Mis on juhtunud MySpace'iga?

Juba tükk aega ei ole mul õnnestunud Myspace'ist muusikat kuulata. Mistahes artisti puhul muutuvad Myspace'i pleieris lood mängimatuks ning esineb veateadet "the song is currently not available". Ons viga vaid minus või ongi süsteemis hetkel mingi kamm?

Peatsed kontserdid!

Aitäh kõigile, kes tulid mind laupäeval Genklubisse kuulama ja mulle ka sünnipäevaks õnne soovisid. Järgmised kontserdid, kus mind näha saab:

5 detsember Puhas Kuld, Viljandi. Tehaserock jätkupidu bändiga Multiphonic Rodent ja Dj Mart Saarega Algus 23:30, Pilet: 25/35.- (festivali pileti ettenäitamisel soodustus)

11 detsember Von Krahl, Tallinn. Tuleb ühe uue põneva Eesti kogumikplaadi esitlus. Täpsem info tulevikus!

Põnev lugu ühest naisest, kes on 13 aastat elanud ilma rahata...peaaegu

Times Online kirjutab ühest Saksa naisterahvast, kes on elanud juba 13 aastat ilma rahata. Raha maksab ta ainult rongipiletite eest. Ent muidu ta on läinud üle pigem naturaalmajanduse peale. Kõik sai alguse 22 aastat tagasi, kui Heidemarie Schwermer lahutas abielu ja kolis Dortmundi, kus ta märkas suurt kodutute hulka. Ta otsustas asutada Tauschringi, nn. vahetuskaupluse, kus inimesed võivad oma oskuste ja omanditega teha vahetustehinguid teistega, kel teised oskused või omandid. Sisuliselt võis Tauschringis saada juukselõikuse autoremondi eest. Näiteks. Kodutuid see ligi ei tõmmanud, küll aga töötuid ja pensionäre. Igatahes sai Tauschring väga populaarseks.

Lõpuks aga muutus Schwermer ise üha enam rahulolematuks oma senise eluga, oma tööga, oma asjadega, mida ta ei vajanud. Ning hakkas üha enam oma elu lihtsustama, kuni lõpuks ta pani tähele, et tema rahalised vajadused olid kahanenud ning tema heaolu- ja õnnetunne oli kasvanud. Ta ütles üles oma korteri ja õpetajaameti ning hakkas katsetama rändelustiiliga, liikudes majast majja, tehes toa ja söögi eest majapidamistöid. See kujunes püsivaks elustiiliks ja nii ongi Schwermer elanud aastaid Gib und Nimm (anna ja võta) põhimõtte järgi. Praktiliselt ilma rahata.

Schwermeri lugu on kahtlemata inspireeriv. Kuigi igaüks tema moodi elada kas ei suudaks või ei tahaks, näitab ta ometigi, et ka teistmoodi eluviis on võimalik. Neile, kes konsumerismist ja kapitalismist läbi põlenud on. Praegustel kriisiaegadel kuuleme sedasorti elustiilipioneeridest veel ilmselt edaspidigi.

The greatest bullshit story ever sold

George Carlin (RIP) on klassik, midagi pole öelda!

Mis siis, kui religiooni kohelda metafoorina?

Sedasi arutleb Alternetis üks autor. Umbes nagu kohtlevad oma uskumusi metafooridena Star Treki fännid ja sekulaarsed juudid. Olen alati arvanud, et religioonid võivad toimida kui kasulike ja õpetlike lugudena. Et sõnasõnaliselt nende tõlgendamine on pigem halb kui hea. Igas usundis on nii oma head kui ka halvad küljed. Leidub palju inimesi, kes peavad kas Jeesuse või Siddharta Gautama õpetussõnu inspireerivateks ja õpetlikeks. Samas aga igasugused fanaatikud, kes kas torkavad endal silma peast välja või siis lähevad teisi inimesi tapma "sest jumal käskis", on hirmsad.

Omamoodi hirmsad on ka need, kes üritavad homoabieludele kätt ette panna. Sest jumal on öelnud, et homoseksuaalsus on patt. Kuna sellistel usklikel on kõvasti pretensioone meie kodanikeõiguste suhtes (ehk siis, nad tahavad teatud inimeste õigusi kitsendada, sest see olevat "jumala tahe"), siis peaks ka meil olema pretensioone selles suhtes, et kas jumala sõna on ikka jumala sõna? Või lihtsalt mingi stoori, mida teatud ringkonnad liiga tõsiselt võtavad, olenemata sellest, kui hästi on see kooskõlas ratsionaalse tegelikkusega? Konfliktis usudogma vs inimlik mõistus mina olen alati mõistuse poolt. Ja kui mõistus leiab, et teatud religiooni osad on bullshit, siis ma arvan, et mõistust võib usaldada.

Täiendus: nagu näha, on ka Veiko Rämmel taas mind tähelepanu alla võtnud. Tüüp ikka hoiab oma vastastel päris teravalt silma pääl, justkui mittemagava vaenlase arhetüüpi tõeline kehastaja, kas pole? Olen jätkuvalt seisukohal, et kui organiseeritud religiooni ees ei oleks, siis oleks edusammud inimõigustes olnud kiiremad tulema. Kes teab, kui palju rutem oleksime keelustanud orjuse, andnud hääletamisõiguse ka naistele, pannud põlu alla rassilise diskrimineerimise jne. Kuna me ei saa enam teist inimest omada, naist suruda kinder kuche kirche raamidesse ega mustanahalistele keelata õigust kasutada valgetega samaväärseid avalikke hüvesid, siis on homoseksuaalsed inimesed ainsad järelejäänud nn. teise klassi kodanikud, keda piiratud mõttemaailmaga inimesed saaksid rünnata.

Usklikud võivad ju siinkohal väita, et on põhjusi, miks jumal homoseksualismi on keelanud. Nemad muidugi on aga absoluutselt veendunud, et jumal tõesti ongi olemas. Ent ometigi, religioon on hüpotees. Sedasi vaidleb Greta Christina, kes ka eelmainitud teksti kirjutas. Ja peale selle ka äärmiselt kehvake hüpotees meie maailma kohta. Mis ei allu falsifitseerimisteooriale, nagu kõik head hüpoteesid ning mis on tohutult palju teinud väiteid, mis lähimal vaatlusel osutuvad totaalseks jamaks (a la noore maa kreatsionism). Ja kristlik versioon sellest hüpoteesist sisaldab ühtlasi ka väga autoritaarset vaatenurka ühiskonnale. Pühakiri, mis sätestab, et inimene on patune ning mis peab vooruseks pea orjameelset kuulekust (ning paneb paika lausa kuulekushierarhia, mille tipus on jumal ning mille all on terve hulk inimesi, keda on liiga kerge vihata ning kus eelisolukorras inimestest on valged, heteroseksuaalsed mehed) on põhimõtteliselt vastuolus demokraatia ning inimvabaduse printsiipidega. Mõni ime, et USA loonud riigimehed pidasid tähtsaks kiriku ja riigi lahusust.

Muusika tulevik

Sattusin jupp aega tagasi põneva blogisissekande peale. Üks muusik Jack Pryor leiab selgelt, et muusikute jaoks on olukord muutunud. Enam ei käi asjad nii, et ostad plaadi, räägid sellest kümnele sõbrale ja varsti saab plaadist hitt. Tänapäeval heal juhul plaadi ostja pigem laseb sõpradel kõrvetada koopiad. Enamasti aga lihtsalt visatakse MySpace'i ja YouTube'i linke, selleks, et uut muusikat soovitada.

Mida siis nälgivad artistid teha saaksid? Esiteks soovitab Pryor lahti öelda suurplaadifirmade mentaliteedist. Muusika on alati olnud kunstivorm ning nähtus, kus firmad teenivad muusika pealt sama moodi kasumit, nagu on teenitud teiste kaupade pealt, on inimkonna ajalugu arvestades ikka üsna noor nähtus. Ning selles poleks midagi imelikku, kui muusika kaubana kohtlemise praktika taas ajaloo prügikasti satuks.

Kas siis kõik muusikud peaksid kibestunult loobuma rokkstaariunelmatest ja rahulduma üksnes sellega, et nad saavad musitseerida üksnes iseenda jaoks? Pryor seletab, et aga selline ongi kunstnike saatus. Kas meil üldse on kunagi eksisteerinud nn. rokk-staar-maalikunstnikke?

Muusikute (ent mitte muusikamagnaatide) jaoks näeb Pryor siiski helget tulevikku. Muusikud musitseerivad armastusest muusika vastu ja selleks, et vaigistada oma sisemisi deemoneid. Kuulaja aga puutub kokku üsna mitmekesise muusikaga ning parimatele neist saab isegi osaks andunud fännide rahaline toetus. Umbes nii, nagu on kunstimaailmas. maksad galerii külastustasu ja siis kulutad teatud summa oma lemmik-kunstiteose peale.

Popmuusikal on alati koht, sest see ei ole kunstmuusika, vaid heliline rämpstoit. Küll aga tõeline artist võib kogeda mitmete andunud fännide toetust, millest peaks piisama. Praktikas on see kõik muidugi väga sketšilik, aga eks näis milline tulevik olema saab.

Üks põnev YouTube'i dokk: konsumerism

Siin üks YouTube'i dokumentaal ühe suure idee kohta, mis muutis maailma. Konsumerism, ehk tarbimishullustus. Kuidas see esile kerkis, mis selle idee mõju maailmale oli ja on, mis probleeme see põhjustab ning mis võiks olla lahendused. Soovitan!

Enamvähem samasse auku läheb ka see 2008. aastal Orionis ilmunud artikkel. Soov tarbida palju ei ole mitte loomulikult kujunenud vajadus, vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. See artikkel võtab sihikule alljärgnevas dokus põgusalt mainitud Edward Bernaysi mõju Ameerika tarbimiskultuurile.

Hommikune tervitus kõigile neile...

...kes saabusid siia blogisse tänase Delfi lingi kaudu.

Dumb all over - Frank Zappa
Uploaded by ErichFranz. - Discover more life & style videos.

Frank Zappa on klassik, midagi pole öelda. If we're dumb, then god is dumb! Või siis, medali teine pool on, et mitte rumal jumal pole meid lolle lojuseid loonud, vaid rumalad (loe: ignorantsed) inimesed on mõelnud välja jumalaid, kelles võimenduvad kõik inimkonna halvimad tendentsid.

NB!!!! Uus EP "Antenna Tendencies" + esitlus laupäeval!!!!

Peatselt on ilmumas minu uus EP "Antenna Tendencies". Millelt on juba natuke muusikat kõlanud ka raadiosaadetes (aitäh Siim Nestorile ja Berk Vaherile). Selle uue do-it-yourself stiilis minialbumi tracklist on selline.

1. Elektriküülik
2. Oota Sa
3. Antennitendentsid
4. Kuraas
5. Metadoonimetodoloogia

Ja natuke pressi ka Genklubi kodulehelt kopipeistituna:

L28.11.2009 / 21.00 / 40.-
Kontsert ja pidu:
PÖFFI TANTSUKAS
Tantsukas ja EP Antenna Tendencies esitlus
Live: MULTIPHONIC RODENT

Multi-instrumentaalne helilooja Erkki Hõbe loob oma muusikat magamistoas, kuhu mahub kontserdisaalidesse sobiv eklektiline minimalism a la Philip Glass, mis kombineerub klassikalise trubaduurimentaliteediga. Pop-potentsiaalne materjal võib muretult koos eksisteerida eksperimentaalhõngulise kontseptualismiga. Sarnaselt oma magamistoa seinast seina kulgeb ka uus EP “Antenna Tendencies”, mille helikeel võib kõlada kui robotite vihtlus saunas ühel, liblikakeelne kudrutamine teisel hetkel. Muusikat saundigurmaanidele ja muidu nõudlikule maitsele.

Live & DJ’s: KashéL & DROID_DE + saksofonist-improviseerija ALEKSANDER PETROF (baile-funk\salsa\break´n´bossa\afrobeat)
Dj: DON ERIKSON (Athens Sound), DAYSLEEPER (Maailmamustrid)
+ Casa de Baile tantsuklubi salsatajad


EP avaloo "Elektriküülik" laiv-versioon 9nda aprilli Genklubi kontserdilt.

Tants taltsutamatu loomaga

Rada7 foorumis avaldas Vaiko pahameelt, et inimesed arvavad, et Eliit teeb proove või lepib mingeid asju kokku. Sellest oli tegelikult juttu ka meil omavahel eelmisel nädalavahetusel. Pean tunnistama, et suuri osasid neist müütidest uskusin ka mina. Sest ikka on ju palju räägitud ümberringi, et Eliidi improlaivid on kõik ühesugused. Või, olles ise tegelenud muusikas improvisatsiooniga, olen pidanud kokku puutuma muusikaliste seaduspäradega, millele kippusin mõtetes allutama ka Eliiti ennast. Ent kas need on seaduspärad? Või pigem subjektiivsed piirangud? Igatahes, ma olen nüüd nõus uskuma pigem seda, et Vaiko ja gäng oskab tõesti hästi improviseerida, kui et kõik see improjutt on üks suur vale ja mulliajamine, mille Eplik on mainekujunduslikel eesmärkidel välja mõelnud.

Üks välismaine näide improviseerivast artistist, keda võiks kõrvutada Vaikoga, oleks kindlasti Damo Suzuki, kes laive teeb alati varieeruva seltskonnaga. Damo on öelnud, et Damo Suzuki Network ei tee kunagi proove. Saundchecke teevad (ja kindlasti ka Eliit), aga proove mitte. Kui juba DSN'i puhul on teada, et proove ei tehta, siis miks eeldatakse, et Eliit teeb proovi impro-laivide jaoks? Ainuke kord, mil Eliit vast proovi teeb, on siis kui on need Praha Kevad tüüpi laulukontserdid. Või plaadipresekad, kus peab laule mängima.

Miks on inimestel nii raske uskuda, et osad artistid on tõesti väga andekad improviseerimises? Ilmselt vist seetõttu, et paljud muusikahuvilised on harjunud improvisatsiooni kui protsessi umbusaldama, arvates, et impro on enamasti mingi "ona" või "nuudeldamine". Kui tihti kurdetakse, et improviseeritud muusika on raskesti kuulatav või igav? Kas Vaiko ja tema Tursk-Saaremets-Kasar-jt gäng on superinimesed teiselt planeedilt? Ei usu. Improviseerimisanne ja kogemused tulevad kindlasti kasuks, aga improartistiks olemiseks on vaja ka sedasorti mentaliteeti, et sa oleksid nõus aktsepteerima, et vahel on sul head päevad ja vahel halvad. Vahel improviseerid geniaalseid asju ja vahel tulebki ona! Ent samas jällegi: ka laulude esitajatel on head ja halvad päevad! Mõni kontsert laabub, teisel tulevad tehnilised ja mängulised kalad.

Ega Vaiko vist ei pahandagi selle üle, et keegi tema improviseeritud kontserte kritiseerib. Sest eks ole temagi valmis kiirelt tunnistama, et tal on olnud musti ona-päevi, mil miski laval ei õnnestu. Küll aga ta vist pahandab selle üle, et kriitika stiilis "oleks pidanud veel proovi tegema" on väga-väga patroniseeriv: justkui oleks tal improkontsert ebaõnnestunud tänu sellele, et ta ei jälginud reegleid, millest Eliit on ammu lahti öelnud. Improvisatsioon ongi selline kurioosne monstrum, mis ei allu kontrollile. Sekundi pealt, kui üritad improt kontrollida mingite meetmete abil (proovid, kokkulepped jms) sa paratamatult üritad taltsutada looma, kes ei olegi taltsutamiseks loodud. Ma eeldan, et suurem osa kriitikutest on ise ka mingid pillimehed. Kui suurel määral oleksid nemad valmis tantsima taltsutamatu loomaga?

Ma tahaks kunagi teha ka päris improviseeritud kontserti. Aga enamasti ma peaksin selle ettevõtmise siiski täiesti üksinda ette võtma ja alati on võimalus, et looperi abil tehes degenereerub asi monotoonseks nuudeldamiseks. Kuid kes teab. Palju keerulisem on leida sobivaid muusikuid, kellega püsiksin ühel lainel. Põhjus, miks ma arvan, et Eliidi koosseis on püsinud läbi aegade sarnane, on see, et klapp Vaiko, Tursa ja Saaremetsa vahel on kadestamisväärselt hea.

Mida õieti tähendab monotoonsus muusikas?

Tänane "Muusikanõukogu" R2s oli pisut jahmatav. Külas oli Kene Vernik, kolmas lugu oli üks uus Bad Apples'i lugu nimega "Lead Sister", täitsa mõnus lauluke. Verniku arvates on lugu aga liiga monotoonne ja seega sai laul hindeks kahe. Mitte üks laul muide ei saand Vernikult kõrgemat hinnet, kui kolm. Olgugi et ausalt öeldes olid muud lood ka ikka üsna keskpärased. Igal juhul mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis muusikat siis prl Vernik heaks kiidab.

Siis tuli aeg kuulata külalise poolt kaasa toodud lugu. Ja mida üllatust, Verniku valituks osutus üks lugu, kus mingi tüüp laulis peale üsnagi askeetlikult skeletaalsele elektro-disko tüüpi põhjale ja see lugu kestis kuus minutit! Ses suhtes oli küll natuke irooniline kuulda paar lugu tagasi Kene Vernikut dissimas Eesti indiebände monotoonsuse eest, kuid ise lastes raadioeetrisse veelgi silmnähtavamalt minimalistlikku materjali!

Mis paneb mind mõtlema, et suur osa muusikakriitikast on semantiliselt valesti sihitud. Et kas ikka tasub seda ja toda artisti süüdistada monotoonsuses, kui enam vähem sama pattu võib ette heita ka sinu lemmikule? Maitse asi muidugi, et mis ühele tundub üheülbalisena kõlab teisele jälle jube põnevalt. Ja vastupidi. Ent mida ikkagi tähendab monotoonsus muusikas? Kas mängimist vaid ühe akordi peal? Sarnast dünaamilist taset terve loo vältel? Ja nagu näha, on monotoonsust raske mõtestada isegi eelmainitud parameetrite kaudu kõigile ühteviisi arusaadavana.

Verniku valitud lugu oli muide Arthur Russelli repertuaarist. Vaiko on oma raadiošõus muide päris palju Russelli materjali mänginud ja päris häid asju valinud, nii et ma ei ütleks, et Russelli musa on jama. Paraku jah, see Verniku valitud laul ei olnud ilmselt Russelli parimate killast. Või siis keskendusin ma liiga palju muusikalise monotoonsusega seonduvale irooniale, et tabada laulu geniaalsust? ;)

Ja tunneli lõpus on must uks

Phlox klubis Plink Plonk - video

Viimaks ometi olen hakanud arvutisse importima ka kaks nädalat tagasi Plink Plongi klubis filmitud Phloxi laiv-materjali. Esimene video on nüüd üleval. Loo nimi peaks olema "Marshall"*, kui otsustada setlisti järgi, mis oli üles kleebitud lavale bändi esinemise ajal. Loo algust ma linti ei saanud, nii et paratamatult see pole terviklik video. Ent suures osas on kompositsioon ikkagi kenasti esindatud. Nats pime on küll, paar esimest lugu oligi lavavalgustatus suhteliselt hämar.



*Klahvimees Pearu meilis ja täpsustas, et loo pealkiri on "Marshalli Kepike (Paunas)".

No comments!

Üks vastuoluline teoloog, kes minu arust ei vääri isegi linkimist, siunas mind just Edgari õpilaseks. Selle põhjal, mis ma olin eile kirjutanud. Kirjutasin vastuseks, et esiteks pole ma keskerakondlane ja teiseks mul puudub Savisaare kohta arvamus. Tema vastus?

Kui mõttemaailm on Edgarlik, siis on iseloomustus omal kohal.

Kommentaarid on üleliigsed, tsitaat räägib tema enda kohta palju rohkem, kui minu kohta. Linki nagu ütlesin, ei pannud, küll aga on üleval screenshot.

Videot Vincent Courtois kvarteti kontserdilt

Laadisin just üles väikse video, mille filmisin Vincent Courtois' kvarteti kontserdil Ateena Keskuses. Grupp esitab siin lisaloona ühte John Greaves'i pala nimega "Round and Round". Originaalversioon ilmus 2007ndal aastal ühe Prantsuse romantilise komöödia heliribal, kuhu kirjutas muusikat ka Courtois ise.

Üks tagasiside minu eelmisele sissekandele ja minu kommentaar

Minu eelmist sissekannet kommenteeris blogija nimega Obesega Riiga. Kirjutasin vastu ühe kommentaari, mille toon ära siin, siis omamoodi täienduseks eelnevalt kirjutatule:

Ma ei tahtnudki sugereerida, justkui nõuaks ma religiooni tasalülitamist. Ma ise arvan, et niikaua kuni inimesed tunnevad teatud psühholoogilisi vajadusi ja nad leiavad, et just spiritualiteet täidab neid, senikaua ka uskumine igasugu jumalatesse püsib. Kuigi jah, samas tekib küsimus, et kas USAle aluse pannud deistid nagu Jefferson, Paine jt. soovisid ka kristluse lõplikku tasalülitamist või mitte? Sam Harris ilmselt soovib, sest ta nii innukalt kuulutab usu lõpust (The End of Faith). Organiseeritud religiooni mõju ühiskonnale on olnud nii ambivalentne ja nii frustreeriv, et paratamatult see nõuab kõvasti mõtlemist, et mis koht võiks üldse usul ja spiritualiteedil olla.

Vooglaid ja tema antikristlikud tondid

Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid hädaldab täna Delfis, et uus lauamäng on liiga kristlusevaenulik. Kristlik-konservatiivset demagoogiat leiab seal arvamusloos üksvahe. Mis muidugi demonstreerib ka tüüpilisi sekularismivastaseid hoiakuid.

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.

Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.

Vooglaid tuleb kohe lagedale oma homofoobse (ja ehk isegi antisemiitlike) hoiakutega, sugereerides, et justkui homodele on lubatud see, mis kristlastele keelatud. Millest Vooglaid ei suuda aru saada, on, et esiteks pole homoseksualism ideoloogia, vaid seksuaalne sättumus. Homodel, hoolimata homofoobide propagandast ja demagoogiast, ei ole võimalik oma seksuaalset sättumust muuta. Küll aga isiklik ideoloogia on alati valitav. Minu isiklik standard on, et nalja ei tohiks teha selle üle, mille suhtes inimene midagi parata ei saa. Inimese enda valikuid võib aga alati allutada kriitikale või huumorile. Teiseks pole homod kunagi kiusanud taga endast erinevaid inimesi nii ulatuslikult ja nii vaenulikult, nagu seda on teinud kirik. Kas homokogukonna hingel on patte nagu inkvisitsioon, ristiretked, teisitimõtlejate tagakiusamine ja tapmine jms?

Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Järgmiseks oletab Vooglaid, et tema valitud religiooni kritiseerimine on automaatselt "naeruvääristamine", justkui oleks kõik religiooni kriitikud mingid pahatahtlikud ilkujad. Aga mis siis, kui kriitikutel on kõrini sellest, kui palju halba on usu nimel tehtud? Oleks siis need sügavamad tõekspidamised inimese isiklik asigi. Aga ei, konservatiivsemad kristlased nutavad selgelt taga aegu, mil kristlik religioon oli ühiskonnas dominantne ideoloogia ja inimesed pidid kas kuuletuma või kannatama ristirahva püha viha. Mina kindlasti nende aegade tagasi tulemist näha ei tahaks.

Ja kes ütleb, et religioossed ideed peavad olema huumorist immuunsed? Nagu ma juba ühes varasemas blogipostituses konstateerisin, miks inimesed kardavad pühadele lehmadele näkku sülitada, kui mina ise kardan juba pühade lehmade kultust ennast? Kriitiline mõtlemine on vajalik, et näha, mis on mõistusega kooskõlas ja mis on ületähtsustatud mannavaht.

Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.

Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Kivirähult küsiti, et kas ta on kogenud fundamentalistlike kristlaste vastuseisu. Kivirähk vastas, et mitte ja järeldas lootusrikkalt, et ehk see tähendab, et päris lolle meil ei leidugi. Päris lollide all pidas Kivirähk silmas mitte kristlasi, vaid fundamentaliste. Fundamentalism on usulollus, punkt! Ja desakraliseerimine seostub sellega, mida ma algul väitsin: võtta jumalalt ära see püha lehma kultusekiht ja kohelda teda ühe fantaasiakangelasena. Sest tõesti, piiblijumala eksistents on täpselt sama tõenäoline, kui kõikide teiste jumaluste eksistents. Kivirähk lihtsalt usub ühte jumalat vähem, kui Vooglaid. Kui Vooglaid hakkaks taipama, miks ta eitab teisi jumalaid, ehk ta mõistaks, miks Kivirähk eitab tema oma.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

On raske mõelda dehumaniseerivamat õpetust, kui kristlik religioon, mis kuulutab, et inimene on patune ja väärib igavest karistust põrgus. Kristlus ja humanism on alati olnud teineteisega pigem vaenlased kui sõbrad. Kui juba kristlik religioon inimeses head ei näe, siis miks peaks inimene kristluses head nägema? Kas ainult sellepärast, et vastasel juhul ootab ees igavene hukatus? Kui suur osa pühadusetunnetusest võiks tegelikult olla võimetus mõelda oma peaga ning hirm esitada irratsionaalsetele dogmadele väljakutseid?

Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kas Hr Vooglaid on üldse midagi kuulnud riigi ja kiriku lahususe põhimõttest? Sorri Varro, aga usuvabadus tähendab ka vabadust usust, tahad või ei.

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.

Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Kuidas oleks, et need aktivistid on lihtsalt võimelised kriitiliselt mõtlema ja mitte pimesi aktsepteerima igasuguseid dogmasid? Jumalata maailm tähendab lihtsalt seda, et iga inimene on vastutav omaenda käekäigu eest. Ei ole mõtet loota, et iga sinu häda peale keegi Jumal appi tõttab, et justkui kõigevägevam pilve peal tuleb vastu kõikidele su vajadustele ja kapriisidele. Sekulaarhumanistlikus paradigmas on inimene autonoomne agent, kes vastutab ise enda ja teiste heakäigu eest.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?

Kuidas oleks: eetiline humanism, kus inimene on vaba tegema oma otsuseid ja valikuid samas teist kahjustamata, kus head tehakse mitte taevapääsmise ootuses või põrguleekide kartuses, vaid headuse enda pärast? Või ehk viimaks ometi realiseerub teaduse tõeline potentsiaal, ilma et usulollid ja fundamentalistid teaduse arengule kätt ette panna püüaksid? Muidugi mõista ma hetkel idealiseerin, aga konservatiivsed usklikud kipuvad nägema sekularismis ähvardust. Kuigi seal võib näha ka potentsiaali. Eks see ole inimese enda valik, kas ta käib alla või realiseerib oma potentsiaali. Inimesed, kes vajavad organiseeritud religiooni, et hoiduda moraalse allakäigu eest, on vaimult nõrgad. Inimene, kes võiks ennast pidada autonoomseks moraalseks agendiks, ei vaja kellegi teise välist survet, et olla moraalne.

Pealegi on kristlik kultuurikiht eestlastele pigem ristisõdijate poolt pealesunnitud. Eesti rahvas enne 13ndat sajandit oli pigem maausku. Asi ei ole sugugi mitte selles, et inimene üldse usub midagi. Konservatiivsed kristlased tunnustavad ainult omaenda dogmasid ja kõik muu on kahtlane parimal juhul, saatanast halvimal. Optimaalses ühiskonnas peaks inimesel puuduma surve mõelda nii, nagu keegi tahab, et ta mõtleks. Seni tundub sekularism olevat parim viis, kuidas seda tagada.

Kuigi kristlikud konservatiivid näevad absoluutselt kõikjal tonte, tundub mulle, et usufanaatikute propaganda taustal on natuke püha lehma näkku sülitamist värskendava mõjuga.

Hecuba kontsert: arvustus + fotogalerii

Pildil Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque

Los Angelese võluv elektrojõud

Mustpeade Majas andis reedel gruuviva kontserdi tõusev Los Angelese alternatiivpopi duo Hecuba. Üritus toimus MTÜ Rampade Org ja Odessa Popi koostöös. Sooja tegid Antonina ja Sequoia.

Neist esimene, Helene Vetiku projekt pluss abiväed kitarril ja süntesaatoril, esitas leidlikku ja sarmikat lo-fi elektropoppi. Stella liikmete Kati ja Lotte kõrvalprojekt Sequoia paraku kannatas tehniliste viperuste ja konkreetse muusikalise fookuse puuduse all, kuigi šõu-elemendi peale oli duo vähemalt mõelnud.

Umbes kolmveerand kaks öösel astusid lõpuks lavalaudadele ka Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque ehk Hecuba. Albuquerque oli juhtvokalist Beas­ley laulis taustaks ja mängis kõiki laval olnud instrumente, enamasti Moog süntesaatorit ja elektriklaverit, alguses ka basskitarri. Hecuba muusikas ja esituses oli kõik kenasti paigas. Duo tundis ennast laval vabalt, nende esituses oli karismaatilisust ja seksikust ja publik oli võlutud. Ning muusika, mida nad esitasid, ei olnud sugugi mitte kahvatum.

Hecuba minimalistlik elektrooniline pop ei olnud mitte ainult gruuviv ja kaasahaarav, vaid kõlas ka avaralt ja huvitavalt, jättes piisavalt ruumi ka üllatustele ja ootamatustele. Nii võis juhtuda, et Beasley mängis ühe loo alguses vilepilli. Või et üks lugu lõppes duo psühhootilise naeruga. Lõpuloos laulis Beasley ise, kõndides lavalt otse publiku sekka.

Lugude taustad tulid Maci sülearvutist. Kuigi on arusaadav, et kõik elektroonilise muusika artistid ei saa tänapäeval ilma läptoppideta läbi, tähendas Hecuba puhul kõikide lugude taustade mängimine arvutist arvatavasti ka seda, et taustvokaalid kõlasid arvutist: tihti võis vokaali koha pealt kuulda rohkem kui kaht häält.

Siiski on see vaat et ainus aspekt, mille puhul võiks Hecuba kallal norida. Üldiselt võib öelda, et Hecuba on sel aastal olnud Odessa Popi seeria üks säravamaid leide. Lisalugusid nad, muide, ei teinud. Kuigi rahvas plaksutas duot lavale tagasi, vabandas Beasley, et neil on repertuaar otsa saanud.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siit aga võib vaadata pildigaleriid.

Jazz-kitarrist kaverdab Stereolabi

Brad Williams, Ameerika jazz-kitarrist salvestas 2005ndal aastal plaadi "The Vostok Record", kus muuseas tema kvintett esitab ka Stereolab'i lugu "The Flower Called Nowhere". Terve plaat kuulamiseks siin. Ei juhtu just iga päev, kui kuuleb Farfisa komboorelit jazzis.

Kärbes Moog-süntekal!

Pildil Hecuba klahvimees Jon Beasley Moog-süntesaator, kuhu oli tol hetkel maandunud kärbes!

All veel mõned pildid eilsest Hecuba laivist Mustpeade Majas. Ülevaatlikumat galeriid võib oodata järgmise nädala alul.


Isabelle Albuquerque


Taamal Jon Beasley basskitarril


Mul ei õnnestunud küll pildistada, aga ühes viimastest lugudes laulis juhtvokaali Jon. Aga käib ka see kaader! :)


Selle kaadriga olen eriti rahul!


Pildistas Teie Alandlik Teener Mitmeheliline Näriline.

Vincent Courtois Quartet Ateena Keskuses - arvustus ja pildigalerii

L-R: Jeanne Added, Vincent Courtois, Yves Robert, Francois Merville

Mitmekülgset jazzi prantsuse meistritelt

Tartus Ateena keskuses andis 5. novembril kontserdi Vincent Courtois’ kvartett Prantsusmaalt, kuhu peale tšellist Courtois’ kuulusid ka naisvokalist Jeanne Added, trummar Francois Merville ja trombonist Yves Robert. Juba instrumentatsiooni poolest võis aimata, et kvartetilt ei tasu oodata džässi tavapärases mõttes.

Ebakonventsionaalne oli ka kvarteti muusikaline süntees. Nelik sulatas nüüdismuusikat ja free-jazz’i, põimides sisse viiteid kaasaegsetele alternatiivmuusika suundadele. Kulgeti kammerlike tekstuuride improvisatsioonilistest põimingutest abstraktsete komponeeritud teemadeni, sealt päris lauludeni ja tagasi.

Courtois suutis tihti panna tšello kõlama muu instrumendina, särades leidliku poogna- ja pizzicato-tehnikaga, samas siiski endale üleliia tähelepanu tõmbamata. Aeg-ajalt mängis ta tšellot peaaegu kitarrilikult, tõmmates keeltel akorde või mängides pilli läbi distortion-pedaali. Addedi õrn vokaal võis hõljuda õhuliselt muusika kohal, ent ka sulanduda ühte tšello ja trombooniga.

Merville mängis trumme pianistlikul, tundelisel ja subtiilsel moel ning keeras tihti heliefektegi. Kõige enam tõusis siiski esile trombonist Robert oma osava ja julge mänguga. Ta puhus vahel ka vilepilli ja isegi piccolo-flööti.

Muusikute kokkumäng oli orgaaniline, fluiidne, vaheldus- ja nüansirikas. Muusika on suhtlus ja nende nelja muusiku suhtlemine demonstreeris head tasakaalu eruditsiooni, spontaansuse ja üksteisele reageerivuse vahel. Ja kuna kvartett kattis laia territooriumi kammerliku impro, klassitsismi, moderndžässi ja indiroki vahel, ei hakanud muusikuid kuulates pea kordagi igav.

Paar momenti särasid aga eriliselt. Ühest küljest üks Roberti tromboonisoolosid, kus Courtois ja Melville lukustusid kiiresse ja närvilisse post-bop-gruuvi ja kus kõik kolm instrumentalisti kõlasid oma mängus väga pühendunult.

Teine kõrghetk algas Roberti amüsantse soologa, kus trombonist tegi sordiini kasutades ja pilliga kaasa vokaliseerides humoorikaid heliefekte. Sellele liitus kärinaga tšello.

Improviseeritud intro läks üle ehtsaks indirokk-lauluks, kus Courtois sõna otseses mõttes rokkis tšellol ja trummari mäng järjest intensiivistus.

Lisaloona mängis Courtois’ kvartett ühe laulu romantilise komöödia soundtrack’ilt, kuhu Courtois kirjutas muusika. Oma osava (koos)musitseerimise, laia ampluaa ning uute ja erinevate mõjude integreerimise poolest kuuluvad Vincent Courtois’ kvarteti liikmed auga Prantsuse kaasaegse džässi avangardi.

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Ülevaatlikumat pildigaleriid saab näha siit.

Phlox Plink Plonk Klubis 5 novembril

Käisin eile Plink Plonk klubis vaatamas Phloxi. Rahvast oli ikka maru vähe. Aga kontsert see-eest oli vist üks parimaid, mis ma olen Phloxilt kuulnud. Nad esitasid mitu päris uut lugu. Muuhulgas panin tähele, et saksofonist Kalle Klein mängis üle tõsiselt hulga aja taas rohkem alti, kuigi viimaste aastate jooksul on ta mänginud enamasti sopransaksofoni. Kuid seekord võis Kleini kuulda altsaksil kolmes loos, kaasa arvatud üks lugu päris alguses, mis algas saksofonist ja trummar Madis Zilmeri vabavormilise duetiga, mis oli ikka päris võimas ja kus Klein demonstreeris, et ta on üks jõulisemaid free-saksiste Eestis üldse. Tahad või ei, aga Phloxi tegelikud staar-muusikud ongi Klein ja Zilmer. Teised liikmed on ka olulised, aga instrumentaalse tulevärgi, plahvatusohtliku paueri (eriti just Zilmeri puhul, kes lihtsalt rebib trummidele uue perseaugu!) ja karismaatilise lavaloleku poolest domineerivad just saksofonist ja trummar. Paraku ei teinud Phlox seekord lugu "Rähn".

All mõned pildid. Varsti võib oodata isegi videomaterjali.

Minu retsensendidebüüt ajalehes "Sirp"

Epohhi loova innovatiivsuseta

Veljo Tormis „Töötlused: laulu jäävuse seadus”. Ulmeplaadid, 2009.

See kogumikplaat on sündinud taotlusest luua kokkupuude akadeemilise ja mitteakadeemilise muusika vahel. Täpsemalt seisnes projekt selles, et Veljo Tormise teosed anti töötlemiseks Eesti alternatiivartistidele. Aivar Tõnso projektis oma Ulmeplaatide label’i jaoks lõi kaasa viisteist artisti (kaasa arvatud Tõnso ise) elektroonikutest kuni indie-gruppideni. Juba Veljo Tormis ise on olnud oma heliloomes töötleja. Minnes süvitsi eesti regilaulu ja rahvamuusika pärandisse, on ta võtnud algmaterjali – tihti meeles pidades ka unustatud traditsioone ja kultuuripärandit – ning andnud sellele täiesti uue hingamise. Tormis on rikastanud runo kaasaegsete kompositsiooni- ja arranžeerimistaktikate abil, võtmata talt ära põhiolemust. Nüüd tekib huvi, millistes suundades on Eesti alternatiivartistid Tormise enda pärandit arendanud.

Epohhiloovat innovatiivsust ei maksaks siit plaadilt siiski oodata, „Laulu jäävuse seadus” ise allub tavalise tribuut/remiksalbumi seaduspäradele. Osa interpreete esitab laule enamvähem üksühele originaali suhtes, teised sooritavad tavapärase remiksi, lisades originaalsalvestistele oma elektroonilisi rütme ja taustu. Kaasaegses pop- ja alternatiivmuusikas on töötlusel tihti mõte vaid siis, kui originaaliga võetakse ette midagi põnevat. Artiste, kes teevad seda Tormise lauludega, siin siiski leidub. Kirtana Rasa muudab „Kutse jaanitulele II” india rahvalaulu sarnaseks, näidates, kui iseloomulik on monotoonsuse piiril kulgev hüpnootilisus nii runole kui ragale. Muschraum arendab „Ilu kaob õue pealt” progelikus suunas ja uputab laulu vokoodrisse, justkui toimuks eest ja tagant laulmine inimese ja masina vahel. Pastaca mänguline elektroakustika vajutab juba tuntud omapärasuses loole „Röntüška III” oma pitseri. Üllatuslikult tugev on aga Taavi Tulev, kes koostöös Tui Hirvega raamib runo edukalt inditroonika konteksti. Tulemuseks üsna julge sooritus, mis annab aimu, kui hästi võiks toimida rahvalaulu integreerimine tänapäeva indie- ja elektropopi stiiliga.

Hoopis erinevas idioomis (ambient) juhib aga Saksamaal baseeruv Marsen Jules tormisliku koorimuusika veelgi minimalistlikumas suunas, kui juba Tormise enda lähenemine sugereerib. Enamasti jääb „Laulu jäävuse seadust” kuulates siiski mulje, et muusikud on võtnud Tormise töötlemist lihtsalt omamoodi huvitava kõrvalprojektina. Tormise töö regilauludega oli tõsine pühendumus, mille viljade innovatiivsuses ei saa kahelda. Transformatsioon, mille ta läbi viis, oli epohhi loov: unustusehõlma vajuvatest runoviisidest said tema nägemuses akadeemilise koorimuusika repertuaari kuuluvad teosed. Tormise looming on hea näide sellest, kuidas rahvamuusika võib andeka akadeemilise helilooja kätes hakata elama sootuks omaette elu. Enamik selle plaadi töötlustest jääb aga viisaka austusavalduse tasemele ega tõsta Tormise enda tööd täiesti uuele tasandile, sest siinsed töötlejad kahjuks ei arenda tema loodut edasi piisavalt julgelt.

Samas võib öelda, et Veljo Tormis on juba isegi kõva tööd teinud pärimusmuusikale uue hingamise andmisel, mistõttu on raske ette kujutada, kuidas oleks tema loomingut võimalik veelgi kõrgematesse kõrgustesse tõsta. Kes selle kogumiku vastu siiski huvi tunneb, võiks kindlasti huvi tunda ka originaalide vastu.

Arvustus ilmus 6ndal novembril 2009 "Sirbis".