Käisin eile NO-teatris vaatamas Lauri Lagle lavastatud "Kolmapäeva". Laval neli naist, kolm nooremat ja üks vanem. Alguses kõik kõnnivad mõõda lava ja siis istuvad ükshaaval kõik oma pessa maha, kes diivanile, kes kööki, kes teleka ette ja kes voodi manu. Esimene pool tundi kestabki ilma igasugu tekstita. Igaüks oma nurgas midagi nokitseb. Mis need tegevused eriti põnevaks teeb, on et kõik on kontaktmikrite/piesoelementide abil võimendatud! Põnev oli küll jälgida, et ootoot, kas need saundid tulevad ikka lava pealt või on midagi eelsalvestatud ka. Selline helikunstiline lahendus kulmineerus ikka päris võimsa helitugevusega, õnneks mitte kõrvulukustavaga.
Mari Abel tegi esimesena suu lahti. Tema tegelaskuju rääkis sellest, kuidas ta vihkas koolis käimist, tuli sealt ära, hängis niisama ja hakkas siis seksi harrastama. Kuni lõpuks oli ta pea kõigiga maganud, siis hellitas lootusi, et temast võiks saada tantsija. Probleem oli aga selles, et tema publik hakkas teda litsiks sõimama! Ja siis esitas ta oma tantsunumbri "Love is in the Air" diskohiti saatel. Päris provokatiivne jutt üldiselt, aga kui Mari seda deklameerib, siis tema malbe olemus justkui mõjub huvitava kontrastina sellele.
Igaühel oli oma monoloogilisemat sorti roll. Inga Salurand järgmisena teeskles oma mehega köögis rääkimist. Kuid kõrghetk tuli Eva Klemetsaga, kes hakkas demonstreerima oma tabletikomplekti ja siis seletama, mis medikament mis hingehäda jaoks käib. Ütleme, et mõne inimese elu on siis nii umbes, et iga häda jaoks võib vaja minna neid ravimeid lausa terve kohvritäis!
Kaie Mihkelsoni roll oil ehk veidi tagasihoidlikum, ometi mõjus tema monoloog mälestustest oma vanaemast päris sümpaatsena. Kuid Ingal oli siis aeg jälle esiplaanile ronida. Inga paljastas ülakeha ja hakkas andma pintsli ja värvidega ülakeha peal õppetundi anatoomiast. Viimase monoloogi esitas aga taas Mari, kellele tuli külla üks kuulus näitleja (keda kehastas krediteerimata meesnäitleja) ja nii esitaski Mari üsna tahtlikult puises inglise keeles oma kiindumust oma ekraaniiidolisse. Lõpuks istusid kõik lõkke äärde maha.
Sain igatahes päris põneva teatrielamuse. Laglelt tuli päris arvestatav tükk ikkagi, kus eksperimenteeriti päris leidlike lahendustega. Käisin muidugi sügisel ka "Free Range'i" vaatamas ja siiani olen kahevahel, kas tegemist oli hea filmiga või mitte. Lagle roll üsna deadbeat olemusega peategelasena oli vist täitsa okei. Aga lavastajana "Kolmapäev" tekitas mus küll temas respekti.
No comments:
Post a Comment