Maria Faust - Warrior Horse

Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.

Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?

Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.

Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.

Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.

Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.

Arvustus ilmus täna kultuuriajalehes Sirp.