Friday, December 31, 2010

2010 aasta tagasivaade



Aasta 2010 oli kindlasti teistmoodi kui mu varasemad aastad. Esimest korda julgen teha aastast kokkuvõtte, sest tõepoolest, nii mõndagi uut ja ka pöördelist sündis. Võtan siis kokku mõned mu juhtumised.

*Hakkan rohkem reisima. Võib öelda, et aastal 2010 veedan ma vähemalt pool ajast kodumaa piirest väljas. Saan hoo sisse tänu WWOOFile, pärast mõningaid kodumaiseid kogemusi anno 2009 otsustasin aasta lõpus, et oleks aeg hakata ka välismaiseid ökotaluotsi taga ajama. Liitusin WWOOF Poolaga ja saatsin meile. Mitme positiivse vastuse seast valin välja ühe talu.

*Esimene WWOOF-kogemus välismaal: Poolas. Okei, see ei olnud küll kõige parem, aga vähemasti pääsesin käredamast pakasest. Jaanuari lõpus liikuma saades lahkun Riiast 25 kraadise pakase meelevallast ja järgmine hommik on Varssavis temperatuur oma 15-20 kraadi kõrgem. Kohapeal tekivad tihti lahkarvamused perenaisega, aga ühel õhtul ma julgen talle rääkida ühest olulisest murest, mis mu südant kipitab - oma bändist - ja tema soovitus on: "Maybe you should leave?" Tema nõuandel on kaalu, aga sinna veel jõuan.

*Hispaania - pärast Poolat naasen veebruari keskel bussiga kodumaale, et järgmine päev pärast saabumist istuda lennukisse Barcelonasse. Esimesel päeval Vahemere rannas jalutades saan, jällegi kodumaisest pakasest suure kontrasti ajel, aru, et hell jess, this is it! Hostelis registreerin arvuti taga kiiresti WWOOF Portugaliga, sest mul tekib tahtmine sinna naaberriiki sõita kevadel. Ja see mõjutab mu ülejäänud aastat päris kõvasti.

*Opium Flirdi edusammud (ja süvenev sisemine pinge) - bänd hakkab ette valmistuma nii esinemiseks Tallinn Music Weekil kui ka uuteks reliisideks. Esinemine Tallinn Music Week esitlemaks EPd on edukas. Kontserdil Von Krahlis tuleb Heidy Purga minu juurde kiitma, et maru lahe. Arvestades aga minu triivimist hoopis omaette suunas võrreldes OFiga ning ka kasvavat rahulolematust bändiga, see on tõsine märk, et suur lõhe on tekkinud oma tegeliku (muusikalise) mina ning järjest rohkem tähelepanu püüdva fassaadi vahel.

*Dejavoodoo sünnivaevad - 3Pead lubab välja anda järgmise OF plaadi. Pärast TMWd on nende kontoris Telliskivi Loomelinnakus (kus Multiphonic Rodent esineb muide neli päeva hiljem, andmaks ühe oma parima kontserdi sel aastal) miiting, mille käigus soovitatakse materjali veel lihvida. Proovin natuke oma ideid sisse nihverdada, tekitada paaris loos mini-kompositsioone kompositsioonide sisse. See on minu viimane taktika leida kas või natukenegi muusikalist rahuldust bändi kontekstis, kuitahes õnnetu kompromiss see ka poleks. Järgnevad kontserdid. Bändiga liitub Henri Aruküla, kes tugevdab bändi puhkpillifronti.

*Salvestan uut soolomaterjali, kodulindistajast saab reisiv lindistaja. Mis teha, Multiphonic Rodent on juba algusest peale olnud kanal kergendamaks bändiga seotud frustratsioone ja jätkab selle funktsiooniga. Juba Viljandimaa talus 2009 olin alustanud uue materjali salvestamist. Otsustan jätkata seda teemat teistes farmides. Poolas salvestan kitarrid. Hakkan ette valmistama sõitu Portugali, kus salvestan klarnetid ja püüan salvestada vokaali. Ostan pileti Helsingist Lissaboni aprilli keskel. Saan mitu jaatavat vastust WWOOF Portugalist. Saan tuttavaks Guidoga, kelle enesetutvustus ning muhe-sõbralik jutt meilides (ja fakt, et tal on klaver) tunduvad eriti ligitõmbavad. Lepin kokku, et tulen esimesena talle.

*Mu kannatustekarikas OFis täitub. Võtan vastu juba aprilli keskel otsuse, et lahkun bändist. Igasugused vaidlused ja kompromisside tegemine ning bändisisene üksildustunne ei anna rahu. Otsustan vastu pidada mõnda aega ja siis ühel hetkel kaduda, mitte informeerida bändi oma otsusest enne Dejavoodoo ilmumist. Aga kriisihetk tuleb, kui isegi mu eelmainitud kompositsioonid kompositsioonide sees saavad bändi Kitarrist-Produtsendi poolt kõvasti kärbitud ning tema ja Laulja suhtumine minu ideedesse tundub mulle üha enam demagoogiliselt üleolev ja minnalaskev. Avanevad mu silmad, kui väga on bändivalem tegelikult läbi kukkunud ja kui sobimatu ansambel OF minu jaoks tõeliselt on. Emotsioonid laes, otsustan anda tervelt neli nädalat enne Dejavoodoo ilmumist teada, et kaalun bändist lahkumist.

*Tuhapilved ruineerivad mu reisiplaanid. Portugali lend aprilli keskel jääb ära. Sest Islandi vulkaan purskab nii palju tuhka atmosfääri, et terve lennuliiklus saab halvata. Lükkan reisi edasi nädala kaupa.

*Portugal. 24nda aprilli õhtul jõuan viimaks ometi Portugali, kuhu jään mai lõpuni. Seal meeldib mulle üliväga, Guido osutub üheks lahedaimaks vennaks, kellega sel aastal kohtun. Mis veel enam, aega oma elu üle järele mõtlemiseks on küllaga. Saan aru, et isegi kui OF ongi teel kuulsuse poole, siis ma ei saa tuua kõike muud ohvriks kuulsuse nimel. Ma parem oleksin tundmatu ent eluga rahul, kui et kuulus ent õnnetu. Mõistan, et olen täiesti võimetu tegema edu nimel kompromisse. Ja see teadmine on päris vabastav. Samal ajal Eestis teeb OF Dejavoodoo reliis-kontserdi, kus mind asendab sõber Sander ja kolmeliikmeline torusektsioon.

*Viimane tuur. Suvel naasen Eestisse ja astun tulle tagasi. Luban veel suvised kontserdid kaasa teha ja siis ühel hetkel plaanin sõita uuesti määramata ajaks välismaale ja seega lõpetada oma osalus bändis. Järgnevad kontserdid, millest mainekaimad Kumu Öö, Schilling ja Plink Plonk. Tihti oleme tähtsaimate esinejate hulgas.

*Teen plaani lõunas talvitumiseks. Otsustan, et lahkun sügise paiku kodumaalt ja veedan talve Lõuna-Euroopas. Kindel plaan ka Portugali naasta. Alustuseks plaanin Saksamaale sõitu.

*Pettumused soolorindel. Hoolimata veendumusest, et parem on olla rõõmsalt tundmatu kui tunnustatud õnnetusehunnik, kannatan ma siiski ebaedu all Multiphonic Rodentina. Kui OFil läheb igal pool hästi, siis mul jällegi kõik soolokontserdid kannatavad publiku vähesuse all. Kahel katastroofilisel puhul publik pmst olematu. Hakkan tõsiselt mõtlema, et milline võiks üldse olla minu koht Eesti muusikamaailmas. OFiga lõpparvet tehes ma paratamatult teen (parimal juhul aastaks-paariks, halvimal juhul igaveseks) lõpparve ka menukate laividega. Nii et see on üks ohver, mida pean tooma OFist lahkumisega. Aga võib ju ka halvemaid ohvreid tuua. Siiani olen ebakindel ses osas, et kas kodumaine publik võiks üldse mu sooloprojekti omaks võtta. Ühe probleemi lahendan, teine probleem jääb painama edasi.

*Suvi lõppeb dramaatiliselt. Esiteks põrub läbi minu plaan lahkuda Eestist juba 25ndal augustil. Unustan passi koju ja avastan selle kurva fakti poolel teel lennujaama. Lisaks jään tänu jahenevale kliimale nats haigeks ja on ütlematagi selge, et lõpeb ka minu osalus OFis. Bändi esimene kontsert muutunud koosseisus toimub 3ndal septembril kinos Sõprus. Rodent is out of Opium Flirt is out of Rodent.

*Confession time! Rada7s hakatakse pärima, et mis juhtus, kas Hõbet enam bändis polegi. See annab mulle aje kirjutada suur blogipost, kus ma räägin avameelselt sobimatu bändisuhte probleemidest ning lahkumisotsuse vastuvõtmisest. Blogipostist saab minu kõige populaarseim artikkel siin veebipäevikus. Vastuvõtt on üllatavalt toetav. Varasem kartus, et mind hakatakse põlgama osutub asjatuks. Eesti undergroundi soe toetus tuleb totaalse üllatusena. See annab vähem põhjust põdeda selle pärast, mida teised arvavad ja jälgida rohkem südame häält. Isegi eks-bändiga jäävad suhted üldjoontes positiivseks.

*Sõidan Saksamaale. Alustan viimaks ometi reisi. Seekord salvestustehnikat kaasa ei võta. Reisin võimalikult minimalistliku pagasiga, kõige luksuslikumad elemendid saavad olema läpakas ja klarnet. Peatun esimesed paar nädalat Saksamaal eelmainitud talus. Seal hakkab mulle ilgelt meeldima karjusehütt, millest saab mu majutus.

*Post-OF kollaboratsioonide ots läheb lahti. Kaks kuud pärast viimast OFi laivi teeb Tartu kodulindistaja Ivo Krustok ettepaneku puhuda pilli. Laenan Saksamaal taluperenaiselt flöödi ja salvestan läpaka sisemikriga oma partii loo jaoks, mille nimi on "Mu Truudus on Ruudus". Siit edasi mu vastus küsimusele, milline võiks olla mu koht Eesti muusikamaailmas, saab osalise lahenduse: kui ka MPRiga asi ei edenegi, siis plaan B on teha koostööd teistega. Loodetavasti oktoobrikuine koostöö Ivoga ei jää ainsaks.

*Taaskord Portugali. Oktoobri keskel lendan aga uuesti Portugali, sedapuhku rohkem lõuna poole, Alentejo/Algarve piirkonnas. Liitun alustuseks totaalse hipifarmiga, kus kohtan ka teisi wwoofereid.

*Luksuslik tulevane öko-hotell Algarve'is. Ja nii jätkub minu seni üha enam muljetavaldavate wwoof-kogemuste kuhjumine. Karjusehüttidest ja hipikaravanidest otse kõrg-luksuslikku külalistemajja maatöid vihtuma suurele territooriumile, millest võib tulevikus saada Lõuna-Portugali permakultuuri uurimiskeskus/ökohotell. Taas kohtun uute wwooferitega üle maailma. Olen veel endiselt siin.

*Caribou Lissabonis. Saan aasta parima live-elamuse, võidan piletid Caribou kontserdile Lissabonis Facebooki kaudu. Kontserdile võtan kaasa ühe hevimehe, kellele tutvustan ka Eesti Talbotit. Tulemuseks on: ühel Lissabonis elaval briti immigrandil on nüüd kaks uut lemmikbändi. [Briti] immigrandid Portugalis peab ilmselt olema üks lahedaim kontingent inimesi! :)

*Hispaania vol 2. Sedapuhku käin Sevillas jõulude paiku, mis on minu selle aasta viimane reis teise riiki võrreldes mu praeguse asukohaga. Uuel aastal vaatan, mis saab edasi.

Kokkuvõte: igati huvitav ja elamusterohke aasta oli. Saan veendumuse osaliseks: alati ei pea tingimata olema elu lahedaim aeg ülikooliaastad ega sellele järgnema entroopia väikekodanluse suunas. Minu elu kõige põnevaim aeg läks tõeliselt lahti alles lõppeval aastal, mil ma sain 27 aastat vanaks. Mõned mu tuttavad samal ajal käivad 9st 5ni tööl ja osad neist on loonud peregi ja ehk maksavad juba pangalaenegi tagasi. Aga ma olen tänulik, et olen saanud valida teise tee. Ja järgmine aasta jätkan selle tee käimist.

Kes iganes seda loeb, ilusat aasta lõppu ning sündmusterohket või muidu toredat aastat 2011 Sullegi!
Soojalt Sinu,
Mitmeheliline Näriline.

1 comment:

Trash said...

Head ja edukat töist uut aastat sullegi!