Jõulupühad Portugali talus Guido peres

Pildil Guido, Ruby ja Iris. Kõik üsna lõbusas meeleolus. Mulle meeldis väga eilne jõulupüha, mida ma oma lemmik Portugalis elava perega (tegelt ikkagi inglased) tähistasin. Kirjutan hiljem oma Portugali reisist pikemalt.

"Kolmapäev" NO teatris

Käisin eile NO-teatris vaatamas Lauri Lagle lavastatud "Kolmapäeva". Laval neli naist, kolm nooremat ja üks vanem. Alguses kõik kõnnivad mõõda lava ja siis istuvad ükshaaval kõik oma pessa maha, kes diivanile, kes kööki, kes teleka ette ja kes voodi manu. Esimene pool tundi kestabki ilma igasugu tekstita. Igaüks oma nurgas midagi nokitseb. Mis need tegevused eriti põnevaks teeb, on et kõik on kontaktmikrite/piesoelementide abil võimendatud! Põnev oli küll jälgida, et ootoot, kas need saundid tulevad ikka lava pealt või on midagi eelsalvestatud ka. Selline helikunstiline lahendus kulmineerus ikka päris võimsa helitugevusega, õnneks mitte kõrvulukustavaga.

Mari Abel tegi esimesena suu lahti. Tema tegelaskuju rääkis sellest, kuidas ta vihkas koolis käimist, tuli sealt ära, hängis niisama ja hakkas siis seksi harrastama. Kuni lõpuks oli ta pea kõigiga maganud, siis hellitas lootusi, et temast võiks saada tantsija. Probleem oli aga selles, et tema publik hakkas teda litsiks sõimama! Ja siis esitas ta oma tantsunumbri "Love is in the Air" diskohiti saatel. Päris provokatiivne jutt üldiselt, aga kui Mari seda deklameerib, siis tema malbe olemus justkui mõjub huvitava kontrastina sellele.

Igaühel oli oma monoloogilisemat sorti roll. Inga Salurand järgmisena teeskles oma mehega köögis rääkimist. Kuid kõrghetk tuli Eva Klemetsaga, kes hakkas demonstreerima oma tabletikomplekti ja siis seletama, mis medikament mis hingehäda jaoks käib. Ütleme, et mõne inimese elu on siis nii umbes, et iga häda jaoks võib vaja minna neid ravimeid lausa terve kohvritäis!

Kaie Mihkelsoni roll oil ehk veidi tagasihoidlikum, ometi mõjus tema monoloog mälestustest oma vanaemast päris sümpaatsena. Kuid Ingal oli siis aeg jälle esiplaanile ronida. Inga paljastas ülakeha ja hakkas andma pintsli ja värvidega ülakeha peal õppetundi anatoomiast. Viimase monoloogi esitas aga taas Mari, kellele tuli külla üks kuulus näitleja (keda kehastas krediteerimata meesnäitleja) ja nii esitaski Mari üsna tahtlikult puises inglise keeles oma kiindumust oma ekraaniiidolisse. Lõpuks istusid kõik lõkke äärde maha.

Sain igatahes päris põneva teatrielamuse. Laglelt tuli päris arvestatav tükk ikkagi, kus eksperimenteeriti päris leidlike lahendustega. Käisin muidugi sügisel ka "Free Range'i" vaatamas ja siiani olen kahevahel, kas tegemist oli hea filmiga või mitte. Lagle roll üsna deadbeat olemusega peategelasena oli vist täitsa okei. Aga lavastajana "Kolmapäev" tekitas mus küll temas respekti.

Argo Vals ja Taavi Tulev Genklubis 7 XII 2013

Argo Vals

Eile toimus siis Kultuurikvartali avatud uste päeva raames Genklubis üks tasuta kontsert. Kus esinesid kaks soolomuusikut: kitarrist Argo Vals ja elektroonik Taavi Tulev. Üritus algas kl 8 õhtul, nii et igati mõistlikul ajal.

Veerand üheksa tuli kitarriga lavale Argo Vals. Kes alustuseks esitas uue pala pealkirjaga "Oksüümoron" (kuula täispillikoosseisuga demo siit). Väga nautisin kontserti. Uuem materjal näitab Argo küpsemist luuperi kasutamisel. Minu meelest oli setlist päris kena, Tsihcieri lugude valik oli hea, viimane pala oli "Hallitussilmad". Midagi ei olnud üleliia pikk, lugude kestus oli enamvähem paras.

Taavi Tulev paistab väga eneseirooniline tüüp olevat. Kui ta ärgitas tartlasi hääletama Kultuurikvartali kaasava eelarve eest, siis tema remark - et kui Genklubi saaks rohkem raha parema tehnika jaoks, siis ta enam nii "sitalt" ei kõlaks laval - tekitas elevust. Tulev on vist viimane mees, kes laseb end heidutada kitarriga rokkivate staaride nurinast, et "läptoppide taga mune sügavatest kõrenditest" koosnevad grupeeringud pole õiged bändid. Mitte ainult ei patustanud ta rokkstaarlike läpakavastaste reeglite vastu täiega, vaid päris lõpus ta tuligi lavalt maha, lastes läpakal lõpuni mängida! Mulle tundus see nii irooniline. Kohati aga need helimaastikud, mille demonstreerimist traadipuristid ei kannata, isegi täitsa mõjusid. Olid küll mõned tüüpilisemad (enamasti perkussioonilisemat sorti) saundid, aga üldine helipilt torkas kõrva oma tiheduse poolest. Siiski, näiteks Jan Jelinek saab ka ilma läpakata hakkama.

Raskustes muusikute nutulauludest

Sattusin täna hommikul YouTube'is kuulma üht laulu. Mille autor oli kirjutanud sellest, et mis tunne on olla raskustes muusik, kellel ei lähe hästi. Tjah, eks ise ole ka kogenud oma teel piisavalt raskusi, mis on pannud mind täiesti ahastama. Kuulasin siis huviga ja panin ka sõnad kirja. Lüürika ise selline.

When you are a struggling musician
everybody wants to rip you off
everybody wants you to bend over
so they can use you.
Now you know you are a musician. 

When you are a struggling musician
you are more susceptible to lies.
You will have to see through their disguise
They will betray you,
because you are a musician. 

When you are a struggling musician
you will play to empty pubs and clubs
You will bare your soul and in return
suffer ridicule.
Ain't it grand being a musician. 

When you are a struggling musician
everyone but you will succeed
You will have to grovel in an email
for a support slot
opening for a successful musician.

No tõesti, andke andeks, aga kas tõesti vaid minu arvates kumab sellest loost läbi väga raske, lausa rõhuv ohvrimentaliteet? Kui ma seda illustreeritud videot vaatasin (mida linkima ei hakka, sest selle loo muusikaline osa pole päris minu maitse), kumas küll läbi, et tüübil on ikka totaalne enesehaletsuse hoog peal, eriti just tema lauluhäälest tuli see välja!

Võib-olla räägin enesele natuke vastu arvestades mõningaid minu varajasemaid postitusi. Kuid ma isegi mõtlen üsna tihti, et ehk ma kulutasin neid postitusi tehes ära suurema osa oma psühholoogilisest krediidist mõnede tuttavate silmis. Ma tean väga hästi, et nobody likes a whiner. Sain tänu ühele kolmeaastasele läti poisikesele see suvi aru, et mulle endalegi ei meeldi. Ja kolmekümnesed peaksidki endalt ootama enamat kui küpsustaset, mis vastab...kolmeaastastele. Ohvrimentaliteet on ühtlasi taktikaline viga: selmet näha seda, kui halvasti on kõik ümberringi, oleks ehk kasulik mõelda, mida saaks mina hästi teha.

Laulu autor teeb viiteid situatsioonidele nagu pay to play, tühjadele saalidele esinemine ja ehk ka tasuta allalaadimine. Okei, see muusik, kes laseb end lõksu meelitada pay to play (s.o. et sa pead suutma tooma vähemalt X arv inimesi kontserdile ja sealt edasi ehk sulle makstakse mõni kopikas, vastasel juhul pead korraldajale maksma raha) skeemi, on paremal juhul informeerimata, halvimal juhul totaalne ullike. Soovitan lugeda Ameerika muusik Ari Herstandi postitust: "Kas peaksid mängu eest maksma".

Üldse on Aril päris korralik blogi. Ohvrimängude asemel on mees väärikalt vaeva näinud, et end oma muusikaskeenes üles töötada ja seal ka ellu jääda. Muuseas lükkab ta ümber ka ülaltoodud laulus mainitud idee, et see on üldse hea idee lunida välja soojenduskoht mõnelt edukamalt muusikult. Kellel muusikaskeenes raskusi, see kas peakski mõtlema, kuidas ta saaks oma olukorda parandada. Ehk on vaja õppida rohkem businessi/promo oskusi? Ehk on vaja psühhoteraapilist abi otsida, kui tühjadele saalidele esinemine on totaalne hingerusuv krahh? Ehk on tark idee üldse lõpetada, kui olukord on täiesti lootusetu? Viimane samm tasub võtta siiski vaid siis, kui kõik muud võimalused ammendatud.

Üks kommentaar veel tasuta mängimise teemal. Mulle 2012 augusti lõpus isegi tehti mingi ettepanek esineda kuskil Tartu kesklinnas miski näituse avamisel. Mainisin, et soovin saada honorari. Mulle helistati tagasi ja vastati, et noh, see on tasuta üritus ja me ei saa lubada seda, et sulle maksame. Ütlematagi selge, et sellega meie suhtlus ka lõppes. Ma parem ei esine üldse mitte kuskil (või puhuks tänaval pilli, kui mõnda kopikat hädasti vaja) kui et mängiksin mitte millegi eest. Mingi 2010 juba esinesin paaris kohas üksnes pentsuraha eest ja nendest otsadest polnud küll sittagi kasu, enam ei taha, aitäh! Niipalju siis sellest jutust, et "exposure" jne.