Bändist lahkumine Soft Machine'i ainetel

Soft Machine'i "Moon In June", esitatuna BBC stuudios aasta enne kolmandat plaati.

Juhtus nii, et linkisin oma eelmist postitust Radas. Või ma arvasin et linkisin. Avastasin, et kogemata oli uuele ringile läinud mu OFist lahkumise konfessioon septembrist. Mart "Küberkaru" Niineste enivei alustas Radas topiku bändist lahkumise kohta. Avaldasin mõned mõtted. Nähes aga, et osad kasutajad ei olnud rahul sellega, et ma vana teema uuesti ellu äratasin, otsustasin läheneda teemale uutmoodi.

Seega ma võtan Küberkaru küsimused ja püüan selle näol analüüsida üht kuulsat bändi ja selle üht pereheitmist. Ehk siis proovin analüüsida sündmusi, mis viisid ansambli Soft Machine asutajaliikme Robert Wyatti lahkumiseni aastal 1971.

* Millest hakkab pihta rahulolematus ja käärimine?

Ma arvan et rahulolematus ja käärimine algab pihta fundamentaalsest sobimatusest. Robert Wyatt (trummid, vokaal) on hiljem kirjeldanud koostöid teiste muusikutega, kes talle rohkem sõbrad tundusid. Samas Mike Ratledge'iga (klahvid) oli algusest peale mingi raks. Hugh Hopper (bass) on kirjeldanud, et Ratledge'ile ei meeldinud Wyattiga mängida eriti. Kindlasti algas rahulolematus ka sellest, et 1969 aastal tekkinud koosseisus enamus soovis loobuda lauludest ja liikuda tõsisemas instrumentaalsemas suunas. Wyatt aga soovis laule säilitada. Ja ta ei olnud eriti rahul sellega, et ta pidi lihtsalt trumme taguma igasugu raskete taktimõõtude järgi pikkade soolode all. Samas Ratledge jälle olevat mõningaid Wyatti laulude teemasid mänginud vot umbes nii nagu urgitseb kahvliga pirtsutav koolipoiss koolilõunasööki jõllitades. Ka Hopper kaotas toona huvi laulude vastu. Lühidalt öeldes, tundub et Soft Machine'is hakkas käärimine pihta sellest, et bändis üks kindel faktsioon hakkas liikuma suunas, mis teise faktsiooni püüdlusi välistas või vähemasti alla surus.

* Kas küsimus on pigem loomingus või suhtumises?

Eks need kaks ole käsikäes nii et on raske öelda, kas muna või kana. Samas ei tasu unustada, et loomingulised ambitsioonid ja ka suhtumine kas siis popi või jazzi/klassikasse mis iganes tulevad taustast. Ratledge oli väga erudeeritud muusik erinevalt Wyattist, ta oskas nooti lugeda/kirjutada. Aga Robert Wyatt ühes intervjuus märkis, et Ratledge olla talt kord küsinud, et miks ta nooti ei õpi lugema? Wyatt siis nähvas trotslikult, et siis sa ju hakkaks mulle dikteerima, mida ma mängima pean. Ehk siis pole kerge ühildada taustu, millest üks on harjunud noodimuusika komponeerimise ja selle interpreteerimise ning teine eelistab vähe orgaanilisemat protsessi, mida enamik rokkbände jälgib.

* Millised on märgid, et mõni liige kipub kollektiivist irduma?

Soft Machine'i kolmandal plaadil oli neli vinüülplaadikülje pikkust kompositsiooni. Kolm instrumentaalid ja siis Robert Wyatti "Moon In June". Mitte ainult ei eristunud viimane stiili poolest teistest, vaid sisuliselt Wyatt mängis loo esimeses pooles vokaalidega kõik instrumendid ise sisse. See oli selge indikaator, et Wyatt oli hakanud irduma kollektiivist. Järgmisel plaadil "Fourth" aga ei olnud enam laule ega ka Wyatti kompositsioone. Et endine frontman oli relegeeritud lihtsalt trummari rolli oli tõsine märk, et teised olid Wyattit grupist välja tõukamas.

* Millal ja miks (konkreetne ajend) ja kuidas hakkab kollektiiv kaaluma mõne liikme väljavahetamist?

Olen lugenud, et juba eelmainitud neljanda plaadi jaoks hakkasid ülejäänud liikmed kaaluma Wyatti asemel uusi trummareid. Hilisem trummar John Marshall on kirjeldanud, et Ratledge oli nii tänulik tema liitudes, et viimaks ometi oli bändis trummar, kes jälgib noodipartituuri hoolega. Wyatt tundus selgelt teistele liiga amatöörlikuna.

* Kuidas vallandada sõpra?

Võin ehk rääkida, kuidas mitte teha. 1971. aasta suvel millalgi kurdab Robert Wyatt Ronnie Scotti jazziklubis bändi mänedžerile Sean Murphyle, et ta soovib tihti olla mõnes teises bändis hoopis. Murphy kandis teistele liikmetele selle ette ja teiste vastus: "No mine leia siis teine bänd!" Aga, arad nagu Ratledge ja Hopper olid, nad käskisid Murphyl helistada Wyattile ja öelda, et ta ei ole enam Soft Machine'i liige.

* Kas suhted endise liikmega peavad säilima?

Hugh Hopperiga suhted säilisid, ka koostööalased, ta mängis näiteks Wyatti albumil "Rock Bottom" bassi. Aga Ratledge'iga oli põmm, kõik läbi! Samas ometigi esines Soft Machine 1973ndal aastal, kui originaalliikmetest oli bändis vaid Ratledge, hea meelega toetuskontserdil kogumaks raha hiljuti invaliidistunud Wyatti haiglakulude katteks. Suurem konflikt ja kibedus oli aga igaljuhul Robert Wyattil selgelt justament "orelimängijaga", nagu ta hiljem intervjuus viitas.

* Milline on lahkumise juriidiline pool, kui bändil on juba vara mida omavahel jagada?

Soft Machine'il oli oma litsenseerimiskompanii Soft Machine Music Ltd, mille liikmed olid siis need kes parajasti bändis. Et kui liitusid, olid kohe ka SM Ltd täieõiguslik liige. Ja kui lahkusid, siis sa ei olnud enam seotud.

* Kuidas oled reageeinud kui bändikaaslane "ootamatult" teatab, et talle aitab?

Väljaspool Wyattit, kes põhimõtteliselt vallandati, oli küllalt siukseid keisse, mil bändiliige teatas, et aitab. Kevin Ayers ütles 1968. aasta USA tuuri lõppedes, et aitab. Kui bänd pidi aga uuesti kokku tulema, siis Ayers ütles endiselt, et aitab. Ratledge võttis siis lihtsalt ühendust Hugh Hopperi vanematega, et uurida, mis tast saanud on ja kas tal oleks võimalik ühineda teise plaadi jaoks bändiga. Või kui hiljem oli bändis Allan Holdsworth, siis ühtäkki ta teatas, et lahkub. Otse loomulikult oli uudis bändile kõike muud kui meeldiv. Bänd pidi siis kiiresti leidma uue kitarristi. Õnneks Holdsworth soovitas John Etheridge'i, keda ta teadis. Soft Machine oli ikka tõeline profibänd, kui keegi lahkus, siis loomulik reaktsioon oli kohaneda ja mõelda asendusliikme peale.

* Millise liikme kaotus on bändile kõige raskemini korvatav?

Väidetavalt oli kõige tõsisem kaotus Soft Machine'i jaoks just Robert Wyatti lahkumine. Temaga läksid dadaistlik/absurdistlik element, sotsiaalne tundlikkus, spontaansus, vokaalne dimensioon ja ka kõik sidemed rokimaailmaga. Soft Machine'i Canterbury-likkus hakkas sest hetkest vaikselt alla käima ning bändi suund muutus üha askeetlikumaks ja tehniliselt virtuoossemaks, kus rokitaustaga muusikute asemel tulid sisse jazzi raskekaallased. Tehniline virtuoossus ei suutnud korvata Wyattliku eksentrilise humanismi kaotust. Isegi kui ta mõju hakkas pärast teist albumit alla käima, oli Wyatt siiski 1971nda aasta keskpaigaks defineerinud arvestatava osa Soft Machine'i karakterist. Ehk siis raskem on korvata muusiku kaotust, kes suuresti bändi olemust kehastab.

* Kas uus poiss peab olema samasugune nagu vana?

Soft Machine'i puhul, for better or worse, ei olnud uued poisid enamasti vanadega sarnased. Märkimist väärib aga tõik, et kui Hugh Hopper lahkus, siis teda asendanud Roy Babbington hakkas ka Hopperi eeskujul efektidega eksperimenteerima, aga teised ikka soovitasid tal omamoodi mängida, mitte kopeerida Hopperi saunde nii väga. Ehk siis, kasulikum oleks kui uus poiss suudaks teha seda, mida vana, aga siiski omamoodi.

Kasutatud viited:
Graham Bennetti "Out Bloody Rageous" (vähemasti niipalju, kui olen saanud lugeda seda Google Booksist limited preview'd).
Ja mõned hilisemad intervjuud Wyattiga. Suurem osa neist kompileeritud siin.
http://calyx.perso.neuf.fr/softmachine/FAQ.html
http://www.panmodern.com/hugh_hopper.html