Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.
Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.
Vooglaid tuleb kohe lagedale oma homofoobse (ja ehk isegi antisemiitlike) hoiakutega, sugereerides, et justkui homodele on lubatud see, mis kristlastele keelatud. Millest Vooglaid ei suuda aru saada, on, et esiteks pole homoseksualism ideoloogia, vaid seksuaalne sättumus. Homodel, hoolimata homofoobide propagandast ja demagoogiast, ei ole võimalik oma seksuaalset sättumust muuta. Küll aga isiklik ideoloogia on alati valitav. Minu isiklik standard on, et nalja ei tohiks teha selle üle, mille suhtes inimene midagi parata ei saa. Inimese enda valikuid võib aga alati allutada kriitikale või huumorile. Teiseks pole homod kunagi kiusanud taga endast erinevaid inimesi nii ulatuslikult ja nii vaenulikult, nagu seda on teinud kirik. Kas homokogukonna hingel on patte nagu inkvisitsioon, ristiretked, teisitimõtlejate tagakiusamine ja tapmine jms?
Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.
Järgmiseks oletab Vooglaid, et tema valitud religiooni kritiseerimine on automaatselt "naeruvääristamine", justkui oleks kõik religiooni kriitikud mingid pahatahtlikud ilkujad. Aga mis siis, kui kriitikutel on kõrini sellest, kui palju halba on usu nimel tehtud? Oleks siis need sügavamad tõekspidamised inimese isiklik asigi. Aga ei, konservatiivsemad kristlased nutavad selgelt taga aegu, mil kristlik religioon oli ühiskonnas dominantne ideoloogia ja inimesed pidid kas kuuletuma või kannatama ristirahva püha viha. Mina kindlasti nende aegade tagasi tulemist näha ei tahaks.
Ja kes ütleb, et religioossed ideed peavad olema huumorist immuunsed? Nagu ma juba ühes varasemas blogipostituses konstateerisin, miks inimesed kardavad pühadele lehmadele näkku sülitada, kui mina ise kardan juba pühade lehmade kultust ennast? Kriitiline mõtlemine on vajalik, et näha, mis on mõistusega kooskõlas ja mis on ületähtsustatud mannavaht.
Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.
Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.
Kivirähult küsiti, et kas ta on kogenud fundamentalistlike kristlaste vastuseisu. Kivirähk vastas, et mitte ja järeldas lootusrikkalt, et ehk see tähendab, et päris lolle meil ei leidugi. Päris lollide all pidas Kivirähk silmas mitte kristlasi, vaid fundamentaliste. Fundamentalism on usulollus, punkt! Ja desakraliseerimine seostub sellega, mida ma algul väitsin: võtta jumalalt ära see püha lehma kultusekiht ja kohelda teda ühe fantaasiakangelasena. Sest tõesti, piiblijumala eksistents on täpselt sama tõenäoline, kui kõikide teiste jumaluste eksistents. Kivirähk lihtsalt usub ühte jumalat vähem, kui Vooglaid. Kui Vooglaid hakkaks taipama, miks ta eitab teisi jumalaid, ehk ta mõistaks, miks Kivirähk eitab tema oma.
Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.
On raske mõelda dehumaniseerivamat õpetust, kui kristlik religioon, mis kuulutab, et inimene on patune ja väärib igavest karistust põrgus. Kristlus ja humanism on alati olnud teineteisega pigem vaenlased kui sõbrad. Kui juba kristlik religioon inimeses head ei näe, siis miks peaks inimene kristluses head nägema? Kas ainult sellepärast, et vastasel juhul ootab ees igavene hukatus? Kui suur osa pühadusetunnetusest võiks tegelikult olla võimetus mõelda oma peaga ning hirm esitada irratsionaalsetele dogmadele väljakutseid?
Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.
Kas Hr Vooglaid on üldse midagi kuulnud riigi ja kiriku lahususe põhimõttest? Sorri Varro, aga usuvabadus tähendab ka vabadust usust, tahad või ei.
Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.
Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.
Kuidas oleks, et need aktivistid on lihtsalt võimelised kriitiliselt mõtlema ja mitte pimesi aktsepteerima igasuguseid dogmasid? Jumalata maailm tähendab lihtsalt seda, et iga inimene on vastutav omaenda käekäigu eest. Ei ole mõtet loota, et iga sinu häda peale keegi Jumal appi tõttab, et justkui kõigevägevam pilve peal tuleb vastu kõikidele su vajadustele ja kapriisidele. Sekulaarhumanistlikus paradigmas on inimene autonoomne agent, kes vastutab ise enda ja teiste heakäigu eest.
Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?
Kuidas oleks: eetiline humanism, kus inimene on vaba tegema oma otsuseid ja valikuid samas teist kahjustamata, kus head tehakse mitte taevapääsmise ootuses või põrguleekide kartuses, vaid headuse enda pärast? Või ehk viimaks ometi realiseerub teaduse tõeline potentsiaal, ilma et usulollid ja fundamentalistid teaduse arengule kätt ette panna püüaksid? Muidugi mõista ma hetkel idealiseerin, aga konservatiivsed usklikud kipuvad nägema sekularismis ähvardust. Kuigi seal võib näha ka potentsiaali. Eks see ole inimese enda valik, kas ta käib alla või realiseerib oma potentsiaali. Inimesed, kes vajavad organiseeritud religiooni, et hoiduda moraalse allakäigu eest, on vaimult nõrgad. Inimene, kes võiks ennast pidada autonoomseks moraalseks agendiks, ei vaja kellegi teise välist survet, et olla moraalne.
Pealegi on kristlik kultuurikiht eestlastele pigem ristisõdijate poolt pealesunnitud. Eesti rahvas enne 13ndat sajandit oli pigem maausku. Asi ei ole sugugi mitte selles, et inimene üldse usub midagi. Konservatiivsed kristlased tunnustavad ainult omaenda dogmasid ja kõik muu on kahtlane parimal juhul, saatanast halvimal. Optimaalses ühiskonnas peaks inimesel puuduma surve mõelda nii, nagu keegi tahab, et ta mõtleks. Seni tundub sekularism olevat parim viis, kuidas seda tagada.
Kuigi kristlikud konservatiivid näevad absoluutselt kõikjal tonte, tundub mulle, et usufanaatikute propaganda taustal on natuke püha lehma näkku sülitamist värskendava mõjuga.
No comments:
Post a Comment