Saturday, November 9, 2019

Uus koht Portugalis

Tagasi Portugalis alates septembri lõpust. Polnud alguses kindel, kuidas mul see sügis/talv üldse minema hakkab. Paar esimest nädalat olin oma ekskallima sõbra majas. Aga uus koduhoidmise võimalus terendas suht kiiresti. Üks minu ja Guido ühine tuttav pakkus välja, et kui ma tahan, võiksin hoida tema enda kodu. Kus ta pole elanud juba mitu aastat, selmet hoides teist kodu suht lähedal.

Käisin vaatamas ja tundus päris huvitav koht. Äärmiselt rustikaalne maakoht, kus on paar haagissuvilat ja ehitis, mis koosneb köögist ja küünist. Elektri osas on olemas ainult päikesepaneel ja 12V süsteem, kus telefone saab laadida sigaretisüütajast. Elektrit samas praegu polegi, sest hetkel on süsteemis rike, mis võibolla saab korda alles järgmine nädal. Vesi tuleb allikast ja koguneb betoonist paaki, seega käin seda ämbritega toomas. Allikaveel lasen otse tilkuda veepudelitesse joogivee jaoks.
Koht näeb välja umbes selline. Olen hetkel kolinud kööki ja kasutan magamiseks oma üheinimese diivanimadratsit, mida olen kasutanud kaubikus magamiseks. Ühe otsa paigutan oma Vermona kõlli peale ja teise otsa pingile, mille lahtikäiva istme all hoiustan oma toidukraami. Eluruum on küll väike, aga olen ennast ära mahutanud. Eelis on see, et loodetavasti kulub talvel kütmiseks vähemalt paar korda vähem puid võrreldes endise elukohaga. Ma ei hakanudki ahju kütma enne novembri algust. Ilmad olid ka suht soojad endiselt. Väiksem ruum hoiab sooja paremini.

Uus koht Tábuast 6km kaugusel kirde suunas. Kokkuleppe kohaselt uute omanikega endises talus sain ma Guido endise wwoofijate-jalgratta omale ja enamasti kasutan seda transpordivahendina. Et käia raamatukogus netis surfamas ja oma seadmeid laadimas. Ja kauplustes ja turul oste tegemas. Kuna tee keskel asetseb org, on mõlemat teedpidi alguses langus ja siis tõus. Mis teeb rattasõidu füüsilist pingutust nõudvaks tõusul, aga saabki füüsilist koormust. 
Kirjutas kell No comments:

Friday, September 13, 2019

Vaiko Eplik & Eliit - 7 IX 2019 Kolmes Tillis


Käisin eelmine laupäev Vaikot ja Eliiti kaemas Tartu Aparaaditehases asuvas restoranis Kolm Tilli. Mis oli üllatavalt teistmoodi võrreldes Sireleis esitluskontserdiga. Sellelt plaadilt ei tehtud ühtki lugu. Ega ka mitte Kirevase... ja Uue Karjääri... pealt. Kavas olid seega laulud esimese kaheksa sooloalbumi pealt ja...paar huvitavat kaverit.



Kontsert algas töötlusega Meie loost "Helgiheitja". Mis oli super võimalus bändile teha sulneid kolmehäälseid (Vaiko, Sten ja Kostja) vokaale ja siis kütta otsa Deep Purple MKII koosseisu algusaegu meenutavat raskerokijämmimist. Kava keskel tehti jällegi põnev afrofungilik motowni sugemetega töötlus Vaiko oma "Sylvesteri" loost, Vaiko klahvpillidel ja lugu D mažooris, kvardi võrra kõrgem originaalist. Sellele järgnes pea sarnases võtmes esitatud töötlus Uno Loopi laulust "Hoia korras tuletõrjevahendid". Muidugi "kaverdas" Eliit ka Claire's Birthday teadagi-mis-suurt lööklaulu. Mida enne mängis mingil pulmapeol üks peobänd, aga kurat, Vaiko teeb seda oma elitaarsete pillimeestega ikkagi kuidagi autentsemalt ja jõulisemalt.



Mujal ma nautisin klahvpillisoolot "Mustas ukses", tendentse nihestada juba mitmeid kordi mängitud hitid psühhedeelseteks jämmideks või "Suudluste aeg" puhul zappalikuks temponihestatud absurdiks ja "Keravälgu" doorsilikku tunnetust, kuna Vaiko mängis orelit ses loos kitarri asemel. eriti põnev avastus oli Vaiko lintkajaga kitarriintroduktsioon loole "Kibe ja kuum". Meenutas mulle "Pommivöö" algust, vb. lintkaja + mis-iganes-pill oligi see põhikõla selles loos?



Kontserdikava:

Helgiheitja (Meie)
Mõtetes mõrudais
Must uks
Soorebased
Kibe ja kuum
Põõrdumatult soe
S.O.S. (afrofunk motown versioon)
Hoia korras tuletõrjevahendid (Uno Loop)
Kosk
Keravälk tapab
Homne päev
Venus (Claire's Birthday)
Suudluste aeg


Kirjutas kell No comments:
Teemad: ,

Monday, August 5, 2019

OFF Festival - kolmas päev

Tundub, et pühapäev oli muusikalise valiku osas veidi lahjem võrreldes eelmiste päevadega. Ühtteist huvitavat siiski nägin.



Poola post-punk ansambel Trupa Trupa paistis kõigepealt silma ühe kitarristi custom-made/DIY pilli poolest, kitarr paistis olevat meisterdatud mingist metallkarbist. Meenutas Sandri meisterdatud kohverkitarri, mida ka Ervin sai Opium Flirdiga mängida. Kuidas nad kõlasid? Natuke nagu Stranglers "Black and White" albumi pealt oma jõuliselt minimalistliku progetunnetusega, kohati mängisid nad isegi viie ja seitsme peale, kui bassimees laulis, oli tema vokaali peal mingi eriti kihvt metalse kõlaga efekt, mis hääle kuidagi androidilikumaks muutus.

View this post on Instagram
A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Enne Stereolabi vaatasin poole tunni jagu Tirzah kava. Suht vildakas popitunnetus, võibolla nn. alternatiivne R&B, mis ka päriselt alternatiivselt kõlab. Mulle meeldis tema lauluhääl ja see, kuidas tema kaaslased laua taga näisid tegelikult mängivat oma elektroonilisi vidinaid pelga nupukruttimise (või "läptopi taga munade sügamise", nagu üks popigeenius meil teravalt ironiseeris omal ajal) asemel. Samas oli materjal suht aeglane ja ballaadilik, nii et hakkasin ennast vaikselt ümber häälestama Stereolabi rokkivamale setile.



Mis ei olnud küll kõige täiuslikum kõlalises mõttes. Bass oli madalamates nootides jube jube vali ning uue bassimehe (kes ka taustvokaale laulis) meloodilisem osa mängust jäi kuidagi varju. Samuti ei kuulnud ma eriti hästi klahvimees Joe Watsoni pille. Rhodes oli okei, sünt selle peal ka, aga Yamaha Reface orelisimulaatorit kuulsin hädavaevu ja vahel üldsegi mitte.

Aga, nautisin Timi rütmikitarrimängu ja Andy trumme. Laetitia oli ka super. "Metronomic Undergroundis" pani Tim täiega hullu oma atonaalse soolotamisega, kohe nii hullu, et kitarrikeel läks katki. Varupill oli siiski olemas. Setlist oli enamasti suht greatest hits ('Labi mõistes muidugi), aga paar vähem tavalist lugu oli ka varuks. "Mars Audiac Quinteti" pealt tuli näiteks üks minu lemmik krautrocki stiilis lugu "Anamorphose" (mis tegelikult on ilmselt ikkagi Steve Reichi "Four Organs" tribuut). Definitiivne versioon on ABC Music kogumiku peal (BBC sessioonid), aga ilgelt hea meel, et nad seda mängida otsustasid. "Lo Boob Oscillator" lõpuloona polnud isegi mitte niiväga krautrock, kuivõrd kosmiline psühhedeelia, jazzilikult elastne, ent pungiliku dünaamikaga. Stereolabi teatakse lounge-muusika revivalistidena, aga tegelikult on nende muusikaline lähenemine suht punk-rock suhtumisega ja see oli olemas ka OFF Festivali kontserdil. Kava oli alljärgnev:

Percolator
Brakhage
French Disko
Rainbo Conversation
Miss Modular
Metronomic Underground
Anamorphose
Need to Be
Ping Pong
Crest
Lo Boob Oscillator

View this post on Instagram
A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Vaatasin Suede kontserdi ka otsast lõpuni ära. Nii et nägin ära ka teise karismaatilise britpopi frontmani. Aga seal, kus Jarvis Cocker on selline šarmantne intellektuaal, Brett Anderson on ikka täielik rokkstaar. Enamasti oli kava täielik rokiküte, vahel ka mõni klaveriballaad ja isegi paar akustilist lugu (nt. lisaloona versioon 1999 loost "She's in Fashion"). Isegi kui ma pole suurem asi britpopi sõber, paistab Suede olevat üsna võimas kontsertbänd.
Kirjutas kell No comments:
Teemad: ,

Sunday, August 4, 2019

OFF Festival - teine päev

Laupäeval ma polnud kindel, mida ma veel näha tahaksin peale Boogarinsi Brasiiliast. Seega jälgisin kohale jõudes põhimõtet, et kui kahtled, tšekka Eksperimentaalset Lava (Scena Experimental), seal ikka midagi huvitavat võib leiduda.



 Ja seal oligi päris huvitav avangardmuusika kvartett Polmuz. Polivoksi süntesaator, kontrabass, trummikomplekt ja saksofonist alt-, bariton- ja basssaksofoniga. Vaheldumisi drooniv, free-jazzilik, süvamuusikaline, pärimusmuusikaline, hullelektrooniline, ehk isegi The Comet is Comingi moodi kohati. Ja mulle ilgelt meeldib, kui Poola jazzmuusikud oma maa rahvaviise (või nende moodi kõlavaid meloodiaid) oma pillidel esitavad, viimane lugu basssaksofoniga oli lihtsalt super!


Boogarins võib väga kena kõlada oma plaatidel, aga kontserdil on nad üsna võimas ja improvisatsiooniline. Jällegi kiitus trummarile, veel üks sick motherfucker! Indie-bändid super trummaritega on palju paremad kui need, kelle trummimäng jääb pigem harju keskmise tasemele. Ma ausalt öelda naudin meie oma Vaikot ka palju rohkem lives koos Kallervoga kui plaatide pealt, aga see selleks. Bändi teine kitarrist Benke Ferraz oli muide ainus esineja, kellega mul veidigi kontakti saada õnnestus. Ütlesin talle: "A otima atuação, obrigado!" ("Suurepärane esinemine, aitäh!") ja surusin kätt.

 Samal ajal, kui pealaval esines mingi punkbänd, otsisin omale söögipoolist. Proovin iga õhtu midagi muud, eile sõin makarone, täna otsustasin tai nuudliroa kasuks. Pärast seda uudistasin taas vaheldumisi eksperimentaallava ja metsalava. Viimasel esines mingi New Orderi mõjudega sünt-pop-rokk duo, mis väga ei kõnetanud. 


Vähemalt eksperimentaallaval oli eriti haiget ja superkiiret aafrika elektroonilist tantsumuusikat esitanud duo Bamba Pana. Hämmastav, kuidas osad inimesed nii julmalt selle saatel tantsida suudavad.


Seni olen senistest tuttavatest trehvanud üksnes Elizabete Balcusega ja Cai Treforiga, elik TMW delegaadiga aastast 2018. Cai arust oli õhtu peaesineja Foals liiga ülbe bänd ja hiljem see väide osutus tõeseks. Tema ootas Soccer Mommy kontserti, seega otsustasin tema soovitust kuulda võtta. Ja tegu oli hästi sümpaatse dreampopilik indie-rockiga, Soccer Mommy kannab sedasorti stiili laitmatult välja minu arvates.


Kontrastiks Soccer Mommy feminiinsele indierockile oli Electric Wizardi jõuline stoner-doom energia just sobiv vaheldus. Vahel mulle meeldib ka doom metalit kuulata ja tundub, et Electric Wizard on üks stoner-doom skeene eesrindlikumaid esindajaid.
Kirjutas kell No comments:
Teemad: ,

Saturday, August 3, 2019

OFF Festival Katowices - esimene päev

Samal ajal, kui teised eesti melomaanid on Intsikurmus või nõudlikuma maitsega tüübid ehk Kukemuru Ambiendil, võtsin mina ette retke Poola. Olen praegu siis OFF festivalil Katowice linnas (Poola lõunaosa). Põhiliselt ootan homme õhtust Stereolabi kontserti. Olen aegajalt YouTube'i tsekanud ja päris hästi panevad!

Eile õppisin festivaliala tundma ja sagisin palju ringi. Aga proovisin ka lihtsalt vaadata, mis muusikaliselt toimub ja pmst võtsin vabaduse jääda vaatama vaid muusikat, mis mind tõeliselt kõnetab.

Poola jazz võib super olla. Seda skeenet esindas näiteks üks väga huvitav trio, kus mängivad pianist, kelle klaveri peal on ka elektriorel väga laheda 60ndate kõlaga, bassimees mängib kontrabassbalalaikat, mis on väga ebaharilik pill ja trummar on just nii nõtke ja vabalt voolava stiiliga nagu mulle jazztrummarite puhul tavaliselt meeldib.



 Aga uuenduslikuma jazzi lainel ootasin üliväga The Comet is Comingu kontserti ja nemad panid just nii rajult nagu võis oodata, väga intensiivse tänavatarga jõutrio sünergiaga.



 Intensiivi pani ka uus inglise kvartett Black Midi, nende punkprogelik kärtsmürts kõlab plaadilt päris huvitavalt kuigi segaselt, aga just kontserdil on nende energia laitmatu ja nende trummar on üks badass motherfucker, kohe tõsiselt.


Aga õhtu peaesineja oli Jarvis Cocker oma uue bändiga Jarv IS. Ma nautisin tervet kontserti otsast lõpuni, Cockeri uued laulud on üsna põnevad, mitmekesised, neis on piisavalt draamat, bänd oli tasemel ja mehe karisma on laitmatu. Oli huvitav teada, kas mõni Pulpi lugu ka tuleb ja varuks oli üks b-pool aastast 1994 ("only the hardcore fans recognise this"). Hea näide, kuidas mineviku taaskordamise asemel võib õnnestunult ja kõitvalt edasi minna uue materjaliga. Üks lugu oligi pealkirjastatud "Must I Evolve" (taustalauljate vastus Cockeri küsimustele sel teemal: "yes yes yes", aga vastus küsimusele "Can I stay the same" oli "no no no"). 
Kirjutas kell No comments:
Subscribe to: Posts (Atom)