"Ratatouille" saamislugu

Embeddin taaskord seda intervjuud Ervini ja Andresega. Siin lühidalt seletatud video põhikontseptsioon ja idee. Mina eks-liikmena aga võtan enda peale selle, kuidas see kompositsioon ise sündis.

13. jaanuril 2009 sain Ervinilt meili. Attachmendis oli fail, mille kohta oli infoks, et üks lugu, mis ta üksinda tegi, et võtta käsile oma sooloprojekt. Tahtis teada minu arvamust. Kuulasin seda lugu ja ohoo, päris huvitav. See oli rohkem siuke elektroonilisem asi, isegi technolikum. Puhas tantsumuusika. Aga rütm oli päris vinge, mul kohe tuli meelde Caribou, eriti lugu "Brahminy Kite". Tolle loo saund on küll vähe teistsugune võrreldes Ervini saadetud konventsionaalsema techno-fooniga, aga rütmifaktuur on suht sarnane. Ma ütlesin, et täitsa nitsevoo asi.

Tõsi küll, võttis aega, enne kui ma taipasin, mis sinna lisada. Ma ainult kujutasin ette, kui vingelt see võiks kõlada, kui seda laivis teha kahe trummariga (ja Caribou on ju ka laivis topelt-trummikoosseisus). Idee oli igatahes hea. Erviniga on nii, et osad ideed on tal päris geniaalsed, aga osad jälle tunduvad natuke kahvatumad. Näiteks "Strange Commitment", eelmine singel on kohe kindlasti Dejavoodoo nõrgim pala, tavapärane sündipopikas, mis ilma Lõo vokita olekski täiesti suvaline lurr. "Ratatouille" (pealkiri, mida ma esialgu pidasin tööpealkirjaks, aga mis jäigi püsima) aga tundus olevat erilisem.

Enamus OFi muusikat on Ervini kirjutatud, julgen otse välja öelda nüüd. Siiski, osasid palasid võib pidada ka tõesti Ervini ja Erkki kollaboratsiooniks. Mis üldjoontes tähendab, et Ervinilt tulid akordid kas kitarril või klahvpillil, või siis elektrooniline taust ja minult tuli meloodia kas süntesaatoril või puhkpillil. Varajasemad näited on "Ujuv Viis", kus Ervini toonane tüdruksõber Sophie mängib minu noodistatud tšellomeloodiat, ja "The Hundred Days" koos kvindis harmoniseeruvate klarnetitega. Mõlemad on saundi mõttes siiski äratuntavalt veel vanakooli Flirt. "Ratatouille" siiski teine tera.

Niisiis, Ervinilt on põhi. 6. märtsi õhtul oma magamistoas võtsin kätte ja hakkasin salvestama. Võtsin puhkpilli kätte ja proovisin mõnede ideede jaoks mingeid käike genereerida. "Ratatouille" jaoks tuli otsekui lambist päris hea puhkpillimeloodia. Mängisin taskuklarnetit ja tegin midi-trompetit juurde, et proovida saundi brassimaks teha. Tagantjärele kuulates tundub selle proto-versiooni saund väga tuhm ja reedy, ning osad noodid on häälest ära. Ervinile vähemasti meeldis.

Kolm kuud hiljem, olles mais "Dejavoodoo" taustad live'is Ervini magamistoas lindistanud, sain ma meili teel palve osasid oma partiisid kohendada. Võtsin kätte ja tegin uued puhkpillid "Ratatouille" jaoks. Loobusin taskuklarneti-träkist, sest see oli liiga must ja mängisin kaks si-bemoll klarnetiträkki sisse, eraldatud teineteisest oktaavi jagu, sisse sulatasin veel flöödi unisoonis kõrgema klarnetiga, et saundi ümaramaks teha. Miditrompeti jätsin sisse, aga miksisin allapoole, kuna ma ei tahtnud, et steriilne midisaund liiga kõrva hakkaks. Lugu muuseas oli originaalis minuti võrra pikem, algust lihtsalt kordas vähe. Sinna lisasin veel ühe puhkpillirifi. Hiljem, ilmselt Andrese ettepanekul, lugu kahanes siiski kahe ja poole minuti pikkuseks versiooniks we all know and love. Päris alguses tiksutasin vähe cowbelli, aga see ei läinud kasutusse. Puhkpillid miksisin ise.

Hiljem lisas Ervin aga ise midi-pasuna juurde, ehk siis võlts-trombooni. Tulemus kõlab üllatavalt realistlikuna ja üldsegi mitte väga steriilsena. Siiski, midi-tromboon ei ole ikka seesama. Aga mis teha, ei tundnud toona ma brassimängijaid eriti. Albert Linntam, keda ma toona ainsa puhkpillimängijana teadsin, oli klarnetist ja eks häda pärast oleks saanud ka saksofonisti kuskilt, aga ma tahtsin just vasktorusid saada.

Olukord muutus kevadel 2010. Olin kuulnud Wrupk Urei uuest hornsection-heavy koosseisust, kus oli trompetist ja trombonist. Kuna ma olin parajasti ametis oma uue sooloplaadi jaoks lugude salvestamisega, põõrdusin Kaspar Ausi poole uurimaks, kas oleks võimalik kontakti luua. Sain Kasparilt meiliaadressid ja kirjutasin trompetist Mihklile ja trombonist Henrile. Nad mõlemad vastasid. Juhtus aga nii, et laivid hakkasid OFi jaoks pihta pärast kolm kuud vaikust ja ma ei olnud veel paika pannud oma lugude jaoks täpseid arranžeeringuid. Küll aga tuli mul ühtäkki mõte: küsiks Henrilt, kas ta oleks huvitatud OFiga laivis mängimisest. Ta oli.

Noodistasin kähku "Ratatouille" ja siis veel paar asja Noteflightis tromboonile. Ilmusime Henriga Ervini vanematekodu juurde. Proov toimus Superliustiku proovikas (vt. Terje Toomistu blogi). Mäletan, et kui Henri oli kiiresti "Ratatouille" käigu ära õppinud ja me esimest korda tausta järgi koosmängu harjutasime, siis oli mul totaalne jess, this is it tunne! Minu klarnet ja Henri tromboon, oktaav allpool, kõlasid ikka väga hästi kokku! Ma olin thrilled! Võin öelda, et Henri liitumine OFi kollektiiviga oli viimane kord, mil ma ansamblis tõesti õnnelik olin. Ehk siis bänd-abielus, mida võiks pidada tõusude ja mõõnade seeriaks, viimane arvestatav tõus minu jaoks. Mitte küll nii suur, et hoida ära vältimatut. Sest see oli ju seotud uudsuse faktoriga. Ent inimese õnn peab ikkagi tuginema kestvamatele ja vähem kuluvatele väärtustele. Aga see selleks.

Mitte ainult mina ei olnud uue trombonistiga rahul, vaid ka Ervin oli sillas. Viimaks ometi kõlas see lugu nii nagu kõlama peab. 9ndal aprillil oli kontsert, seal oli "Ratatouille" kontserdi highlight. Kaks päeva hiljem käis Henri Ervinil külas salvestama ja "Ratatouille" sai oma vajaliku vase-kvoodi lõpuks ometi rahuldatud ka stuudios.

Ja nii sündiski lugu, millest sai paljude lemmikpala uuel albumil, laivis tõeline stage-favorite ning loodetavasti Eesti Top 7 video teeb sest loost ka tõelise hiti. Oleks huvitav jälgida, kui hästi see instrumentaalikas ikkagi omaks võetakse. Nii et kui teile see lugu meeldib, kindlasti hääletage.