Pildile häguselt jäänud Kostja Tsõbulevski ja Vaiko Eplik |
"Sinkjad-sünkjad" kõlas esimest korda juba 1.XII 2012 kontserdil, sel konkreetsel laivil hakkas silma Vaiko lühike soolo, kus ta tegi ka korraks seda tapping soolonippi, mis tundus samaaegselt nii metal-kitarrismi pisstake kui ka viide Steve Hackettile, kes mänguvõtte rockis esimesena kasutusele võttis. Ma võibolla olen üks vähestest, kes ei tunneks puudust, kui enam kunagi ei kõlaks sellised ülemängitud standardid nagu "Sylvester otsustab surra" või "Ma olen teismeline libahunt" (parim versioon on ikkagi Randaluga versioon), kuigi viimase keskjämmi kohas ma täitsa jäin seda rütmikitarripartiid (vist Šeripovi touch) kuulama.
Meeldis ka see, et mitmed lood olid kokku pandud nt. "Sünkjad" "Soorebastega" ja "Tavaline päev" "Virvatuledega". Viimane paar sobib kenasti kokku: esimene pala kirjeldab inimeste meeleheidet varielulises elus, kus pidevalt soovitakse kevadet rõhuva talve asemel ja "Virvatuled" on kui eskapism, varielu unenäolisem külg, kui tõeliselt head elu nüüd ja praegu ei saa, võib ju alati kaotada iseennast unistamisse. Laiv-versioon on paratamatult natuke prostam võrreldes plaadiversiooniga, samas joonistub välja ka loo käikude karakter paremini, mida natuke varjab plaadil shoegaze'ilik saund.
Umbkaudne setlist (teises pooles võib paar asja vahetuses olla):
Muuseas (intro plaadilt)->
Varielu->
Homne päev
Sinkjad-sünkjad->
Soorebased
Ajakaja
Keravälk tapab
Põhjakonn
Tavaline päev->
Virvatuled
Sylvester otsustab surra
Pihtas-põhjas->
Samal ajal vee all
Taevad
Must uks
Sinu jälg
Armastus päästab maailma
Teismeline libahunt
No comments:
Post a Comment