Ostsin Prophet 08 süntesaatori

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Robin Guthrie - teistmoodi kitarrilegend Tartus

Taaskordne septembri alguse Eclectica festival sai tänavu arvestatava avalöögi kontserdi näol Tartus Teatri Kodus (endine Lutsu Teatrimaja), kus astus üles kitarrilegend Robin Guthrie. Tuntud kui Cocteau Twinsi kitarrist ja helilooja ning nüüdseks tegev sooloartistina, produtsendina ja filmimuusika vallas, resideerudes Prantsusmaal, on Robin Guthrie mõjutanud üksvahe nii kitarridega kui ka süntesaatoritega tehtavat muusikat.

Ka soojendajat Ragatmikat ei kujutaks ilma Cocteau Twinsita ette. Hiljuti taasühinenud trio, kes kombineerib ambienti ja elektroonilist indit idamaise vaimsusega, tegi üsna sümpaatse sissejuhatuse. Kajavate kitarride ning monotoonse bassi ja hõrgu elektroonikataustade foonil tõusis Kadi Uibo vokaal hästi esile. Laul ja sõnad olid selgelt kuulda ning nõudsid tähelepanu.

Kuitahes hea Ragatmika ka polnud, oli Robin Guthrie puhul selge, miks ta on oma järgijatest hoopis omaette tasemel. Aga enne kui tema geniaalsust täiel määral nautida sai, eelnes intsident projektoriga, mis algul ei tahtnud visuaale näidata. Guthrie aga jäi sangviiniliseks ja võttis juhtunut eluterve huumoriga. Lõpuks kui helitehnik Lauri Liivak projektori töökorda sai ning visuaalid lõpuks ekraanil, sai Robin Guthrie kontsert õige alguse.

Kuulsat Cocteau Twinsi kajasaundi on jäljendanud mitmed, aga Guthrie enda mängustiil on ometigi poleeritum, kindlam ja küpsem. Kitarristi kuulates ei teki kahtlustki, et ta on efektirohke kitarrimängustiili ning dream-popi alal tõeliselt professionaalne tegija, kellel tänaseks oma tubli kolm dekaadi kogemustepagasit.

Robin Guthrie kompetentsuse kasuks räägib ka tema suutlikkus mängida ambient'i, mis pole igav. Luuperi ja efektidega teostatud ühemehe-kava sisaldas helimaastikke, mis pigem rahustasid, kui uinutasid. Puhta ambienti kõrval kõlasid ka kergete biitidega palad ning ka üsna dream-popilikke kohti. Üks paladest sisaldas äkilist dünaamikamuutust õhulisest trillerdamisest raske rusuva bassi ja kehtestava biidi juurdetuleku näol.

Robin Guthrie muusika on selgelt saundikeskne. Kuid tundub ebaõiglane võtta seda pelgalt taustamuusikana. Kui miski mõjuski taustalikuna, siis olid need visuaalid. Hajusad värvitekstuurid, kus aegajalt vilksatasid ka erinevad selgelt defineeritud kujundid, järgis omal moel hoopis erinevat loogikat, kui muusiku heliklastrite sulandumine üksteisesse. Muusika aga kõitis oma kummastavas ilus ometi rohkem tähelepanu.

Sessamas kummastavas ilus, mis Cocteau Twinsi aegadel võis kõlada mõranenumana ja abrasiivsemana, ent tänaseks on võtnud järjest rahulikuma jume. Robin Guthrie võis oma firmamärgiks kujunenud stiili arendada välja tingituna oma mängutehniliste piirangute tajust. Kuid tema vanuses see enam ei loe. Kogenumana on ta paratamatult omandanud teatud täiuse ja äratuntavuse taseme oma üldises stiilis. Kontserdil kogetu põhjal võib julgelt järeldada, et Robin Guthrie stiilis hüpnootiline kitarrimuusika on kui hea vein, mis aastatega paraneb.

Arvustus ilmus toimetatud kujul 5ndal septembril ajalehes Postimees.

Islandi Päev galerii - For A Minor Reflection, Lay Low & Hjaltalin

Tsekkasin Islandi Päeva raames mõningaid kontserte ja proovisin telefoni abiga ka pildistada. Mis on ilmselt märksa lihtsam väljas päevavalguse käes.

Esimene bänd oli Tarbekunsti ja Disainimuuseumis esinenud For A Minor Reflection - siuke Mogwai tüüpi postrokk, ei midagi tegelt väga erilist, aga nad tegid päevasel ajal akustilisema seti, mis sobis neile päris kenasti. Viimane lugu, mis bändi sõnul oli nende popilikum, kus kitarrist mängis koos pianistiga ühe suure digiklaveri peal, oli kõige sümpaatsem. Võibolla need nn. postrokibändid peakski proovima rohkem popilikemaid teemasid teha?





Järgmiseks ilmusin kohale Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovi, kus esines Lay Low. Päris sümpaatne singer-songwriter teema, kus segunesid jazz, indi, folk ja kantri, kokkumäng rütmisektsiooniga oli mõnusalt hõre ja ruumikas.







Hjaltalini kontserti Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis ootasin kõige enam. Septett koos laulja, kitarrist-vokalisti, bassimehe, trummari, pianisti, fagotimängija ja viiuldajaga. Viimased kaks kasutasid elektrilist võimendust (ja ka efekte) oma pillidel. Omamoodi huvitav oli tervet bändi näha muru peale positsioneerituna.

Aga nüüd ka "murukontserdi" muusikalisest küljest. Algus oli selline tüüpiline kammersudu, väga aeglane ja veniv intropala. Aga edasine üllatas: kohe teises loos sõideti sisse päris kehtestava kraut-funk gruuviga ning bänd osutus ikka väga meelt lahutavaks koosluseks, kelles olid ühendatud tugev rütmisektsioon (eriti just trummar oli väga muljetavaldav), põnevad kõlavärvid ja huvitavad teemaarendused kompositsiooni mõttes. Fantastiline bänd. Ilmselt see kammer-roki teema on juba alates Arcade Fire'ist mõnevõrra äraleierdatud (pidagem meeles, et ega muusikat ei tee põnevaks ainult teatud instrumentide lisamine), aga Hjaltalin stands out!

Kuidas ma sattusin Gilgameši tükki muusikuks

Pildil paari toreda leiuga (pluus kirjaga "Road Rebel" ja siis üks pikk tore taskutega sall) tohutust riidehunnikust, mis kasutuses näidendis. Otse loomulikult omastasin need.

Olen siis viimasel ajal tegutsenud Tallinnas. Seoses ettevalmistumistega näidendi "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" etendusteks, millest esimene ees juba homme (täna õhtul aga kontrolletendus). Räägin paari sõnaga sellest, kuidas mul on läinud ja mida on mult oodata.

Eeljuttu ka. Olen alati tahtnud proovida kätt osalusmuusika vallas. Ja maikuu keskpaigas saingi ühtäkki kõne Ingrid Kohtlalt. Kes küsis, et kas oleksin huvitatud koostööst Von Krahli teatriga. Ma olin. Sealt edasi tekkis kontakt lavastaja Peeter Jalakaga. Leppisime kokku kohtumise 20ndal mail teatris, sest siis olin ju tulemas Tallinna esitlema Kumu ÖÖle oma esimest luuperikontserti.

Hakkasin 20ndal veidi enne lõunat Tallinna poole kihutama oma autoga, kuhu pakitud ka minu kontserditehnika. Jõudsin umbes poole kolmeks Krahli, kus kohal olid Jalakas ja siis mõned näitlejad Krahli trupist. Sain siis teada, et otsitakse kedagi, kes oskaks käsitseda luuperit ja kelle abil sünniks etendusest tervik tekstilistest ja muusikalistest osadest. Näitasin ühte oma YouTube'i videot ja sain vastuseks, et vot midagi sellist võiks olla.

Järgmiseks nädalaks leppisime kokku ühe proovi neljapäeval. Sest mul oli toona sõit Londonisse Brainlove'i festivalile ja ma sain anda vaid ühe päeva Tallinnas harjutamiseks-proovimiseks. Neljapäevane proov kulges paljulubavalt, kuigi katseliselt. Mulle meeldis väga näitlejatega koos eksperimenteerida, eriti olin võlutud Krahli naisnäitlejate nagu Riina Maidre, Mari Abel ja Liina Vahtrik häältest. Mõtted sellest, et mis võiks saada, olid kõrge lennuga.

Londonist tagasi jõudes algaski kohe proovideperiood. Mis kestis paar nädalat kuni trupi suvepuhkuseni. Näidend otse loomulikult ei olnud veel õiget kujugi võtnud ja asi lihtsalt toppaski jupp aega, enne kui appi võeti dramaturgi rolli Tarmo Jüristo, seni pangandusega tegelenud, ent tegelt väga humanitaarsete-kultuursete huvidega inimene, kelle suunamisel hakkas juba vaikselt esimese prooviperioodi lõpupoole mingi kontseptsioon tekkima. Muusikat aga kirjutasin päris palju. Tihti lihtsalt mässasin luuperiga Krahli teatri proovisaalis, genereerisin palju ideid Orla digiklaveril, mida kasutatud PostUganda näidendis näiteks (ja ma nägingi suurt klahvkakasti, millel märge "PostUganda"!), mille abil kontrollisin oma Waldorf Blofeldi, tihti kombineerides kahe instrumendi toone.

Teine prooviperiood algas juuli keskel. Siis tulin minagi jälle Tallinnasse. Elamiseks võimaldati mulle Krahlis Sasha Pepeljajevi endine tuba, kuhu ma siis kenasti end sisse seadsin. Trupp oli aga proovideks ise kolinud Kultuurikatlasse, vanasse restaureerimisjärgis tehasehoonesse. Sinna plaanitud ka etendused. Proovid toimusid kuus korda nädalas alates kella neljast pärastlõunal.

Esimest korda midagi tehes on ikka teatud ootused ja lootused ning teatud pinge nende ja tegelikkuse vahel. Alul ma eeldasin, et ma peaks pmst vastutama terve muusikalise kujunduse eest. Et absoluutselt iga noot, mis etenduses kõlab, pärineb minu sulest. Informeerin aga juba ette ära, et tegelikkuses see pole ikkagi päris nii. Kuigi mul on olulisel määral tegemist tükis multi-instrumentalistist muusikuna ja tükis saab kuulda üsna mitu minu tehtud pala, kõlab etenduses paar võõrast lugu.

Samuti on asjade kulg läinud kaugele originaalsest ideest integreerida luuperisse muusikat ühes tekstidega. Tehniliselt osutus luupimisel muusika ja näitlejate häälte ühendamine põhimõtteliselt võimatuks ning tekstiluupide ja heliefektide eest kutsuti vastutama hollandlane Renzo van Steenbergen. Steenbergen on rohkem selline arvutimuusik ja tal oli päris mitu technolikumat ideed, mida ka peeti piisavalt heaks, et tükis kasutada.

Otse loomulikult olin ma pettunud. Aspektid nagu Renzo taustad ühest küljest ja siis see, et näiteks stseenis, kus metslast Enkidut tuleb tsiviliseerima kopulatsiooni kaudu hoor Šamhat, kõlab hoopis üks tuntud Kate Bushi lugu, tundusid mulle tõsise solvanguna minu heliloojatalendi suhtes. Justkui oldaks minu ideid peetud kuidagi liiga lahjaks või ebaadekvaatseks. Olukord tundus lihtsalt natuke veider.

Naisnäitlejad olid aga väga julgustavad. Liina näiteks soovitas mul jumala eest mitte kahelda oma andekuses lihtsalt selle pärast, et mitte kõik minu ideed ei leia sobitamist tükki. Sain ka teada, et tegelikult oli Kate Bush hoopis Mari idee. Ta oli seda videot näinud ja mõtles, et mingeid selliseid tantsuliigutusi tahaks ka tema teha. Asi polnud selles, nagu oleks minu katsetused luua muusikat, mille saatel sobiks seksida, osutunud kohtlaselt kasututeks, nagu ma kahtlustasin endast. Tuntud laulud võivad etenduses kõlada tihti harukordse emotsionaalse resonantsuse tõttu. Sellises olukorras ongi harukordselt raske heidelda popmuusika raskekaallastega, kes oma geniaalseima hiti kirjutasid tegelikult juba eas, mil mina ise polnud tegelikult reaalselt veel ühtki oma kompositsiooni teinud! Nüüd ma saan aru, miks mõned räägivad, et tõeliselt heade laulude kirjutamisoskus on justkui jumalik taju.

Kas ma olen end tundnud natuke kehvasti sellepärast, et mitte iga noot Gilgamešis pole minu looming? Olen ma tajunud kerget läbikukkumisetunnet? Absoluutselt! Eriti juhul, kui sinu jaoks on kõrgtasemel teatrimuusika helilooja mõõdupuuks see, et ta ongi iga noodi suveräänne autor, kes absoluutselt iga olukorra jaoks teab just täpselt, mida vaja. Ei ole võimalik avastada end situatsioonis, et tegelt oled osalusmuusika suhtes alles õpipoiss ilma tundmata igasugu negatiivseid tundeid alates alaväärsuskompleksidest kuni resentment'ini (a la see kuradi arvutimuusik tõrjub mind kõrvale!) välja. See on väga käänuline ja kole tee ja enamik muusikuid peavad selle läbi kõndima, et omas valdkonnas kasvada.

Todd Rundgren ütles kord, et tasemel muusiku tunnusmärk on oskus luua muusikat eesmärkideks. Teatud määrani on seda oskust õnnestunud arendada, aga vastupanu on olnud päris tugev. Ma lisaks siinkohal veel, et hea muusik on see, kes oskab edukalt komplementeerida tema ümber toimuvat. Ning kes teab, kuna mitte mängida. Ma imestan näiteks, kuidas Airto Moreira alguses ei tahtnud osaleda Weather Reporti debüütalbumil, kuna ta oli kuulanud teiste perkussioonimängijate tööd albumi materjalil (kes kahjuks olid Zawinuliga tülli keeranud ja seega viimane otsis kedagi, kelle nime plaadikaanel krediteerida) ja väitis: "Plaat on valmis, mul pole enam midagi lisada" ja kes lõpuks salvestaski vaid Zawinuli tungival pealekäimisel. Ainult tõeliselt ego-vaba muusik suudaks sedasi talitada.

Needki musitseerimissituatsioonid, mis mulle tükis võimaldatud on, annavad piisavalt oskust arendada endas rohkem seda ego-vabamat külge. Iga situatsioon, mis võimaldab väljakutseid ja arendab tohutult, ei saagi olla kolossaalne läbikukkumine. Hoolimata sellest, et mitte kõik ei kulgenud päris alguspärastele ootustele vastavalt, on terve kogemus olnud väga õpetlik. Kui mulle peaks edaspidi veel selline võimalus avanema, siis teeksin nii mõndagi teistmoodi, kui seni olen teinud. Seniks aga ootab ees pea kolm nädalat kestev etendusteperiood. Loodetavasti kohtume!

Palju õnne Vaiko Eplik!

Käisin laupäeval Põhuteatris Vaiko viienda esitluskontserdil (mis ajaliselt ajastatud tema 30nda juubeli ligidale) koos uue Eliidi koosseisuga. Rahvast oli palju, kõik istekohad olid välja müüdud ja päris palju inimesi jätkus ka lava ette. Nii et täismaja!

Ahjaa, ja muusika. Põhilisemad erinevused plaadimaterjali ja live-versioonide vahel peitusid instrumentatsioonis. Või õigemini rõhuasetustel. Klahvpillirohkemates lugudes tõusis selgelt rohkem esile Vaiko kitarr. Kalle Kleini saksofon, hoopis teises kontekstis kui Phloxi vabavormiline jazzrock, andis lugude meloodiatele ja teemadele hoopis teise värvingu. Margo Pajula on ehk üks parimaid trummareid, kes Vaikoga koostööd teinud on, hands down. Kontrabassi lisamine (Peedu Kass) oli ka väga viis pluss. Juhkam esitas Prophet 08 süntesaatoril edukalt järgi põhilised klahvipartiid plaadi pealt, kuigi kohati tundus, et ta jäi liialt teiste instrumentalistide varju volüümilt.

Varajane kõrgpunkt oli kahtlemata "Soolasem Kui Sool". Laul, mis plaadil on selgelt kõige konservatiivsema saundi ja arranžeeringuga kompositsioon (loe: puhtalt kitarrikeskne pop-rokk pala) kõlas kontsert-seades märksa põnevamalt. Vaiko mängis akustilist kitarri stuudiopala elektrikate asemel. Mõelda vaid, kui palju paremini oleks see lugu kõlanud, kui mõned kitarripartiid oleks plaadil asendatud puhkpilli ja elektrioreliga.

Meeldejäävatest momentidest tõstaks veel esile "Moonaliisa" kontrabassil esitatud meloodiat, "Džässitappu" rokkivat energiat, "Barokkpopi" harmooniaid sündil ja saksofonil korraga ja kui ka Vaiko suu lahti tegi, ei tekkinudki tunnet, nagu oleks midagi puudu. "Tants Klavessiini Ümber" oli transponeeritud tervetoon üles (sarnaselt mõnede teiste lugudega seni Epliku live-repertuaaris) ja bänd jämmis sellel enamasti 5/4 teemal päris korralikult. "Põõrdumatult Soe" loos ei teinud Jakob Juhkam katsetki teha järgi Randalu esitust "Kooskõla" peal (ehk targasti?), selle asemel harmoniseeris ta sündil jällegi saksiga. Rütmigrupp toetas üsna mõnusalt, kontrabass tegi soolo. Nii et väga hea versioon, mis "Kooskõla" variandiga kannatab võrdlust küll. "Rotikunigas" olid kitarrid rohkem esil, Kalle tegi soolo alt-saksofoniga stuudioversiooni soprani asemel.

Lisalugudena tehti uued seaded "Libahundi" ja "Armastus Päästab Maailma" lugudest. Teist korda tagasi plaksutades aga tehti teist korda "Džässitappu". Mis vist oli tõeline crowd-pleaser ja paljude jaoks kontserdi highlight.

Loodetavasti jätkab Vaiko Eplik selle uue Eliidi koosseisuga. Järgmine kontsert igatahes Uue Ajastu Festivalil Põlvas 13ndal augustil.

Murufestivali viies suvi (Schillingu retsensioon Postimehes)

Juba alates 2006. aastast toimunud (erandlikuks aastaks 2009) suvine muusikafestival Schilling on oma toimumiskoha Kilingi-Nõmme tõeliselt kaardile pannud, iseäranis muusikasõprade hulgas. Osaliselt on Schillingu festivali senise edu taga ka meeldiv looduslik keskkond, mis sellesse Lõuna-Eesti väikelinna esimest korda sattujaid ootab. Kuid kindlasti ei meelita Schilling suveks Kilingi-Nõmmele üksnes Tallinna-Tartu indifänne, festival meelitab kohale üsnagi eripalgelist publikut.

Mis on enamasti väga sümpaatne, kas või peresõbraliku atmosfääri poolest. Kas pole mitte vahva näha näiteks väikeseid lapsi lava juures mängimas-tantsimas. Kõige tüütum on ehk lärmakate jõmmide kõrge kontsentratsioon järelpeo ajaks. Kui aga isegi sellise kontingendi suudab klubis esinedes nii trotslikult ekstsentriline ansambel nagu Kreatiivmootor kaasa elama panna, siis ehk pole väga probleemi.


Imandra Lake

Festivali avasid kaks introvertsemat kodumaist esinejat. Imandra Lake’i kuulates ei pääse mööda paratamatusest, et tegelikult on parim kuulamiskeskkond selle bändi puhul magamistuba. Igal juhul mõjub sümpaatsena kõrgendatud eestlaslik eneseteadvus, bänd on lisaks «Ärkamise ajale» nüüd jõudnud kaverdada ka Janika Sillamaa «Lootuse».


Ramo Teder puhumas kaht plokkflööti

Luuperivõlur Pastacas pidi aga esinema vastu lõõmavat päikest ja puhuvat tuult, mis natuke segasid Ramo Tederi esitust. Teder mängis oma kava igal juhul välja ja kuigi tema live-metoodika on paratamatult lo-fi poole peal, ei kujutakski teda ette asja ajamas kuidagi poleeritumate vahenditega. On selge, miks Pastacas Tallinn Music Weeki delegaatidele silma-kõrva jäi.


Starmetis

Starmetis Lätist oli esimene välisbänd pärast kahte usaldusväärse muusikalise kvaliteediga kodumaist esinejat. Kitarri, bassi, süntesaatori ja trummimasina kvartett segas oma muusikas dub’ilikku postpunki, shoe­gaze’imat osa postrokist ja näpuotsaga elektropoppi. Bändi hõredavõitu saund töötas mõnes loos päris hästi, üldiselt jäi aga pahatihti monotoonseks.


Superliustik+torud. Jube sitt pilt sai, kahju et ei taibanud üritada paremaid teha.

Tartu kvartett Superliustik on edukalt tõestanud oma võimekust instrumentaalse rokk­bändina. Schillingu kontsert oli eriline, sest nende saundi täiendasid sedapuhku puhkpillid. Saksofonist ja trombonist, keda on ka nähtud laval ühes Opium Flirdiga, sulasid bändi saundi hästi sisse ja nende hoolikalt paika pandud partiid andsid muidu kitarrikesksele Superliustiku helile ekstra kihte, kuigi saks jäi tihti trombooni varju.


If We.

Järgnes idanaabrite If We Peterburist, kelle lääne inditroonika ja vene roki sümbioos oli parimatel hetkedel meeldivalt sümpaatne. Kõige silmapaistvaim väljamaine bänd oli aga progepoppi ja indifolki seganud Oddfellows Casino, kes kasutas väga hästi ära oma topelt-klahvpilli konfiguratsiooni, aeg-ajalt varieerides klahvpille ka kitarridega. Ka bändiliider David Bramwelli mõnusalt väljapeetud briti huumor oli meeldiv element.


Oddfellows Casino, pildil David Bramwell trummariga.


Ultima Thule - Riho Sibul + Toomas Rull.

Ultima Thule laiv oli erandlik, sest Aare Põderi haigestumine dikteeris klahvpillivaba kvartetikava. Kriitikute ja nooremate kuulajate seas eelmisel aastal sooja vastuvõttu kogenud «Jälgede jälgedes» oli kavas prominentselt esindatud, rütmisektsiooni gruuv toetas jõuliselt käredat kitarrisaundi ning ballaadilikumates lugudes oli tajutav teatud džässilik tunnetus, mis fusion’i-taustaga bändiliikmete puhul ilmselt paratamatu.


Design A Wave - see AKAI AX73 sünt muide on olemas ka Ervin Trofimovil.

Design A Wave’i kava alustas liider Tom Hirst üksinda, tema karaokekava ühes vokaali ja süntesaatoriga aga tundus algul kuidagi ilmetu. Parema hoo sai Design A Wave sisse, kui lavale tulid kaks naisklahvpillimängijat ja musta maani kleiti riietunud bassimees. Meeldejäävaim moment oli inspireeritud kaver PiL’i loost «Order of Death».

Kuigi taolist süntesaatorimuusikat on ka paremini tehtud, elas publik Inglismaalt pärit viimasele bändile väga kaasa. Schillingut ka varem nautinud rahvas ei pidanud seekordki pettuma, selleaastane festival oli üldiselt korda läinud.

Arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Vaiko Eplik "V" - arvustus Sirbis

Eplik on jõudnud ideaalpopi dekonstrueerimiseni.

Paar linki seoses mu muusikaga

Marju Potter tegi oma lõputööks animatsiooni Balti keti teemal, heliribana läks kasutusse "Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist".



Ja siin on üks arvustus Brainlove'i festivalist.

Odessa Pop Showcase'i videod TMWlt!

Ma ei kahtlegi, et kõige paremini tuli justament välja see lugu. Virtuoossed klahvimeloodiad selles Eesti Popsu loos kenasti paigas, nii et mul on hea meel, et selle loo live-versioon nüüd üleval on.


Ja siin ka minu külalisetteaste Pastaca setis, loos "Sinu Plaadid".

Ülejäänd Odessa Popi TMW videosid saab vaadata siit kanalist.

Abraham's Cafe Treffil

Nägin täna vanalinnas Abraham's Cafe ansamblit, kes esines Tallinna Treff festivali raames. Bänd, kes esines ka Tallinn Music Weekil, aga keda ma ei näinud, sest olin busy Mustpeade Majas seoses oma laiviga, aga nad said ka pressidelegaatidelt hiljem kiita. Väga hea kraam, viited idamaade muusikale, klassikatöötlused, 5/4 taktimõõdud, jazzilikud soolod pea igaühelt ja äärmiselt meisterlik klarnetimäng. Üks mu meelest highlight oli number, mis algas väga aeglaselt ja atmosfääriliselt, vähe noote, psühhedeelsem helimassiiv kui muidu, mis hiljem moondus viie peale jazzimiseks, väga hea klarneti-akordioni unisoon, viimane pill kõlas eriti puhkpillilikult ühes esimesega. Ja nad suutsid lõpu poole ka publikut kaasa haarata, mitte ehk küll niipalju tantsima nagu nad oleks tahtnud, aga on ebatavaline näha publikut plaksutamas viie peale rütmis. Soovitan neid soojalt kuulata!

Kuidas ma Londonis muusikafestivalil osalesin

Eelmine nädalavahetus täitus viimaks üks mu unistusi, ja tegelt isegi teine. Esimest korda sain ära käia Londonis. Ja teiseks sain seal ka muusikat teha, ehk siis esimene välismaine soolokontsert. Mind oli siis Brainlove'i festivalile kutsunud Tallinn Music Weeki delegaat John Rogers, kelle lemmikbändid TMWlt olidki kolm esimest esinejat Odessa Popi showcase'ilt, peale minu aga sai tulla veel Kreatiivmootor, Pastacas ütles ära.

Hakkasin Londoni poole samme seadma ühes ligi 28kg jagu pagasiga, millest Casio klahvpill, klarnet, flööt ja kellamäng läks äraantavasse klahvkakasti ning pedaalid, virtuaalanaloogräkk Blofeld ja adapterid seljakotti, juba reedel. Sõitsin kõigepealt bussiga Tartust Valgasse, seejärel rongiga Riiga. Ajastus oli ikka maru tihedalt koos, kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, siis oli lennuki minekuni vaid 50 minutit. Siiski õnnestus edukalt pardale pääseda ja minu hullemad hirmud Londoni reisu ärajäämisest osutusid alusetuks. Lennuk tõusiski lõpuks õhku 22.20, või isegi mõned minutid varem.

Kell kaks tundi tagasi GMT ajavööndisse, kohal 22.35 Stanstedis või umbes niimoodi. Kuid maru pikaks saab see lennujaamast Londonisse pääsemine. Esiteks oli lennujaamas passikontroll, mis tähendas järjekorras seismist. Kui see läbi, siis ootasin bussi Londonisse. National Express aga sõitis maru kaua, mingi 90 minutit kuni Liverpool Streetile.

Vahepeal sain John Rogersilt sõnumi. Ta soovitas võtta Liverpool Streetile jõudes takso, kulud lubas ise hüvitada. Pöörasin tänavalt paremale, kus paljud ootasid taksot ja nii ma pidin esimest korda elus seisma taksojärjekorras. Asi ikka venis. Lõpuks takso peale saades oli aga sekeldus aadressiga, sohver ei suutnud GPSist leida esialgu. Tuli välja, et John oli sõnumis saatnud oma maja nime ja korteri numbri ning piirkonna nime ühes postkoodiga. Aga unustas mainimata, et see asub Fortis Green teel.

Taksosõit võttis aega 20-25 minutit, mis tundus nagu igavik ja lõpuks tiksus taksomeeter 30 naelsterlingi peale. Aga raha sain, nagu lubatud, Johnilt tagasi.

Nii et kokku võttis mul lennukist mahatulek kuni Johni asupaigani jõudmine tervelt neli tundi, kell oli pool kolm läbi öösel. Ajasime veidi juttu ja siis keerasime magama.

Ärgates olid peale minu ja Johni platsis veel James aka Napoleon IIIrd oma elukaaslase Kate'iga ning Joel Chicagost alias Bastardgeist. Viimase muusika avaldas mulle kõige enam muljet, kui olin veidi eelnevalt Brainlove festi kava uurinud, eriti just virtuoosne kalimbamäng oli väga teema. Napoleon asus autoga Windmill klubi poole teele Brixtonisse ning John, mina ja Joel võtsime takso.


Vot siuke nägigi välja festivalipaik

Juba eelneval ööl selgeks saanud Londoni suureulatuslikkus kinnitus, kui taksosõit võttis oma 45minutit kuni tund, et Fortis Greenilt Brixtonisse jõuda. Kui kohale jõudsime, siis ma olin natuke üllatunud, kui nägin Windmilli näol enda ees rohkem siukest Tartu Rokiklubi/Zavoodi moodi urgast, mis mahutab vaid 220 inimest. Võibolla ootasin ehk midagi Schillingu stiilis või jällegi nagu Odessa Pop Mustpeade Majas tüüpi üritust, aga oli selge, et tänane kava sai rohkem meenutama mulle pigem Diletantide Avangardide aegu Polymeris.

Õige pea ilmus välja ka Kreatiivmootor oma seitsmeliikmelises inkarnatsioonis, kust puudus sündimees, kel parajasti mujal muud tegemist. John pani ette, et kuna Kreatiivmootori setup on tehniliselt nõudlikum, siis las nemad teevad heliproovi. Saundtseki aegu muide üldse eriti ei olnudki, iga bänd pidi vahetult enne pealeminekut kõik kiirelt läbi testima, keskmine kontsertkava kõigil umbes 30 minutit.

Pärastlõunal suundusime Kreatiivmootori liikmetega (Roomet, Kaur, Maria) lõunat sööma, sattudes ühte restorani ühe turu sees. Tagasi jõudsime natuke pärast kella nelja. Siis olid juba esimesed bändid mängima hakanud, kuigi esimesed tegijad polnud minu arust suuremad asjad, pigem igavad. Kahjuks pandi algusesse ka Bastardgeist, kes muidu oleks pidanud mängima kl 18, aga üks suht lahja indibänd minu arust nimega Patterns jäi hiljaks. Tänu sellele ei näinud ma Joeli setti. Mis võis olla päris põnev.



Pagan Wanderer Lu

Kontsert sai hoo õieti sisse, kui siselavale astus Pagan Wanderer Lu. Ühemehebänd koos arvuti, sämpleritega, kitarri ja sündiga. Väga head ja kaasakiskuvad inditroonika laulud, hea energia. Selleks ajaks oli ka juba natuke rahvast kogunema hakanud. Väljas sai aga tasuta grilltoitu talongi eest.


Tom Milson

Väljas esinejatest hakkas kõigepealt silma üks noor kutt nimega Tom Milson. Kel oli Boss RC2 pisike luuper, Casiotone Mt500, mingi Rolandi trummimasin, elektriukulele ning mõned efektipedaalid. Väga siuke võluvalt teismeline värk, kohati tundus nagu ta oleks minu noorversioon.


Nägin paari loo jagu ka Bear Driverit, nende muusikastiil tuletas mulle meelde Küberkaru kommi Rada7st, et vahet pole kui vahest mõni bänd kõlab natuke geneerilisemalt, tähtis on see, kuidas sa selle generic asja välja mängid. Ja Bear Driver mängis oma geneerilisema indirokkimise välja, nende lood olid hästi hoogsad ja energilised.

Hakkasin siis oma setuppi üles seadma. Mis muidugi tuli olusid arvestades hästi kohmakas. Kui ma ütleks, et mu sett läks pekki, siis ma kindlalt mõtlen siin seda, et asjad ei õnnestunud mul tehniliselt päris nii nagu ma oleks tahtnud. Võrreldes Kumu ÖÖga, mis kulges kui laitmatult, tundus mul laupäeval olevat offnight, kui välja arvata mõned briljantsed kohad. Publik siiski aplodeeris entusiastlikult minu luuperikontserdi lõpus. Ja mul oli ikkagi hea meel, et sain esineda ja paarile Briti punter'ile ennast hinge mängida. :) Üks neist andis isegi päris heldelt raha minu "Electric Thoreau" EP eest.

Tänase seisuga olen suutnud netist leida ka esimese pildigalerii. Siit panen üles enda pildi:





David Thomas Broughton

Väljas aga esines üks eriti hull trubaduur - kujuta ette Syd Barretti, Tim Buckley ja Arthur Russelli ristsugutist ja sa pole ikka veel piisavalt lähedal tabamaks David Thomas Broughtoni hullumeelsust. Ta mängis kitarri, luupis, vahepeal pani kitarri käest, trummeldas vastu maad, kitarri, publiku tühje õlleklaase, mängis diktofonist veidraid saunde, tema laulusõnad olid teravalt vaimukad, ühesõnaga, tõeline ekstsentrik, võtan mütsi maha!


Kreatiivmootor

Kuigi see tähendas väikest nihet ajakavast, millest muidu peeti üsna korrektselt kinni, otsustati Kreatiivmootori esinemisajaks hetk, mil Broughton lõpetab. Ma pean häbiga tunnistama, et TMW esinemise nendelt magasin suuresti maha, nüüd siis parandasin vea ja tõesti, tremendous stuff, põidlad üles! Eriti kiidaks trummar Madise ühtlast rütmipulseerimist, mis tõepoolest nagu Can, nagu Holger Loodus vihjas paar kuud varem. Ning Maria üht saksihuulikusoolot, mis sobitus eriti briljantselt Roometi veidrate häälutamis-kontseptsioonidega.


Napoleon IIIrd

Napoleon IIIrdi set oli mõnevõrra sarnane Pagan Wanderer Luga, psühh-inditroonika hullus, kuid seekord toetas teda eriti võimas trummar.



Meursault oli viimane bänd, peaesinejad Šotimaalt Edinburgh'ist. Kitarribänd, neil oli laval harmooniumimängija, keda eriti kuulda ei olnud. Mõni lugu oli täitsa okei, aga väga muljet ei avaldanud.

Üldjoontes superfestival ja mul hea meel, et John mind ja Roometit gängiga sinna kutsus. Ma vähemasti nägin kohati ikka ehtsat vasakvälja indimussi avangardi ja ma mõtlen, et oleks huvitav nii mõndagi neist ka Eestisse saata, Helen Sildna ja John vist juba arutavadki seda teemat mõne tulevase ürituse jaoks.

Pühapäeval oli aga Johni sünnipäev. Napoleon ühes pruudiga lahkus, mina, Joel ja John aga läksime linna peale. Käisime Tate Modern kunstimuuseumis, kus sai palju tasuta kunsti näha, kus raha eest aga näidati Joan Miro maalinäitust. Käisime seal ühes kohvikus lõunat söömas. Hiljem aga trehvasime mõnede kreatiivmootorlastega ühes pubis nimega The Mucky Pup (alul oli plaan Old Queen's Headi minna, aga see oli ülerahvastatud). Kell 21. aga lahkusime, ma pidin asjad valmis panna, sest otsustasin juba enne keskööd lennujaama poole liikuma hakata. John andis mulle mõned Brainlove'i plaadid, millest ehk saaks arvustusi kirjutada Eesti väljaannetesse ja siis saatsid nad mind Joeliga kuni metrooni ära, minnes ise ühte pubisse.

Londonist lahkusin kell 6 varahommikul. Muidugi lennujaama saabumise ja äralennu vahepeal jäi siiski aega päris kenasti üle. Kaalusin huvi pärast ka asjad eraldi üle ja fakk, suur klahvakohver on oma 9kg, mis neelab poole pagasi kaalust! Mõni ime, et seda vedada on ikka paras pain in the arse! Oleksin igatahes tänulik, kui leiaks mõne parema alternatiivi, millega ringi reisida. Sest kindlasti ei jää Londonis käik mu viimaseks välismaiseks kontsertesinemiseks. Lõpuks jõudsin unedeprivatsiooni all kannatades, ent üsna rahul oma nädalavahetuste kogemustega, Tartusse kl 18 õhtul.

Üks video Kumu ÖÖlt

Esitan siin lisalugusid "Katkise Kuuega Kraakleja Kevade" ja "Pisike Kosmoselaev". Kumu ÖÖst endast ilmus täna aga Sirbis üks arvustus.

Üks põnev link majade kaitsest üleujutuse vastu

Väljavõte Huffington Posti veebist.

Siin põnev fotoreportaaž sellest, kuidas üle äärte ajava ja aina tõusva Mississippi jõe vastu ehitatakse majade ümber piiravaid valle, et kaitsta maju üleujutuste eest. Sisuliselt on kodud tehtud saarteks. Paistab päris kõva hulk tööd ja ega kõik New Orleansi elanikud ka pole olnud võimelised oma maju päästma. Siiski on see hea tõestus, et katastroofidega aitab kõige paremini toime tulla leidlikkus ja suutlikkus mõelda välja nutikaid lahendusi.

Kumu ÖÖ

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.

Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus

New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.

Munarokk 2011 - galerii

Reedel 22ndal aprillil toimus Põlvas klubis Aal üritus Munarokk 2011. Esinesid:

Broken Spectacles:




Superliustik:






Wrupk Urei:

Paar musalinki

Stefan Goldmann seletab pikalt ja laialt lahti, mis tänases musabisnesis valesti on. Põhimõte on see, et vanasti ei pääsend igaüks salvestustehnoloogiale ligi, kuid mida aeg edasi läks, seda demokraatlikumaks muutus nii muusika lindistamine kui ka levitamine. Tänapäevases ühiskonnas, kus muusikat pigem tasuta alla laetakse ja kus muusikat tuleb uksest-aknast sisse, on läbilöögilootused artistide jaoks kahanenud. Lahenduseks pakub Goldmann, et ära tee asju nii nagu "õigem" on, vaid proovi olla teistest julgemalt erinev ning samuti proovi leida tuluallikas, mis toob raha sisse ka ilma selle jaoks pingutamata.

Siin aga üks blogiintervjuu Mont Campbelliga. Minu jaoks üks inglise progeroki kangelasi. Räägib oma päevadest ansamblites Egg ja National Health. Väga lühidalt ja konkreetselt räägib. Kõige üllatuslikum oli teada saada, et ta on tegev päikeseenergia vallas ja ta on väga mures ökoloogiliste-majanduslike katastroofide pärast, mis meid tabavad. Viimaks ütleb ta, et religioon on üks rumalamaid ideid inimkonna ajaloos. Needless to say, Campbell on üks neist muusikutest, kellega ma eriti hästi samastada oskan ja see intervjuu vaid kinnitas seda.

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.