei kasuta kemikaale ja kes tihti üksinda oma maapinnal rasket tööd teha rassivad, saamata oma toodangu eest pooltki nii palju raha. Aga kelle kraam on mõeldud inimestele, kes on nõudlikud. Kes ei ole nõus rahulduma pelgalt laiatarbekraamiga, mida nii supermarketi töödeldud toit kui ka meinstriimpop paratamatult on.

Mitte, et kõik kodulindistajad oleks 100% "öko". Eks paljud kasutavad kindlasti ka ohtralt midi ja igasugu saundipettusi, a la sündipuhkpillid jms, või siis tehakse terve plaat Garagebandi softiga. Eks ma isegi ole minevikus midi kasutanud. Kuid nüüd üritan võimalikult palju kasutada päris instrumente, niipalju, kui saan. Olen saanud juurde senisest rohkem kas klahvpille, sünte või võimalusi neid kasutada.

Oma uusi lugusid olen alustanud täpselt samamoodi Garagebandi softidemodena, ent alati, kui ma mõne soft-instrumendi raudvarapilli vastu välja vahetan, hakkab tulemus minu kõrvade jaoks juba jumet võtma. Ja kui ma kõrvutan mõningaid oma lugude vanemaid versioone, mis olid kas 80 või 100% MIDI, siis mind alati hämmastab, kui elutud ja mannetud need midiversioonid kõlavad võrreldes variantidega, kus on juba pärisklaver või päristrompet juures. Nüüd ma pigem kutsun oma plaadile brassimängijaid, kui et üritan trompetisaundi elektrooniliselt järgi ahvida.

Sest kvaliteet ei ole vaid see, kui kõik on võimalikult müravaba. Vahel just vastupidi: üsna suure müraleveliga vene analoogsünt võib anda palale palju enam sära, kui mistahes tasemel sünditarkvara. Samamoodi, midi- või digiklaverist ei ole vastast akustilise klaveri kõlaliste võimaluste osas. Mulle lihtsalt meeldib salvestada seda, kuidas ma sostenuto-pedaali alla vajutan ja kuidas noodid kõlama jäävad. Mis siis, kui mikker haarab sisse ka selle, kuidas jalg pedaali pealt tõuseb? Lisabki karakterit. :)

Nii et mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma oma muusikat loon, on orgaaniline nii pillide kui ka salvestamistaktikate osas. Justnagu isetehtav mahepõllumajandus. Eks ma muidugi ei ole mahesalvestamises nii kõva superstaar nagu Vaiko, nii nagu ka osad farmerid, kellega olen kokku puutunud, peavad endiselt teenima elatist ka mõne muu alaga (Guido Portugalist on tai-chi instruktor). Aga isetegemisrõõm ja orgaanilisus on ju väärtused, mis minu jaoks tegelikult loevad. Ma kasutasin vanasti midi, sest algaja kodusalvestaja peab ju kusagilt alustama! Liiatigi, kui puudub veel reaalne oskus klahve mängida, aga sa tahaksid sündisaunde plaadile. Nii nagu ei saa ka igaüks kohe oma toitu edukalt kasvatada või puudub võimalus osta mahedat. Mul on laienenud võimaluste üle ainult hea meel.

Ahjaa: ühe olulise paralleeli võiks veel välja tuua! WWOOFi talud on tihtipeale sisuliselt Mahetalunik ja Eliit! Nii nagu Eplik kutsub oma plaadile sõpru kas tausta laulma või mõnda pilli mängima, ootavad ka soolotalunikud tihti vabatahtlikke appi. Vabatahtlik tahe olla abiks on ju ka iseenesest väga orgaaniline suhtumine ja tänapäeval kohtab seda muusikas üha rohkem. Makstud sessioonimuusikute aeg ongi samahästi kui läbi.

Kristjan Randalu & Vaiko Eplik - nüüd Vikerraadios!

Mul on hea meel, et nüüd saab ka Vikerraadio konservist kuulata Kristjan Randalu ja Vaiko koostöökontserti Kumust Jazzkaarel. Olen seda kuulanud ja päris põnev! Lood on saanud väga huvitavad seaded Randalu poolt, või nagu Vaiko ise naljatas: mina käisin poes, aga Kristjan teeb süüa. Eriti meeldib see, kuidas lood omavahel suubuvad üksteisesse ilma pausideta. Materjal toetub suuresti neljandale plaadile, ehk siis Vaiko trubaduurilikumale küljele. Mis tähendab, et tema akustilisemad laulud on täiendatud sedasi, et neis kuuleb tihti klaverisoolosid ja kromaatilisi meloodiamustreid, aga ka julgeid ring-modulatsioone ja "Õnnelik Number" 7/8 taktimõõdus! Loodetavasti astuvad Kristjan+Vaiko sellesama kavaga millalgi veel üles. Seniks aga nuumakem kõrva!

Setlist:
Tuhat ja üks ööd
Taevad
Pöördumatult Soe (uus lugu, esimest korda kuulsin seda 11ndal detsembril 2009 Krahlis)
Minus
Peidetud Varandus
Õnnelik Number
Sonett
Sinu Jälg

Lisalugu:
Nähtamatus

Opium Flirt Areaalis

OF'i torud, foto Kumu Öölt Delfi veebist.

Hooaja viimases Areaalis võttis Maria Mölder siis luubi alla Opium Flirdi. Stuudios olime mina, Ervin ja Andres. Rääkisime OFist nüüd ja vanasti, sekka muusikat nii uuelt plaadilt kui ka vanemat kulda. Kuulata saab nüüd Klassikaraadio veebis siit.

Tallinnas

Eile saabusin Erviniga ühes Tallinna. Sõitsime raadiomajja andmaks intervjuud Maria Mölderile, kel plaanis eetrisse lasta viimane Areaal pühapäeval koos Opium Flirtiga, kus siis räägime natuke bändi ajaloost ja sellest, kuidas siis kujunes Andres Lõo liitumine ansambliga. Saade eetris 6ndal juunil Klassikaraadios kell 21. Stay tuned!

Õhtul aga läksin Malcolm Lincolni vaatama-kuulama Rock Cafesse. Soojendas Orelipoiss alias Jaan Pehk ja ma jälle veendusin, et andekamat sõnademeistrit tänapäeva Eestis on raskem leida. ML'i set oli aga teistmoodi selles osas, et ka Vaiko Eplik lõi kaasa! Ta riietus Ämblikmehe kostüümi ja istus trummide taha. Viimase lisaloo ajal ta tegi isegi natuke breiktantsu või nagu ta ise kutsub, "säästubreiki". Aga ML laiv oli täiesti füüsiline, Vaiko oli jumalast võhmal pärast 40 minutit nendega mängimist ja ka teistel higi voolas ojadena.

Pärisin Vaikolt muuseas ka saate "Muusikalt Nõudlikule Maitsele" lõppemise kohta. Sain vastuseks, et ta tuli ise R2st ära. Küll aga kavatseb ta raadiotööd tulevikus siiski ühel või teisel kujul jätkata. Aga see on veel tulevikumuusika. :)

Mis siis veel ees ootab? Muidugi mõista esinemised. Täna KUMU, homme TULP.