Muusika tootmisest - superprodutsentidest tehasefarmerid vs. kodulindistajatest ökotalunikud

Ühes hilisema perioodi Jaak Joala intervjuus (tänaseks on ta kuulsuse ahelatest kohe nii demonstratiivselt end vabastanud, et pagenud väga väga kaugele avaliku tähelepanu eest, mis tähendab, et temaga tänapäeval intervjuusid teha on praktiliselt võimatu, aga see selleks) viis aastat tagasi demonstreerib Joala ajakirjanikule oma kodustuudios, kuidas põhju tehakse. Vajuta lihtsalt klahvi ja noot kohe arvutis. Mida saab siis vastavalt vajadusele vormida ja trikke teha. Kõlama jäi mõte Joala muusika kohta ajast, mil ta pidi kõik ühe jutiga sisse laulma:

Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.

Väga tabav mõte! Muusika produtseerimise puhul tõmbaksin hea meelega paralleelid farminduse puhul. Nii nagu on farmimise puhul võimalus vastandada industriaalfarmindus ja ökotalundus, nii saab ka muusika puhul vastandada superstuudioproduktsioon ja DIY kodulindistamine.

Meinstriimrokk ja pop tekitab mus võõristust. Sest see kõlab tihti vägagi steriilselt ja üleprodutseeritult. Ja ega tõtt-öelda sisetunne väga valetagi. Sest meinstriimpopis võib kõige korporatiivsemat sorti produktsioonis tihti kohata igasugust nonsensit: produtsent võib oma suva järgi anda muusikalist sõnaõigust mõnedele muusikutele rohkem kui teistele, halvem veel, ta võib üldse osa bändist perse saata ja kutsuda hoopis sessioonimuusikud nende bändimeeste rolle üle võtma konkreetse plaadi tarvis. Ja siis veel toppida plaat täis kõvasti muid elemente, mis ei ole üldse seotud bändi autentse kõlapildiga. Ja hullem veel: tihti palgata välised laulukirjutajad, justkui bändisisest komponeerimistalenti ei saaks üldse usaldada. Rääkimata pettemanöövritest, nagu näiteks shit-hot "kidrasoolo" ludistamine süntesaatoril, mis distortitud kidrasaundi järgi aimab. Igatahes selline perfektsionistlik produktitootmise iha annab tulemuseks helikeeduvorsti, mis kõlab küll raadiosõbralikkuse mõttes täiuslikult, aga mis üldse ei representeeri bändi enda saundi.

Justnagu ei representeeri supermarketis saada olev säilitusaineid ja/või muud keemiat täistopitud läikimalöödud õun seda, milline õun tegelikult on. Juba Henry David Thoreau kirjeldas seda, kuidas kõige autentsemat sorti metsmarjamaitset saab tunda vaid see, kes ise metsas marjul käinud ja ma leian, et tal on point. Mitte, et marjade (või üldse mistahes viljade) müügikskasvatamine iseenesest oleks kurjast, aga tuleb vahet teha, kuidas nad on kasvatatud. Samamoodi, nagu ka muusika puhul tasub vahet teha, kas selle produktsioon annab aimu muusiku või bändi olemusest või mitte.

Suurprodutsendid, kes teevad, mida iganes saavad, selleks, et luua müügivalmis produkti, ongi justnagu industriaalfarmerid, kes kasutavad ohtrasti pestitsiide ja muid kemikaale ning kes oma kariloomi kasvatavad stressirikastes ja agoniseerivates tingimustes. Samas Vaiko Epliku taolised kodulindistajad, tee-seda-ise produtsendid on justkui mahetalunikud, kes ei kasuta kemikaale ja kes tihti üksinda oma maapinnal rasket tööd teha rassivad, saamata oma toodangu eest pooltki nii palju raha. Aga kelle kraam on mõeldud inimestele, kes on nõudlikud. Kes ei ole nõus rahulduma pelgalt laiatarbekraamiga, mida nii supermarketi töödeldud toit kui ka meinstriimpop paratamatult on.

Mitte, et kõik kodulindistajad oleks 100% "öko". Eks paljud kasutavad kindlasti ka ohtralt midi ja igasugu saundipettusi, a la sündipuhkpillid jms, või siis tehakse terve plaat Garagebandi softiga. Eks ma isegi ole minevikus midi kasutanud. Kuid nüüd üritan võimalikult palju kasutada päris instrumente, niipalju, kui saan. Olen saanud juurde senisest rohkem kas klahvpille, sünte või võimalusi neid kasutada.

Oma uusi lugusid olen alustanud täpselt samamoodi Garagebandi softidemodena, ent alati, kui ma mõne soft-instrumendi raudvarapilli vastu välja vahetan, hakkab tulemus minu kõrvade jaoks juba jumet võtma. Ja kui ma kõrvutan mõningaid oma lugude vanemaid versioone, mis olid kas 80 või 100% MIDI, siis mind alati hämmastab, kui elutud ja mannetud need midiversioonid kõlavad võrreldes variantidega, kus on juba pärisklaver või päristrompet juures. Nüüd ma pigem kutsun oma plaadile brassimängijaid, kui et üritan trompetisaundi elektrooniliselt järgi ahvida.

Sest kvaliteet ei ole vaid see, kui kõik on võimalikult müravaba. Vahel just vastupidi: üsna suure müraleveliga vene analoogsünt võib anda palale palju enam sära, kui mistahes tasemel sünditarkvara. Samamoodi, midi- või digiklaverist ei ole vastast akustilise klaveri kõlaliste võimaluste osas. Mulle lihtsalt meeldib salvestada seda, kuidas ma sostenuto-pedaali alla vajutan ja kuidas noodid kõlama jäävad. Mis siis, kui mikker haarab sisse ka selle, kuidas jalg pedaali pealt tõuseb? Lisabki karakterit. :)

Nii et mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma oma muusikat loon, on orgaaniline nii pillide kui ka salvestamistaktikate osas. Justnagu isetehtav mahepõllumajandus. Eks ma muidugi ei ole mahesalvestamises nii kõva superstaar nagu Vaiko, nii nagu ka osad farmerid, kellega olen kokku puutunud, peavad endiselt teenima elatist ka mõne muu alaga (Guido Portugalist on tai-chi instruktor). Aga isetegemisrõõm ja orgaanilisus on ju väärtused, mis minu jaoks tegelikult loevad. Ma kasutasin vanasti midi, sest algaja kodusalvestaja peab ju kusagilt alustama! Liiatigi, kui puudub veel reaalne oskus klahve mängida, aga sa tahaksid sündisaunde plaadile. Nii nagu ei saa ka igaüks kohe oma toitu edukalt kasvatada või puudub võimalus osta mahedat. Mul on laienenud võimaluste üle ainult hea meel.

Ahjaa: ühe olulise paralleeli võiks veel välja tuua! WWOOFi talud on tihtipeale sisuliselt Mahetalunik ja Eliit! Nii nagu Eplik kutsub oma plaadile sõpru kas tausta laulma või mõnda pilli mängima, ootavad ka soolotalunikud tihti vabatahtlikke appi. Vabatahtlik tahe olla abiks on ju ka iseenesest väga orgaaniline suhtumine ja tänapäeval kohtab seda muusikas üha rohkem. Makstud sessioonimuusikute aeg ongi samahästi kui läbi.