Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.