Reedel oli siis üks esinemine taas. Ajakiri Värske Rõhk on tänavu kümneaastane ning just hiljuti olid ka pidustused. Carolina kutsus mind reedesele people esinema. Seal loeti ka luulet, ning muusika osas esines veel üle aastate ansambel RasKatarsis, kes esines väga hästi, nagu nad polekski väga pikalt ära olnud. Neil oli ka külaline, mõnevõrra claireboucherliku olemusega poetess oma spoken wordi ja vokaaliefektidega.
RasKatarsis
Jim Ashilevi
Ansambel Eeter, kes esines enne mind. Stiil ambient techno kohtub folgilik laulmine. Keskel ka RasKatarsise külalisluuletaja. Päris uus bänd paistab olevat, kohati kõlasid hästi ja isegi kõhedaksvõtvalt, aga nende kava oli ikka päris pikk ja paraku kohati ka mõnevõrra tüütu.
Torti pakuti kah.
Kuna mul paluti mängida umbes pool tundi, siis valmistasin ette lühema kava. Tegin ainult ühe uue laulu tulevase plaadi pealt. Kokku tegin oma viis lugu. Publik, mille read olid küll natuke hõrenenud, nõudis lisalugu ja ma olin otsustanud selle juhu jaoks uuesti teha vana klassiku "Art Trip". Aga improviseeritud sektsioon arenes sisuliselt "Zen Spicebox" teiseks osaks. Alguses soolo undava bassinoodi peale, siis kõik kihid (k.a. süntesaatori-bassiliin plaadiversiooni pealt umbes 3:19) nullist ja trummimängu peale. Tulemus? Asi toimib küll kontserdi lõpu/lisaloona. Eelmine päev proovi tehes proovisin aga ühe teise (ja täiesti uue laulu) lõpusektsiooni teha. Instagramis on klipp sellest, kuidas too sektsioon üldiselt kõlab:
Elektromehhaaniline äratuskell viiendast dimensioonist
1012 (uus laul)
The Dustbin of History
Tsivilisatsioon neab iseend (kitarriarranžeering E-mažooris)
Le savoir c'est le pouvoir
Eile nägin Vaiko Eplikut ja Eliiti esimest korda üle kahe aasta sellisena, nagu nad viimased kolm-neli aastat juba reeglina eksisteerinud on. Pillipark on endiselt klassikaline elektrikitarrid-bass-trummid, oma viimased neli korda enne olin ma Eplikut näinud kas soolotrubaduurina, duetis Randaluga või kaasamas oma kavasse Rhodes'i klaverit või Lennat vokaalile. Peale selle tegi Eliit ka lühema kava, kuna nad esinesid koos välis-eesti elektrooniku Olev Muskaga. Alguses mõtlesin, et kas on võimalus, et ehk teevad Muska ja Eliit ka midagi koos. Aga ei, mõlemad esinejad tegid ikkagi oma asja.
Eliidi asi kestis tund aega ja sisaldas läbilõiget kõigilt plaatidelt. Sissejuhatav muusika oli aga Vello Orumetsa poolt tuntuks lauldud "Vihma" avariff, millele tuli otsa "Soorebased". Märkimist vääris kaks lugu neljandalt plaadilt, "Kibe ja kuum" ning minu jaoks esmakordselt selle bändi seades kostunud "Müra". Samuti nägin Eplikut haaramas esimest korda oma tagavarapilli järgi. Punane Strat, mida harilikult olen näinud lihtsalt statiivil konutamas, läks kaela uues laulus "Kaerahelbed" ning "Nelkide" avaloos "Reede avab väravad".
Lisalugude selektsioon oli üllatus. Tavapärase "Libahundi" või "Armastus päästab maailma" asemel kõlasid hoopis kuuendat plaati lõpetanud instrumentaal "Virvatuled", millele tuli otsa "Suudluste aeg", kus Eplik varieeris oma vokaaliosa ja unustas kohati sõnadki ära. Aga lõpu jämmi osa oli päris märkimisväärne. Vaiko andis ühele fännitarile kitarri kaela, kes näppis keeli oma suva järgi ja Vaiko ise manipuleeris oma pedaale.
Kava:
Vihm (avariff)/Soorebased
Must uks
Müra
Mõtetes mõrudais
Kaerahelbed
Reede avab väravad
Homne päev
Pihtas põhjas
Põõrdumatult soe
Kibe ja kuum
Sylvester otsustab surra
Tavaline päev
Lisalood:
Virvatuled
Suudluste aeg
Olev Muska läks oma arvutite ja muu elektroonika taha järgmisena. Vaiko kommentaar, et Muska ühendab endas Kraftwerki ja Veljo Tormist annab ehk natuke aimu Muska loojanatuurist, aga on ikkagi ülelihtsustus. Muska elektroonilised saundid, koorisämplid ja tema enda vokaalgi annavad päris oma kombo, milles on igasugu põnevaid nüansse ja ka oma hing, suhtumine ja mida Frank Zappa nimetaks "eyebrows". Muska vend Arno on juba algusest saadik olnud tähtis kollaboraator (ja väga varajane Apple kompuutrite tarvitaja) ning täna tuli ta ka poole pealt lavale. Ehk siis eesti oma keemilised vennad.
Uus plaat on kindlapeale tulemas. Ja täna postitan siit esimese singli. Selle nimi on "Ruby You're My Friend I Love You".
See on üks idee, mis sai alguse magamistoas improviseerimisest üleeelmine sügis, lühidalt enne "Art Disease" ilmumist. Mängisin sisse teatud bassiliini viie peale ja siis tulid igasugu klarnetiosad peale ja üsna kindla põhimõttega trummi-improvisatsioon. Ja millegipärast juba siis otsustasin mängida lõppu "Waltz for Ruby" meloodiat lõpus. Ehk siis valsiviis viis-neljandiku vastu!
Kui lühidalt pärast seda taas Portugali lendasin, siis Rubyle oli igasugu lasteraamatutest kangesti meeldima hakanud "Don't Put Your Finger in the Jelly Nelly". Seega ta tahtis, et ma talle seda ette loeksin. Ja siis, kui lugesin ette igasugused elukad seal, siis ta tihti kommenteeris, et mis see on. Näiteks kui pirukasse sõrm pista, siis ei meeldi see elukale nimega Meringuetan (hääldus: mõRÄNGjutän, meringue + orangutan). Ruby siis vastas: "It's a monkey made of pie".
Eelmine varasügis ma panin selle lasteraamatu teema ja tolle novembri 2013 toore demosalvestuse kokku ja arendasin laulunumbri. Sõnad:
Hey listen dear Guy, Don't put your finger in the pie! The meringuetan won't like it! The meringuetan won't like it! It's a monkey made of pie! It's a monkey made of pie! Pay attention dear Jocasta, Don't put your finger in the pasta! You will wake up the Spag-yeti! You will wake up the Spag-yeti! It's a big and noodly monster! It's a big and noodly monster!
Eelmisel kontserdil kandsin loo ka esimest korda laivis ette ja see oli üks kontserdi kõrghetki minu jaoks. Laadisin üles kontsert-video. Tundus, et see lugu võiks sobida uue plaadi tutvustuseks väga hästi. Tuleb oktoobris. Esitluskontserdid:
15. oktoober Tartus Arhiivis
17. oktoober Tallinnas Kultuuriklubi Kelmis
Täna tulin Iisaku ja Marise talust tulema. Kokku olin seal natuke üle kolme nädala. Hea meelega oleks kauemgi olnud, aga kuna sügis on käes ja parajasti on Iisakul käimas igasugu muid külalisi (kohtusin eile näiteks tema õega), siis eelmine kolmapäev sain halva uudise, et aeg välja kolida. Mis on ilmselt õiglane ja asjade loomulik käik. Kuitahes masendavalt sedasorti halvad uudised esialgu ka ei kõlaks. Sest wwoofimise puhul on mul kummitama jäänud idee, et Sinu boss on ühtlasi ka sinu landlord. Kui Sind lahti lastakse, siis ühtlasi sind ka tõstetakse välja. Seega ma paratamatult eelistan olukordi, kus kontroll lahkumise üle on pigem minu käes.
Kui kontroll on aga wwoof hosti ehk minu bossi-landlordi käes, siis hakkavad paratamatult kummitama igasugu häirivad mõtted. Kes ikka tahab leppida mõttega, et ta pole enam teise inimese jaoks kasulik, eks ole. Kui inimene jõuab olukorda, mida inglise keeles kirjeldatakse kui he's outlived his usefulness, siis tough shit! Aga selline on elu. Wwooferitel on õigus ennetähtaegselt jalga lasta ja vahel on ka hostidel õigus wwooferid ennetähtaegselt ära saata. Been there done that. Iisak ja Maris aga inimestena mulle meeldisid ja väga tore oli muusiku talus käia. Iisak on fantastiline kitarrist, tema mänguvõtted on väga põnevad. Ja teised vabatahtlikud olid ka toredad. Loodan järgmine aasta tagasi olla.
Proovisin taas müüritööd teha. Laduda telliseid penoplasti - mida kanad olid nokkima hakanud - peale. Paraku üks prantsuse vabatahtlik tegi selgeks, et liiva peale ei ole mõtet telliseid laduda ja ma katkestasin projekti teise seina poole pealt täpselt. Seega hetkel on ülejäänud vundamendi peal penot katmas mõned lauajupid. Provisoorselt asi seegi.
Käisime aegajalt pidudel ka. Igasugu etno-bändides mängiv Jalmar avas Põlvamaal oma külamaja ja avamispeol oli nii live-muusikat, sööki, kui ka suitsusauna. Not too shabby. Siin Insta pildil paar belgia muusikut.
Nädal hiljem avati Nedsaja külamaja ning seal esines ka külabänd, kus karmoškat mängis Treffneris õppinud ja hiljem Setumaale kolinud Toomas Valk, siis oli üks kitarrist nimega Paul ja Iisak mängis bassi. Ja jällegi päris hästi.
Tegin pilti lõkkest ka. Võimalik, et see on uue plaadi kaas.
Üks põhjus, miks minu jaoks on hea meel taasavastada oma kitarrimängu poolt, on, et minu kitarrikäigud tulevad paratamatult kuidagi teistmoodi välja võrreldes tavapärase indiroki stiiliga. Kui ma teeks terve kitarrialbumi, siis võimalik, et tulemus oleks palju lähemal "Astral Dance" tiitelpalale, kui Eplik-roki stampidele. Ja see ongi minu jaoks eesmärk olnud. Austan Eplikut endiselt, aga minu jaoks oli teda loominguliseks eeskujuks pidada omamoodi tupiktee, millest üle saamiseks ma otsustasin kitarrid neli aastat tagasi üldse välja jätta. Esimest korda mõtlesingi kitarri avalikkuse ees mängida alles see aasta.
Halvim asi reisimise puhul on, et kui sul autot ei ole, siis on paratamatult väga vähe asju, aga autot ära kasutades kuhjub neid asju kõvasti. Pilt illustreeriv. Kogus, millega Iisaku ja Marise juures käisin, oli isegi tsiviliseeritud, kuna puudusid a) täistrummikomplekt, sest järgimise live ma plaanin teha täiskomplektita ja b) jalgratas, kuna Andrelleritel on mitu ratast, aga Triinu juures elades ma pidin ratta kaasa vedama.
Hetkel olen selleks nädalaks wwoofimisest aja maha võtnud. Järgmine nädal aga uus seiklus.
