Paar muusikateemalist linki taas

DIY Musician blogis on päris põrutav postitus teemal, miks kontserdipaigad on tänapäeval muusikute suhtes nii ekspluateerivad, miks makstakse vähe raha ja miks nõutakse, et muusikud ise tooks vähemalt 25 inimest kohale. Lahendus: hakata võitlema sahkerdavate klubiomanikega sellisel ennastkehtestav viisil, stiilis rahulikult esitatud ratsionaalsed argumendid. Tjah, eks ta ole, probleemid muusikute jaoks polegi ehk niiväga tingitud sellest, et klubiomanikud sahkerdavad, vaid sellest, et muusikud ei kehtesta ennast.

Ja siinkohal üks intervjuu härra Dirk Campbelliga alias Mont Campbell, varem tuntud progemuusikuna ansamblitest Egg ja National Health. Kellest on ka varem juttu tulnud. Erinevalt teistest intervjuudest Campbelliga keskendub siinne intervjuu tema klassikalisele muusikahariduse-taustale ja samuti tema hilisemale rokkmuusika-järgsele karjäärile filmi- ja televisioonimuusikas.

Juttu tuleb ka tehnoloogiast, mida hr. Campbell on kasutanud viimase paari dekaadi jooksul. Last but not least, Dirk on taaskord aus oma sisemise hingeelu keerdkäikude osas: mees on saanud üle oma negatiivsetest kalduvustest üleliia muretseda. Mure on murettekitav vaid siis, kui ise muretsed. Samuti ta toonitab, kui tähtis on olla suhtes naisega, kes ikka ja jälle sind tunnustab.

Dirk Campbelli naisest nimega Adrienne üks artikkel siin. Väga alternatiivne naine ja tundub, et sobiv elukaaslane Dirk Campbellile. Ja siin uudis perekond Campbelli kodule installeeritud päikesepaneelidest. Sobiva elukaaslase olemasolu on üks olulisi faktoreid, mis võib aidata muusikuid, kelle looming ehk masse ei kõneta, tunda ennast kõigele vaatamata andeka ja tunnustatuna. Samas on nii sobiva elukaaslase kui ka muusikalise edu saavutamiseks vajalik kõigepealt iseendaga rahu teha. Mis võib mõne jaoks olla lihtsam öelda kui teha. Kasuks võib tulla, ja tuli kindlasti ka Campbelli puhul, kohanemisvõime.

Nishimuusiku staatusest veidi pikemalt

Kui ma kirjutasin jupp aega tagasi, et mulle valmistas muret TMW'ilt kõrvale jäämine, siis põhjuseid muret tundmaks oli kahte sorti. Esiteks kadus ära (peaaegu) kindel võimalus leida veel välismaiseid kontsert-esinemise võimalusi. Teine probleem oli puhtalt sotsiaalpsühholoogiline: paljud teised muusikud, keda ma tunnen, ja kes seeläbi kuuluvad minu nn. peer group'i, pääsesid TMW'ile ja kuna inimestel juba on pahatihti selline kalduvus võrrelda end teistega, siis sotsiaalse eraldatuse ja väljajäetuse tunded on kärmed tekkima. Ma sooviksin olla sedasorti tunnete vastu immuunsem, kuid inimloomus oma halvimal kujul on üsna etteaimamatu ja võimas.

Kumbki nendest probleemidest pole tingimata ületamatu. Mida vanemaks inimene saab, seda emotsionaalsemalt küpsemaks ta muutub ja seda vähem peaks teda ka huvitama enda võrdlemine teistega. Vähemasti võiks siis minapilt olla vähem sõltuv kaaslastega staatuse jagamise dilemmast. Mis puudutab kontserte, siis vähemalt teoreeriliselt peaks olema võimalik Eestist välja mingeid kontsertesinemisi orgunnida. Isegi, kui Opium Flirdil läks vanasti laivide otsingutel peaaegu kehvasti, siis võib öelda, et Ervin ja mina leidsime lihtsalt hunnik viise, mis ei tööta. Viisid, mis töötavad, pole olematud. Aga neid on vähem, kõvasti vähem kasutute taktikatega võrreldes. Kui väga muusik tahaks neid töötavaid viise leida, oleneb osaliselt ka tahtest.

Mart Avi, kes ise osaleb TMW'l sedapuhku sooloartistina, osutas, et võibolla on TMW'lt kõrvale jäämine tänavu paratamatu. Näiteks Rock Cafesse ma ei sobiks ja Odessa Pop showcase'i, ainuke minu jaoks sobiv ilmselt, soovib korraldaja varieerida võrreldes eelmise aastaga. Mardil on point, kahtlustan. Hüpoteetiline olukord, kus ma astuks üles Tuborg Green Clubi showcase'il Rock Cafes, sarnaneks liialt stseeniga "The Blues Brothers" filmist, kus üks bluusivendadest orgunnib petlikult oma äsja taas kokku klopsitud ansambli mängima kantrimuusika kõrtsi. Bänd hakkab avanumbrina mängima rütmibluusilugu, mis ajab kantrimehed kurjaks ja pudelid lendama. Okei, võibolla Tuborgi pudelitega pihta ei saaks, aga kujutan ette küll, et ausa eksperimentalisti suhe trenditeadliku kontingendiga on küll postmodernne hipsterlik analoog linnabluusimehe ja kantrimusa-maakate düsfunktsionaalsele suhtele.

Teisest küljest olen esinenud ka näiteks Viljandi rokifestivali järelpeol. Publik oli üldiselt üsna tolerantne, vahel isegi entusiastlik, kui ma tegin midagi, mis oli piisavalt intense. "Ekstentriku" lugu sündis laval improviseerides just sel kontserdil. Olin plaaninud nimme improviseerida midagi punk või rokk stiilis ja vahetult enne rokkima hakkamist ma kuulsin sooviavaldusi, et tehku ma midagi puhkpilliga! Ja nii sündiski laval üks lugu, mis sarnanes natuke rokkmuusikaga, juhul kui me aktsepteeriksime rokkmuusikana ka Epliku-Eliidi improvisatsioone ja 1968-69 perioodi Mothers of Invention'it ja Soft Machine'i.

Seega on raske öelda, kui suur võiks kellegi, keda peetakse "nišimuusikuks", reaalne sihtgrupp tegelikult olla. Kahtlustan, et kontserdikorraldajate motiivid põhinevad pigem hirmul ja kalkuleeritusel ja mitte tingimata põhjendamatult. Mugavam on ju kindla peale välja minna ja arvestada killustunud-kompartmentaliseerinud publiku maitse(te)ga, selmet võtta kavasse keegi, kelle viljeldav stiil on nii huvitav, et "mis seal ikka, anname talle võimaluse ja vaatame, mis juhtub."

Ses valguses on mul kindlasti pigem kahju igasugu kontserdikorraldajatest, kui et endast. Veendusin kas või Gilgameši projektis osaluse käigus ja hiljem Jarek Kasariga suheldes seoses "Katuselt" ooperiga, kui raske on tagada kultuuriprojektidele majanduslik jätkusuutlikkus. Pahatihti on kulutused seoses ürituse korraldamisega suuremad piletitulust ning olukord, kus korraldaja loodab leida maksimaalsel määral publikut ning esineja loodab rahalist kompensatsiooni, on null-summamäng, klassikaline zero-sum game! Keeruline probleem, millele lihtsaid lahendusi, kardan, et ei eksisteeri.

Mulle meeldis mõte, mille esitas Anu Samarüütel kommenteerides üht Janek Murdi linki Facebookis. Et iga inimese loomuses on olemas soov oma annetega olla kasulik ja abiks teistele. Kuna meil kõigil on erinevad anded ja need on kõik vajalikud, siis meie eesmärk elus võikski olla nende rakendamine. Mina isiklikult ei suudaks mõelda humanistlikumat vastust küsimusele, mis võiks olla loomingu eesmärk või mis on loova isiku sisemine väärtus. See väärtus on olemas, hoolimata välise väärtustatuse vähesest määrast.

Tallinn Music Weeki heidiku pihtimused

Tänaseks on juba teada, kes esinevad see aasta Tallinn Music Weekil. Mitmed minu tuttavad on ka nimekirjas, mis pole sugugi üllatav. Küll aga on seekord puudu teie alandlik teener.

Aasta alguses kõlas TMW esindajatelt seisukoht, et paljud artistid endiselt ootavad kutset, ilma sooviavaldust täitmata. Sedasi vaidlustati laialtlevinud süüdistust, justkui pääseb TMW'ile vaid siis, kui keegi juba kutsub ning artisti sooviavaldusel on vähe kaalu. Minu arust on see kriitika, et TMW'ile pääsu tagavad tutvused ja kokkulepped, endiselt valiidne. Muidugi, sooviavaldus on kohustuslik. Aga kui sind juba eos keegi ei kujuta ette osana tema showcase'ist, you're basically fucked! Sooviavaldus ei aita siis midagi.

Ja mis salata, short end of the stick'i sain see aasta ka mina. Tegelt ma aimasingi, et rejection tuleb. Ja siin, ärge jumala eest vastupidist arvake, ei süüdista ma tingimata Helen Sildnat ennast. Ma näen TMW'ile mittepääsemist pigem sümptomi, kui haigusena. Terve jaanuar mõtlesin pärast sooviavalduse esitamist nagu kord ja kohus, kas üldse keegi teeb ettepaneku esineda tema showcase'il. Keegi ei võtnud ühendust. Justnagu ei kutsutud mind eelmine aasta ka 2011 aasta teise poole olulisematele kontserditele. Sama probleem kandus edasi TMW konteksti ja kolmandaks veebruariks olid tulemused etteaimatavad.

Olin ma väga õnnetu? No eks natuke ikka pettunud. Aga selline on elu: rejection ja failure on sama kindlad siin elus, nagu surm ja maksud. Muidugi täna TMW'le pääsenute listi nähes tekkis küll selline õnnetu väljajäämise tunne ning mis seal salata: mõtlesin korraks, et mind pole kellelegi vaja. Tuli üsna korralik laks enesehaletsust peale.

Olen oma viimased kolm aastat vähemalt maadelnud mitte ainult sellega, kuidas teostada oma kolmandat albumit (või õigemini kuidas teha midagi kõvasti paremat kui "Astral Dance"), vaid ka küsimustega, mis on üldse muusika tegemise mõte. Eriti nii tihti esineva külalise puhul nagu seda on ebaedu. Kui muusik vajab tunnustust ja ta ei saa seda, siis kas see ei tähenda mitte loomingulise inimese jaoks tema annete totaalset mõttetust ja eesmärgipäratust?

Ma sooviks, et mul oleks lõplikult ammendav vastus sellele küsimusele. Mis aga kahtluse all, on, et kas ebaedu on tingimata täiesti ebasoovitav? Kui Vaiko Eplik (kes pääses TMW'ile oma uue koosseisuga - see kitarrid-bass-trummid stampkoosseisu järgiv bänd Šeripovi, Tsõbulevski ja Karuga - hoolimata tema küünilisest suhtumisest TMW aadressil eelmine aasta a la "Seal festivalil ei ole tegelt midagi näidata") rääkis R. Stevie Moore'ist, siis mulle kangastus mees küll muusikalise feilimise kõige masendavaima kehastusena. Nii õnnetu ja nii vaene mees, nii sitas positsioonis vaevalt et keegi olla tahab.

Läbikukkunud rokkmuusiku teine kehastus on aga üks Inglise härrasmees nimega Dirk Campbell, kes varem oli tuntud kui Mont Campbell. Teda kui progressiivrokkarit (ansambel Egg) ei tunnustatud (vt. 1:25:15). Erinevalt R.Stevie Moore'ist, kes on terve elu sisuliselt pead vastu seina tagunud, otsustas Campbell rokkmuusikale selja keerata. Et leida lahendus teda vaevanud hingepiinadele. Campbell otsis väljapääsu ja oli selle nimel valmis muusikast loobuma. Ta leidis tagasitee musitseerimise juurde rahva-, maailma- ja filmimuusika kaudu. Basskitarri ei ole ta alates 1970ndatest enam kunagi kätte võtnud, küll aga on ta õppinud mängima mitmeid eksootilisi instrumente ja leidnud tunnustust hoopis teistsuguse muusikuna, kui ta noorena ehk lootis.

Dirk Campbell esindab üht sorti lahendust probleemile nagu rahuldamata tunnustusevajadus. Ehk on võimalik ka leida kolmas viis, kas või kombineerida mingit sorti rsteviemoore'ilik jäärapäisus dirkcampbelliliku paindlikkusega? Campbelli eelis minu silmis on tema terav teadlikkus oma tunnetest ja valmisolek tegutsema.

Veel üks võimalus, mida soovitas mulle Guido Quinta do Boiçost, kelle abielu just läks karile: sa ei või iial teada, mis on hea ja mis on halb. Soovitu ja ihaldatu võib hiljem osutuda ebasoovitavaks ning mittesoovitav võib hiljem osutuda õnnistuseks. TMW'le mittepääsemine võib sobida viimasesse kategooriasse. Esialgu tähendab see muidugi minu jaoks jäämist natuke kauemaks soojale maale. Ehk pole minu tagasi tulles enam nii freezing kui eelmine aasta?

Samuti ei või iial teada, millist edu TMW tegelikult toob. Kõik bändid TMW 2011 festivalil pressis kiita ei saanud. Ma nägin selgelt, et ma ei saanud 2011 nii edukaks kui OF 2010. Kui mul see aasta üldse hästi läheb, siis see saab olema pigem üllatus. Ja võimalus öelda, et haa, thrive'isin TMWst hoolimata!

Olen valmis proovima ka muusikategemisest loobumist. Minu arust iga muusik, kes otsib oma suunda, võiks eksperimenteerida sellega. Kas või aru saada, milline on tema tegelik sisemine väärtus muusikuna. Võibolla lõpuks leiab Multiphonic Rodent aktsepti? Või saavutan edu mõnes bändis, loodetavasti sobivate muusikutega? Või teen hoopis Dirk Campbelli stiilis radikaalse kannapöörde?

Autoritaarsed lapsevanemad ja düsfunktsionaalsed pered

Väljavõte PsychCentrali veebist.

Psychcentralis üsna kirglik, samas hästi argumenteeritud artikkel nn. Läpakapapast. North Carolina lapsevanem nimega Tommy Jordan sai nimelt hästi kurjaks oma teismelise tütre peale, kes postitas üsna vihase Fcebooki postituse, mille toon oli sisuliselt perssesaatev, nagu mässulistelt teismelistelt ikka oodata võiks. Jordan otsustas oma tütrele kätte maksta. Tehes video YouTube'i kanali tarvis, seal lugedes esiteks tütre FB posti avalikult ette ja siis tulistades tütre arvuti sõelapõhjaks.

Julgen hädavaevu ette kujutada, milline kriis Jordanite peres hetkel valitseb. Kuid psühholoog Sophia Dembling vange oma artiklis ei võta. Sellised autoritaarsed lapsevanemad ei ole sugugi küpsemad ega emotsionaalselt elutervemad oma mässavatest teismelistest. Mis on aga mitte iseenesest teab kui üllatav, küll aga masendav, kui paljud lapsevanemad toetavad Jordanit. Nende inimeste meelest oleks Jordan pidanud veelgi jõhkramalt oma tütre paika panema ning psühholoogid nagu Dembling on midagi Saatana teenrite sarnast.

Demblingul on siiski õigus. Mäss on täiesti tavaline osa teismeeast. Ning Jordan läks täiesti ülekäte. Toonitaksin muide, et suure tõenäosusega see raha maksmise osa majapidamistööde eest tütre postituses oli lihtsalt sarkastiline torge, mitte tõsine nõudmine. Tähtis on eristada põhjust ja tagajärge. Tütre mässumeelsus on tõenäoliselt halvemat sorti kasvatuse tagajärg. Autoritaarsete vanemate lapsed, nagu Demblingu artiklis välja toodud, peavad oma vanemate autoriteeti ebaõiguspäraseks. Tulistades oma võsu arvuti sõelapõhjaks kasvatab Jordan oma tütart hüsteeriliste jõudemonstratsioonide, mitte aga juhtiva eeskuju najal.

On suhteliselt üllatav ja äärmiselt pettumustvalmistav, kui paljud perekonnad on tegelikult düsfunktsionaalsed. Paljud lapsevanemad elavad oma järglaste peal lihtsalt nooruspõlve komplekse välja ja seega pärandavad oma psühholoogilist düsfunktsionaalsust edasi. Ainuke muutuja, mis võib ehk põlvkonniti varieeruda, on autoritaarsus: autoritaarsete vanemate järglastest saavad äärmiselt anti-autoritaarsed isiksused, kuna nad õpivad igasugust sundust ja kõva käe stiili põlastama. Kui minust saaks lapsevanem, siis mul poleks mingit garantiid, et minu pojast ei saaks samasugust kõva käe pooldajast türanni nagu Läpakapapa.

Tõsiselt mõtlen, et ainus lahendus kas või ülerahvastatuse probleemile oleks rangem kontroll lapsevanemaks saamise üle: inimesed, kel kupli all kas või midagigi logiseb, ei tohiks lapsi saada. Lapse saamine on tõesti nii naeruväärselt lihtne, et mõni ime, et üks kurikuulus blogija seda ekskrementide väljastamisega võrdles. Pereväärtuste jutlustajatele käis see paralleel muidugi äärmiselt närvidele.

Nii närvidele, et unustati ära selle kurioosse paralleeli tegelik mõte - laste kasvatamine on see, mis tegelikult loeb. See on nii keeruline, et ta jääb kusagile kunsti ja teaduse vahepeale. Tõsiselt mõtlen, et lapsevanemaks saamisele peaks eelnema tõsine lapsevanema väljaõpe. Mitte kõik potentsiaalsed lapsevanemad pole võrdsed, seega parem oleks, kui õnnestuks edaspidi düsfunktsionaalseid lapsevanemaid nagu naise- ja lapsepeksjad, pedofiilid, joodikud, kasiinosõltlased, Tiigrimammad, inimesed, kes tapavad oma perekonna ja seejärel iseenda ning last but not least, raevunud väiksed Hitlerid nagu Läpakapapa üleüldse ära hoida.

Postitan taas paar linki

Janar Siniväljalt põrutav artikkel FBs ACTA vastu. Tema idee on, et kui muusika on juba niigi muutunud kergemini kättesaadavaks ja produtseeritavamaks, siis selmet viriseda kahanevate sissetulekute pärast, peaks terve kopirait-süsteemi reformima sedasi, et laiatarbekultuuri pealt saaks passiivtulu teenida vaid viis aastat, samas väärtkultuuri võiks autoritasustada kauem.

Minu poliitika on mitte nii väga postitada oma senistest HelpX kogemustest, kuni ma Portugalist naasen, aga hiljuti Alentejos juhtus niimoodi, et sattusin ühte talusse ühe Austraalia folk-muusikuga. Õppisime koos mängima mõningaid rahvaviise ja meie perenaine orgunnis meile ühte restorani õhtusöögi, mille raames mängisime (ilma võimenduseta) koos muusikat. Philip mängis viiulit ja mina kitarri. Siin Monte Alvorada Facebook, kus ka paar klippi üleval.