Raskustes muusikute nutulauludest

Sattusin täna hommikul YouTube'is kuulma üht laulu. Mille autor oli kirjutanud sellest, et mis tunne on olla raskustes muusik, kellel ei lähe hästi. Tjah, eks ise ole ka kogenud oma teel piisavalt raskusi, mis on pannud mind täiesti ahastama. Kuulasin siis huviga ja panin ka sõnad kirja. Lüürika ise selline.

When you are a struggling musician
everybody wants to rip you off
everybody wants you to bend over
so they can use you.
Now you know you are a musician. 

When you are a struggling musician
you are more susceptible to lies.
You will have to see through their disguise
They will betray you,
because you are a musician. 

When you are a struggling musician
you will play to empty pubs and clubs
You will bare your soul and in return
suffer ridicule.
Ain't it grand being a musician. 

When you are a struggling musician
everyone but you will succeed
You will have to grovel in an email
for a support slot
opening for a successful musician.

No tõesti, andke andeks, aga kas tõesti vaid minu arvates kumab sellest loost läbi väga raske, lausa rõhuv ohvrimentaliteet? Kui ma seda illustreeritud videot vaatasin (mida linkima ei hakka, sest selle loo muusikaline osa pole päris minu maitse), kumas küll läbi, et tüübil on ikka totaalne enesehaletsuse hoog peal, eriti just tema lauluhäälest tuli see välja!

Võib-olla räägin enesele natuke vastu arvestades mõningaid minu varajasemaid postitusi. Kuid ma isegi mõtlen üsna tihti, et ehk ma kulutasin neid postitusi tehes ära suurema osa oma psühholoogilisest krediidist mõnede tuttavate silmis. Ma tean väga hästi, et nobody likes a whiner. Sain tänu ühele kolmeaastasele läti poisikesele see suvi aru, et mulle endalegi ei meeldi. Ja kolmekümnesed peaksidki endalt ootama enamat kui küpsustaset, mis vastab...kolmeaastastele. Ohvrimentaliteet on ühtlasi taktikaline viga: selmet näha seda, kui halvasti on kõik ümberringi, oleks ehk kasulik mõelda, mida saaks mina hästi teha.

Laulu autor teeb viiteid situatsioonidele nagu pay to play, tühjadele saalidele esinemine ja ehk ka tasuta allalaadimine. Okei, see muusik, kes laseb end lõksu meelitada pay to play (s.o. et sa pead suutma tooma vähemalt X arv inimesi kontserdile ja sealt edasi ehk sulle makstakse mõni kopikas, vastasel juhul pead korraldajale maksma raha) skeemi, on paremal juhul informeerimata, halvimal juhul totaalne ullike. Soovitan lugeda Ameerika muusik Ari Herstandi postitust: "Kas peaksid mängu eest maksma".

Üldse on Aril päris korralik blogi. Ohvrimängude asemel on mees väärikalt vaeva näinud, et end oma muusikaskeenes üles töötada ja seal ka ellu jääda. Muuseas lükkab ta ümber ka ülaltoodud laulus mainitud idee, et see on üldse hea idee lunida välja soojenduskoht mõnelt edukamalt muusikult. Kellel muusikaskeenes raskusi, see kas peakski mõtlema, kuidas ta saaks oma olukorda parandada. Ehk on vaja õppida rohkem businessi/promo oskusi? Ehk on vaja psühhoteraapilist abi otsida, kui tühjadele saalidele esinemine on totaalne hingerusuv krahh? Ehk on tark idee üldse lõpetada, kui olukord on täiesti lootusetu? Viimane samm tasub võtta siiski vaid siis, kui kõik muud võimalused ammendatud.

Üks kommentaar veel tasuta mängimise teemal. Mulle 2012 augusti lõpus isegi tehti mingi ettepanek esineda kuskil Tartu kesklinnas miski näituse avamisel. Mainisin, et soovin saada honorari. Mulle helistati tagasi ja vastati, et noh, see on tasuta üritus ja me ei saa lubada seda, et sulle maksame. Ütlematagi selge, et sellega meie suhtlus ka lõppes. Ma parem ei esine üldse mitte kuskil (või puhuks tänaval pilli, kui mõnda kopikat hädasti vaja) kui et mängiksin mitte millegi eest. Mingi 2010 juba esinesin paaris kohas üksnes pentsuraha eest ja nendest otsadest polnud küll sittagi kasu, enam ei taha, aitäh! Niipalju siis sellest jutust, et "exposure" jne.