Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.
Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.
Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.
Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.
Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.
2 comments:
Muidu väga sümpaatse EPL-i artikli puhul jäi häirima 2 asja, 1 oli otsesem, II varjatum:
1)Toiduainete hulgas, mida "ökoinimene"'i tarvita oli mainit ka viin. See kõlab moralistlikult ning toidab uuspuritaanlikku mõtteviisi, mille kohaselt keskkonnasäästliku eluga peab automaatselt kaasnema ka täis- või vähemalt osaline karsklus (kui nüüd artikli tonaalsuse üle mõtlema hakkan, siis üldse mõjus häirivalt tervislikkuse rõhutamine, nagu peaks inimesed sh. ökoinimesed ilmtingimata elama tervislikult, nagu oleks tervislikkus kohustuslik ning selmel ei tohiks olla muid prioriteete - ehk siis ökoinimene peab tingimata olema askeet & lihasuretaja ning ei tohi olla näiteks lõbus elupõletaja).
Võimalik, et kirjutise autor nii ei mõelnud, mõtles hoopiski, et kui keskkonnasäästlik inimene alkoholi tahab tarvitada, siis ta võtab veini, või veel parem koduõlut. Paraku kirjutisest endast see selgelt välja'i tulnud ning üldmulje jäi moralistlik:(
2)Artikkel eeldab ökoinimese elustiilina vaikimisi kogukondlikkust. Nii teevad paljud "ökoprohvetid" pole parata. Aga mulle endale kogukondlus üldse'i istu, sellega vältimatult kaasneva tugeva sotsiaalse kontrolli tõttu. Usun, et ma pole 1i, et muidu keskkonnasõbralikkusele kalduvaid, kuid sotsiaalset kontrolli mittetaluvaid indiviide on rohkem. Et neid ökomõtteviisi juures hoida, oleks kasulik ökokirjutisisse kogukondlikku aspekti mitte vaikimisi sisse kirjutada. Heaks näiteks on seesama Thoreau, kes ju asetas end just igasuguset kogukonnast väljapoole, valis eraldumise:)
Huvitavad mõtted. Arvata võib samas, et viina ta pidas töödeldud tooteks, millest ökoinimene võiks eemale hoida. Tegelt on ju isegi veini puhul tõestatud, et too sisaldab sulfiteid. Kõige parem alkohol ongi vist ise kodus tehtud, mis puudutab ökoloogilist seisukohta.
Mis puudutab kogukonda ja eraldatust, siis arvata võib, et kui tuleb mingi tõsine katastroof, mis ohustab tsivilisatsiooni nagu me seda teame, siis erakutel läheb kehvasti ja paremini saavad hakkama parimad kollektiivid-kogukonnad. Samas on kindlasti võimalik ka vabamõtlevatel individualistidel leida inimesed, kellega koos üksteisele toeks olla. Kogukonna mõiste on ju üsna lai. Kui sul juba paar head sõpra on, kes sind aitavad ja keda aitad sina, siis ka see on kogukond. Isegi Thoreau toetus aegajalt teistele inimestele.
Post a Comment