Friday, February 24, 2012

Nishimuusiku staatusest veidi pikemalt



Kui ma kirjutasin jupp aega tagasi, et mulle valmistas muret TMW'ilt kõrvale jäämine, siis põhjuseid muret tundmaks oli kahte sorti. Esiteks kadus ära (peaaegu) kindel võimalus leida veel välismaiseid kontsert-esinemise võimalusi. Teine probleem oli puhtalt sotsiaalpsühholoogiline: paljud teised muusikud, keda ma tunnen, ja kes seeläbi kuuluvad minu nn. peer group'i, pääsesid TMW'ile ja kuna inimestel juba on pahatihti selline kalduvus võrrelda end teistega, siis sotsiaalse eraldatuse ja väljajäetuse tunded on kärmed tekkima. Ma sooviksin olla sedasorti tunnete vastu immuunsem, kuid inimloomus oma halvimal kujul on üsna etteaimamatu ja võimas.

Kumbki nendest probleemidest pole tingimata ületamatu. Mida vanemaks inimene saab, seda emotsionaalsemalt küpsemaks ta muutub ja seda vähem peaks teda ka huvitama enda võrdlemine teistega. Vähemasti võiks siis minapilt olla vähem sõltuv kaaslastega staatuse jagamise dilemmast. Mis puudutab kontserte, siis vähemalt teoreeriliselt peaks olema võimalik Eestist välja mingeid kontsertesinemisi orgunnida. Isegi, kui Opium Flirdil läks vanasti laivide otsingutel peaaegu kehvasti, siis võib öelda, et Ervin ja mina leidsime lihtsalt hunnik viise, mis ei tööta. Viisid, mis töötavad, pole olematud. Aga neid on vähem, kõvasti vähem kasutute taktikatega võrreldes. Kui väga muusik tahaks neid töötavaid viise leida, oleneb osaliselt ka tahtest.

Mart Avi, kes ise osaleb TMW'l sedapuhku sooloartistina, osutas, et võibolla on TMW'lt kõrvale jäämine tänavu paratamatu. Näiteks Rock Cafesse ma ei sobiks ja Odessa Pop showcase'i, ainuke minu jaoks sobiv ilmselt, soovib korraldaja varieerida võrreldes eelmise aastaga. Mardil on point, kahtlustan. Hüpoteetiline olukord, kus ma astuks üles Tuborg Green Clubi showcase'il Rock Cafes, sarnaneks liialt stseeniga "The Blues Brothers" filmist, kus üks bluusivendadest orgunnib petlikult oma äsja taas kokku klopsitud ansambli mängima kantrimuusika kõrtsi. Bänd hakkab avanumbrina mängima rütmibluusilugu, mis ajab kantrimehed kurjaks ja pudelid lendama. Okei, võibolla Tuborgi pudelitega pihta ei saaks, aga kujutan ette küll, et ausa eksperimentalisti suhe trenditeadliku kontingendiga on küll postmodernne hipsterlik analoog linnabluusimehe ja kantrimusa-maakate düsfunktsionaalsele suhtele.

Teisest küljest olen esinenud ka näiteks Viljandi rokifestivali järelpeol. Publik oli üldiselt üsna tolerantne, vahel isegi entusiastlik, kui ma tegin midagi, mis oli piisavalt intense. "Ekstentriku" lugu sündis laval improviseerides just sel kontserdil. Olin plaaninud nimme improviseerida midagi punk või rokk stiilis ja vahetult enne rokkima hakkamist ma kuulsin sooviavaldusi, et tehku ma midagi puhkpilliga! Ja nii sündiski laval üks lugu, mis sarnanes natuke rokkmuusikaga, juhul kui me aktsepteeriksime rokkmuusikana ka Epliku-Eliidi improvisatsioone ja 1968-69 perioodi Mothers of Invention'it ja Soft Machine'i.

Seega on raske öelda, kui suur võiks kellegi, keda peetakse "nišimuusikuks", reaalne sihtgrupp tegelikult olla. Kahtlustan, et kontserdikorraldajate motiivid põhinevad pigem hirmul ja kalkuleeritusel ja mitte tingimata põhjendamatult. Mugavam on ju kindla peale välja minna ja arvestada killustunud-kompartmentaliseerinud publiku maitse(te)ga, selmet võtta kavasse keegi, kelle viljeldav stiil on nii huvitav, et "mis seal ikka, anname talle võimaluse ja vaatame, mis juhtub."

Ses valguses on mul kindlasti pigem kahju igasugu kontserdikorraldajatest, kui et endast. Veendusin kas või Gilgameši projektis osaluse käigus ja hiljem Jarek Kasariga suheldes seoses "Katuselt" ooperiga, kui raske on tagada kultuuriprojektidele majanduslik jätkusuutlikkus. Pahatihti on kulutused seoses ürituse korraldamisega suuremad piletitulust ning olukord, kus korraldaja loodab leida maksimaalsel määral publikut ning esineja loodab rahalist kompensatsiooni, on null-summamäng, klassikaline zero-sum game! Keeruline probleem, millele lihtsaid lahendusi, kardan, et ei eksisteeri.

Mulle meeldis mõte, mille esitas Anu Samarüütel kommenteerides üht Janek Murdi linki Facebookis. Et iga inimese loomuses on olemas soov oma annetega olla kasulik ja abiks teistele. Kuna meil kõigil on erinevad anded ja need on kõik vajalikud, siis meie eesmärk elus võikski olla nende rakendamine. Mina isiklikult ei suudaks mõelda humanistlikumat vastust küsimusele, mis võiks olla loomingu eesmärk või mis on loova isiku sisemine väärtus. See väärtus on olemas, hoolimata välise väärtustatuse vähesest määrast.

2 comments:

Trash said...

Mina näiteks soovitan sul oma EP-d panna niisama mp3 kujul allalaetavana natti, ehk siis kenasti folderis kus lisaks vähemalt 600X600 albumi kaanepilt (ideaalis vahelehe pdf) ja infot sisaldav tekstifail. Ma tean, et neid kõiki saab striimida ja Formations´it lugude kaupa alla tirida, kuid see on kuulaja jaoks hulga tüütum ning kiirel uuel ajal võidakse pigem käega lüüa, kui neid noppima hakata. Mugavam on väike pakitud folder alla tirida ning siis oma suva järgi mängitada, et kas mp3 mängijas, arvutis või üldse kõrvetada plaadile. Võimalus on saada rohkem kuulajaid ja heal juhul isegi austajaid. Võib-olla nopitakse siinsete ja muu maailma blogide poolt üles ja pushitakse niinimetud edasi.

Ja see word verification on su blogis üsna tüütu, tänapäeval blogger filtreerib spammi juba üsna edukalt välja. Mu oma blogis vast 1 spämmipostitus kuu jooksul vaid ja ei ole seda raske kustutada. :)

ElectricThoreau said...

Mõtlen-kaalun seda ideed. Kaotasin just word verificationi, nüüd peaks olema võimalik kommentaari kohene avaldamine.