Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.
Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.
Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.
Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.
Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.
Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.
Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.
Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.
Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.
Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.
Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.
Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.
Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.
Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.
2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?
Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.
Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.
Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.
"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)
Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.
Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?
Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.
Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.
Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.
Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.
Embeddin taaskord seda intervjuud Ervini ja Andresega. Siin lühidalt seletatud video põhikontseptsioon ja idee. Mina eks-liikmena aga võtan enda peale selle, kuidas see kompositsioon ise sündis.
13. jaanuril 2009 sain Ervinilt meili. Attachmendis oli fail, mille kohta oli infoks, et üks lugu, mis ta üksinda tegi, et võtta käsile oma sooloprojekt. Tahtis teada minu arvamust. Kuulasin seda lugu ja ohoo, päris huvitav. See oli rohkem siuke elektroonilisem asi, isegi technolikum. Puhas tantsumuusika. Aga rütm oli päris vinge, mul kohe tuli meelde Caribou, eriti lugu "Brahminy Kite". Tolle loo saund on küll vähe teistsugune võrreldes Ervini saadetud konventsionaalsema techno-fooniga, aga rütmifaktuur on suht sarnane. Ma ütlesin, et täitsa nitsevoo asi.
Tõsi küll, võttis aega, enne kui ma taipasin, mis sinna lisada. Ma ainult kujutasin ette, kui vingelt see võiks kõlada, kui seda laivis teha kahe trummariga (ja Caribou on ju ka laivis topelt-trummikoosseisus). Idee oli igatahes hea. Erviniga on nii, et osad ideed on tal päris geniaalsed, aga osad jälle tunduvad natuke kahvatumad. Näiteks "Strange Commitment", eelmine singel on kohe kindlasti Dejavoodoo nõrgim pala, tavapärane sündipopikas, mis ilma Lõo vokita olekski täiesti suvaline lurr. "Ratatouille" (pealkiri, mida ma esialgu pidasin tööpealkirjaks, aga mis jäigi püsima) aga tundus olevat erilisem.
Enamus OFi muusikat on Ervini kirjutatud, julgen otse välja öelda nüüd. Siiski, osasid palasid võib pidada ka tõesti Ervini ja Erkki kollaboratsiooniks. Mis üldjoontes tähendab, et Ervinilt tulid akordid kas kitarril või klahvpillil, või siis elektrooniline taust ja minult tuli meloodia kas süntesaatoril või puhkpillil. Varajasemad näited on "Ujuv Viis", kus Ervini toonane tüdruksõber Sophie mängib minu noodistatud tšellomeloodiat, ja "The Hundred Days" koos kvindis harmoniseeruvate klarnetitega. Mõlemad on saundi mõttes siiski äratuntavalt veel vanakooli Flirt. "Ratatouille" siiski teine tera.
Niisiis, Ervinilt on põhi. 6. märtsi õhtul oma magamistoas võtsin kätte ja hakkasin salvestama. Võtsin puhkpilli kätte ja proovisin mõnede ideede jaoks mingeid käike genereerida. "Ratatouille" jaoks tuli otsekui lambist päris hea puhkpillimeloodia. Mängisin taskuklarnetit ja tegin midi-trompetit juurde, et proovida saundi brassimaks teha. Tagantjärele kuulates tundub selle proto-versiooni saund väga tuhm ja reedy, ning osad noodid on häälest ära. Ervinile vähemasti meeldis.
Kolm kuud hiljem, olles mais "Dejavoodoo" taustad live'is Ervini magamistoas lindistanud, sain ma meili teel palve osasid oma partiisid kohendada. Võtsin kätte ja tegin uued puhkpillid "Ratatouille" jaoks. Loobusin taskuklarneti-träkist, sest see oli liiga must ja mängisin kaks si-bemoll klarnetiträkki sisse, eraldatud teineteisest oktaavi jagu, sisse sulatasin veel flöödi unisoonis kõrgema klarnetiga, et saundi ümaramaks teha. Miditrompeti jätsin sisse, aga miksisin allapoole, kuna ma ei tahtnud, et steriilne midisaund liiga kõrva hakkaks. Lugu muuseas oli originaalis minuti võrra pikem, algust lihtsalt kordas vähe. Sinna lisasin veel ühe puhkpillirifi. Hiljem, ilmselt Andrese ettepanekul, lugu kahanes siiski kahe ja poole minuti pikkuseks versiooniks we all know and love. Päris alguses tiksutasin vähe cowbelli, aga see ei läinud kasutusse. Puhkpillid miksisin ise.
Hiljem lisas Ervin aga ise midi-pasuna juurde, ehk siis võlts-trombooni. Tulemus kõlab üllatavalt realistlikuna ja üldsegi mitte väga steriilsena. Siiski, midi-tromboon ei ole ikka seesama. Aga mis teha, ei tundnud toona ma brassimängijaid eriti. Albert Linntam, keda ma toona ainsa puhkpillimängijana teadsin, oli klarnetist ja eks häda pärast oleks saanud ka saksofonisti kuskilt, aga ma tahtsin just vasktorusid saada.
Olukord muutus kevadel 2010. Olin kuulnud Wrupk Urei uuest hornsection-heavy koosseisust, kus oli trompetist ja trombonist. Kuna ma olin parajasti ametis oma uue sooloplaadi jaoks lugude salvestamisega, põõrdusin Kaspar Ausi poole uurimaks, kas oleks võimalik kontakti luua. Sain Kasparilt meiliaadressid ja kirjutasin trompetist Mihklile ja trombonist Henrile. Nad mõlemad vastasid. Juhtus aga nii, et laivid hakkasid OFi jaoks pihta pärast kolm kuud vaikust ja ma ei olnud veel paika pannud oma lugude jaoks täpseid arranžeeringuid. Küll aga tuli mul ühtäkki mõte: küsiks Henrilt, kas ta oleks huvitatud OFiga laivis mängimisest. Ta oli.
Noodistasin kähku "Ratatouille" ja siis veel paar asja Noteflightis tromboonile. Ilmusime Henriga Ervini vanematekodu juurde. Proov toimus Superliustiku proovikas (vt. Terje Toomistu blogi). Mäletan, et kui Henri oli kiiresti "Ratatouille" käigu ära õppinud ja me esimest korda tausta järgi koosmängu harjutasime, siis oli mul totaalne jess, this is it tunne! Minu klarnet ja Henri tromboon, oktaav allpool, kõlasid ikka väga hästi kokku! Ma olin thrilled! Võin öelda, et Henri liitumine OFi kollektiiviga oli viimane kord, mil ma ansamblis tõesti õnnelik olin. Ehk siis bänd-abielus, mida võiks pidada tõusude ja mõõnade seeriaks, viimane arvestatav tõus minu jaoks. Mitte küll nii suur, et hoida ära vältimatut. Sest see oli ju seotud uudsuse faktoriga. Ent inimese õnn peab ikkagi tuginema kestvamatele ja vähem kuluvatele väärtustele. Aga see selleks.
Mitte ainult mina ei olnud uue trombonistiga rahul, vaid ka Ervin oli sillas. Viimaks ometi kõlas see lugu nii nagu kõlama peab. 9ndal aprillil oli kontsert, seal oli "Ratatouille" kontserdi highlight. Kaks päeva hiljem käis Henri Ervinil külas salvestama ja "Ratatouille" sai oma vajaliku vase-kvoodi lõpuks ometi rahuldatud ka stuudios.
Ja nii sündiski lugu, millest sai paljude lemmikpala uuel albumil, laivis tõeline stage-favorite ning loodetavasti Eesti Top 7 video teeb sest loost ka tõelise hiti. Oleks huvitav jälgida, kui hästi see instrumentaalikas ikkagi omaks võetakse. Nii et kui teile see lugu meeldib, kindlasti hääletage.
Pitchfork pakub kuulamiseks üht pala Dan Snaithi projekti Caribou bigbändiversiooni Caribou Vibration Ensemble äsja ilmunud limited-edition tour-only duubel-elpee pealt. Väga võimas versioon Manitoba (Snaithi eelmine nom de plume, enne kui the Dictatorsi punkrokkar Snaithi kohtuga ähvardas) loost "Every Time She Turns Around It's Her Birthday". Flööt, saksofon, topelttrummid, ühesõnaga see bigbändietteaste oli ilmselt võimas, kui audio järgi otsustada.
McNeo blogis super postitus Swedbanki uue laenupoliitika kohta. Mis otse loomulikult paljastab, et pank kui institutsioon on tervenisti ülesehitatud kasumi teenimisele ja nad ei saa lasta mingitel masudel ennast põhja lasta, isegi kui see tähendab, et uue masu ajal läheb veelgi rohkem inimesi ise põhja. Mis on muidugi selge argument vältimaks laenamist. Targem oleks muidugi vältida niipalju kui võimalik vereimejalikke institutsioone, mis kasutavad küüniliselt ära inimeste sõltuvust rahamajandusest. Mis paneb mind mõtlema, et ehk peaks oma Swedbanki konto ära killima, kuna ma juba SEBga hiljuti liitusin (virtuaalkrediitkaardi tegemise võimaluse pärast, pean tunnistama). Või võib ka SEB-lt sarnaseid jõledusi oodata? Tont teab.
Oktoober 2015: Viis aastat tagasi avaldasin siinkohal päris põhjaliku konfessiooni, miks ma lahkusin ansamblist Opium Flirt 2010. suve lõpus pärast minu viimast kontserti Dejavoodoo koosseisuga (Andres frontmani rollis) 14. augustil 2010. Praeguse seisuga ma otsustasin kogu teksti kustutada ja jätta alles pigem sellise üldise selgituse.
Selles bändis olid tegelikkuses algusest peale teatud loomingulised ja isiklikud erimeelsused. Isiklikult pean oma Opium Flirt'i tipp-perioodiks aastaid 2006 ja 2007, mil toimusid mitmed unustamatud kontserdid, salvestasime Vibratsiooni sessiooni Saaremetsale ja lõpuks andsime välja enamasti kontsert-salvestusi sisaldava "Tehislend" CD.
Aga minu jaoks oli paratamatult lihtsam n.ö. pidada läbirääkimisi iseendaga ja kohe kindlasti osutus raskemaks pidada läbirääkimisi Dejavoodoo koosseisus. Pinged muutusid tõsisemaks ja mulle tundus, et on palju raskem leida relevantseid osi mängida oma pillidel ja inkorporeerida oma ideid bändi formaati. Lisaks oli minus üha enam kasvamas huvi reisimise vastu ja mulle tundus, et rändav elustiil ja tõsine bändi tegemine ei sobi omavahel. Seega paratamatult sobis minu jaoks paremini minna täiesti oma teed rohkem kui ühes mõttes.
Juunis 2011 taasühinesime kontserdiks Varssavis. Dejavoodoo perioodi frontman oli ka hakanud lõpuks oma asja tegema, seega tehti mulle pakkumine teha välismaine kontsert originaalkoosseisus ja vanema materjaliga. Tegime päris head versioonid vanadest lugudest ja sellele tagasi mõeldes on tegelikult mõõdapääsmatu, et ma poleks täna veeranditki see muusik, kes ma olen ilma Opium Flirdita.
