Tänaseks on juba teada, kes esinevad see aasta Tallinn Music Weekil. Mitmed minu tuttavad on ka nimekirjas, mis pole sugugi üllatav. Küll aga on seekord puudu teie alandlik teener.
Aasta alguses kõlas TMW esindajatelt seisukoht, et paljud artistid endiselt ootavad kutset, ilma sooviavaldust täitmata. Sedasi vaidlustati laialtlevinud süüdistust, justkui pääseb TMW'ile vaid siis, kui keegi juba kutsub ning artisti sooviavaldusel on vähe kaalu. Minu arust on see kriitika, et TMW'ile pääsu tagavad tutvused ja kokkulepped, endiselt valiidne. Muidugi, sooviavaldus on kohustuslik. Aga kui sind juba eos keegi ei kujuta ette osana tema showcase'ist, you're basically fucked! Sooviavaldus ei aita siis midagi.
Ja mis salata, short end of the stick'i sain see aasta ka mina. Tegelt ma aimasingi, et rejection tuleb. Ja siin, ärge jumala eest vastupidist arvake, ei süüdista ma tingimata Helen Sildnat ennast. Ma näen TMW'ile mittepääsemist pigem sümptomi, kui haigusena. Terve jaanuar mõtlesin pärast sooviavalduse esitamist nagu kord ja kohus, kas üldse keegi teeb ettepaneku esineda tema showcase'il. Keegi ei võtnud ühendust. Justnagu ei kutsutud mind eelmine aasta ka 2011 aasta teise poole olulisematele kontserditele. Sama probleem kandus edasi TMW konteksti ja kolmandaks veebruariks olid tulemused etteaimatavad.
Olin ma väga õnnetu? No eks natuke ikka pettunud. Aga selline on elu: rejection ja failure on sama kindlad siin elus, nagu surm ja maksud. Muidugi täna TMW'le pääsenute listi nähes tekkis küll selline õnnetu väljajäämise tunne ning mis seal salata: mõtlesin korraks, et mind pole kellelegi vaja. Tuli üsna korralik laks enesehaletsust peale.
Olen oma viimased kolm aastat vähemalt maadelnud mitte ainult sellega, kuidas teostada oma kolmandat albumit (või õigemini kuidas teha midagi kõvasti paremat kui "Astral Dance"), vaid ka küsimustega, mis on üldse muusika tegemise mõte. Eriti nii tihti esineva külalise puhul nagu seda on ebaedu. Kui muusik vajab tunnustust ja ta ei saa seda, siis kas see ei tähenda mitte loomingulise inimese jaoks tema annete totaalset mõttetust ja eesmärgipäratust?
Ma sooviks, et mul oleks lõplikult ammendav vastus sellele küsimusele. Mis aga kahtluse all, on, et kas ebaedu on tingimata täiesti ebasoovitav? Kui Vaiko Eplik (kes pääses TMW'ile oma uue koosseisuga - see kitarrid-bass-trummid stampkoosseisu järgiv bänd Šeripovi, Tsõbulevski ja Karuga - hoolimata tema küünilisest suhtumisest TMW aadressil eelmine aasta a la "Seal festivalil ei ole tegelt midagi näidata") rääkis R. Stevie Moore'ist, siis mulle kangastus mees küll muusikalise feilimise kõige masendavaima kehastusena. Nii õnnetu ja nii vaene mees, nii sitas positsioonis vaevalt et keegi olla tahab.
Läbikukkunud rokkmuusiku teine kehastus on aga üks Inglise härrasmees nimega Dirk Campbell, kes varem oli tuntud kui Mont Campbell. Teda kui progressiivrokkarit (ansambel Egg) ei tunnustatud (vt. 1:25:15). Erinevalt R.Stevie Moore'ist, kes on terve elu sisuliselt pead vastu seina tagunud, otsustas Campbell rokkmuusikale selja keerata. Et leida lahendus teda vaevanud hingepiinadele. Campbell otsis väljapääsu ja oli selle nimel valmis muusikast loobuma. Ta leidis tagasitee musitseerimise juurde rahva-, maailma- ja filmimuusika kaudu. Basskitarri ei ole ta alates 1970ndatest enam kunagi kätte võtnud, küll aga on ta õppinud mängima mitmeid eksootilisi instrumente ja leidnud tunnustust hoopis teistsuguse muusikuna, kui ta noorena ehk lootis.
Dirk Campbell esindab üht sorti lahendust probleemile nagu rahuldamata tunnustusevajadus. Ehk on võimalik ka leida kolmas viis, kas või kombineerida mingit sorti rsteviemoore'ilik jäärapäisus dirkcampbelliliku paindlikkusega? Campbelli eelis minu silmis on tema terav teadlikkus oma tunnetest ja valmisolek tegutsema.
Veel üks võimalus, mida soovitas mulle Guido Quinta do Boiçost, kelle abielu just läks karile: sa ei või iial teada, mis on hea ja mis on halb. Soovitu ja ihaldatu võib hiljem osutuda ebasoovitavaks ning mittesoovitav võib hiljem osutuda õnnistuseks. TMW'le mittepääsemine võib sobida viimasesse kategooriasse. Esialgu tähendab see muidugi minu jaoks jäämist natuke kauemaks soojale maale. Ehk pole minu tagasi tulles enam nii freezing kui eelmine aasta?
Samuti ei või iial teada, millist edu TMW tegelikult toob. Kõik bändid TMW 2011 festivalil pressis kiita ei saanud. Ma nägin selgelt, et ma ei saanud 2011 nii edukaks kui OF 2010. Kui mul see aasta üldse hästi läheb, siis see saab olema pigem üllatus. Ja võimalus öelda, et haa, thrive'isin TMWst hoolimata!
Olen valmis proovima ka muusikategemisest loobumist. Minu arust iga muusik, kes otsib oma suunda, võiks eksperimenteerida sellega. Kas või aru saada, milline on tema tegelik sisemine väärtus muusikuna. Võibolla lõpuks leiab Multiphonic Rodent aktsepti? Või saavutan edu mõnes bändis, loodetavasti sobivate muusikutega? Või teen hoopis Dirk Campbelli stiilis radikaalse kannapöörde?
2 comments:
Multiphonic Rodent oli ju juba 2011 Tallinn Music Weekil. Ega ei olekski normaalne, kui ühel festivalil igal aastal täpselt samad kärsad esineks.
Multiphonic Rodenti lood on head, eriti just uuemad lood (2011 alates). Nii et soovitan vähem põdeda ja rohkem uusi lugusid teha.
Except pahatihti esinevadki tihti samad kärsad mitu korda. Muidugi ma saan aru, et kui esineda kolm korda järjest TMW'l siis see oleks nagu allakäik artistile, nagu üks tuttav muusik mainis. Nagu ma juba follow-up postituses mainisin, ise lootsin leida veel välismaiseid kontsert-esinemis võimalusi. Aga näe, eis trehvand kohe mitte! Nii et ei teagi, mis oleks alternatiivid. TMW negatiivseim aspekt ongi tegelt see, et see showcase festival on hetkel kõik jalad ukse vahele saamiseks võimalused nagu natuke monopoliseerinud. Kindlasti tahaks näha, et tuleks ka teistsuguseid alternatiivne.
Uue muusika tegemisest olen ikka huvitatud. Plaanin aprillis isegi uue plaadi välja anda!
Post a Comment