Friday, November 20, 2009

Mida õieti tähendab monotoonsus muusikas?

Tänane "Muusikanõukogu" R2s oli pisut jahmatav. Külas oli Kene Vernik, kolmas lugu oli üks uus Bad Apples'i lugu nimega "Lead Sister", täitsa mõnus lauluke. Verniku arvates on lugu aga liiga monotoonne ja seega sai laul hindeks kahe. Mitte üks laul muide ei saand Vernikult kõrgemat hinnet, kui kolm. Olgugi et ausalt öeldes olid muud lood ka ikka üsna keskpärased. Igal juhul mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis muusikat siis prl Vernik heaks kiidab.

Siis tuli aeg kuulata külalise poolt kaasa toodud lugu. Ja mida üllatust, Verniku valituks osutus üks lugu, kus mingi tüüp laulis peale üsnagi askeetlikult skeletaalsele elektro-disko tüüpi põhjale ja see lugu kestis kuus minutit! Ses suhtes oli küll natuke irooniline kuulda paar lugu tagasi Kene Vernikut dissimas Eesti indiebände monotoonsuse eest, kuid ise lastes raadioeetrisse veelgi silmnähtavamalt minimalistlikku materjali!

Mis paneb mind mõtlema, et suur osa muusikakriitikast on semantiliselt valesti sihitud. Et kas ikka tasub seda ja toda artisti süüdistada monotoonsuses, kui enam vähem sama pattu võib ette heita ka sinu lemmikule? Maitse asi muidugi, et mis ühele tundub üheülbalisena kõlab teisele jälle jube põnevalt. Ja vastupidi. Ent mida ikkagi tähendab monotoonsus muusikas? Kas mängimist vaid ühe akordi peal? Sarnast dünaamilist taset terve loo vältel? Ja nagu näha, on monotoonsust raske mõtestada isegi eelmainitud parameetrite kaudu kõigile ühteviisi arusaadavana.

Verniku valitud lugu oli muide Arthur Russelli repertuaarist. Vaiko on oma raadiošõus muide päris palju Russelli materjali mänginud ja päris häid asju valinud, nii et ma ei ütleks, et Russelli musa on jama. Paraku jah, see Verniku valitud laul ei olnud ilmselt Russelli parimate killast. Või siis keskendusin ma liiga palju muusikalise monotoonsusega seonduvale irooniale, et tabada laulu geniaalsust? ;)

3 comments:

Kert Semm said...

Arvan, et sa oled noore daami suhtes natuke "üle improviseerinud" või siis liiga vähese info põhjal ennatlikke järeldusi teinud. Oled sa tema käest järele pärinud, mida ta konkreetselt mõtles?
Me ju ei näe teise inimese teadvusseisundeid.

Hoolimata sellest, et vihjasid, unustasid oma argumentatsioonis järjepidevat joont kasutada- sõnal "monotoonsus" on kirjakeeles veel üks tähendusssisu - "üheülbalisus". Sõnal "üheülbalisus" on tõepoolest negatiivne tähendus juures. Teisalt mängides Russell`i (monotoonset) lugu, võime järeldada, et ta pidas Bad Apples`i puhul nähtavasti silmas just üheülbalisust. Meeleolulist üheülbalisust. Ühesõnaga, konkreetne (võib olla ka monotoonne)lugu nähtavasti ei hakanud konkreetses peas kruttima. Kindlasti nt Steve Reich`i ning Angus Maclise`i looming - vastavalt Drumming ning Tunnel Music - on minimalistlikud, monotoonsed oopused, aga nendes on sihuke tähenduste genereerimise pauer sees, et hoia ja keela. Rääkimata drone- ning illbient-muusikast (loomulikult on ka seal seesugust muusikat, mis ei näi emotiivne olevat). Ühesõnaga, konkreetsel juhul küsimuse vastus olemuslikult ei peitu ainult muusika või loo struktruraalses aspektis. Konkreetne hinnaguotsustus on siiski interaktiivne akt konkreetse inimese ning konkreetse muusika vahel.Enamus Eurovisiooni teatud mudelite järgi konstrueeritud "kaunidusi" on seesugused, mille üheks isloomulikuks omaduseks on üheülbalisus. Minu ja nonde lugude interaktsiooni järelm. Teisisõnu, minu subjektiivne järelm. Muusika žanriliselt võib olla nt "monotoonne tehno", kuid see ei saa olla "üheülbaline tehno". Esimene on puhtalt deskriptiivne, teine oleks juba emotsionaalselt,s.t väärtushinnanguga laetud.

Mida KV kuulab? Nagu sa täheldasid, kuulab ta NY avangardi-ning no wave`i klassikut, kuigi see küsimus on irrelevantne. Mulle võib ka mingi lugu meeldida, kuulumata samas minu lemmikute hulka.

Erkki said...

Võibolla pidas KV tõesti silmas emotsionaalset monotoonsust, ehk üheülbalisust. Kuigi mina sain jutust enamvähem sedasi aru, et ta ootas BA loo puhul, et see oleks kuhugi kasvanud, kulmineerinud või midagi oleks veel juurde tulnud. Ehk siis strukturaalne monotoonsus. Kuulasin siis seda AR lugu ja ma küll ei märganud, nagu oleks foonile terve loo jooksul midagi juurde arenenud.

Iseasi on muidugi küsimus, et kas popmuusikat ja eksperimentaalset (ja/või elektroonilist) muusikat üldse peaks sarnaste standardite alusel mõõtma. Üldiselt ma enamvähem nõustun, et monotoonsus ei ole vaid harmooniline staas. Philip Glass võib 18 minuti jooksul (või isegi terve tunni vältel) ühte ja sama ajada, ent nendes on, nagu sa väitsid, siuke tähenduste genereerimise pauer sees, nii et hoia ja keela. Samas igavat popmuusikat on küll palju.

Kert Semm said...

//Iseasi on muidugi küsimus, et kas popmuusikat ja eksperimentaalset (ja/või elektroonilist) muusikat üldse peaks sarnaste standardite alusel mõõtma.//

Teoreetiliselt küll, kuigi isiklikult ma seda mõttekaks ei pea. Praktiliselt kindlasti mitte, kuivõrd tänapäev on stiilide sulatuskatel. Suuri staare produtseerivad kõikvõimalikud produtsendid, mis varasematel aegadel oli suht mõeldamatu. Piirid meinstriimi ning andergraundi vahel on ähmastunud. Mida siis teha? Paavoharju? Folk? Neofolk? Digitaalne elektroonika? Post-psühhedeelia? Kirjutada 4 arvustust erinevatest stiilidest lähtudes? Õnneks tänapäevane infoühiskond hoolitseb erinevate vaatenurkade eest rohkem kui küllaga. Kuigi eelpoolmainitud liigitust õnneks mitte aluseks võttes.

Mu arvan, et kogenud arvustajal kujunevad hindamiskriteeriumid tahes-tahtmata välja, lähtumata selle või tolle stiili spetsiifikast. Eeldused - melomaania ning kindlasti ka isiklik muusikaline kogemus. Mõned kriteeriumid võib välja tuua - andmaks hinnagut "super", "hea", "keskpärane" või "halb" sõltub ennekõike sellest, kuidas album konkreetses peas kruttima hakkab. Teiseks see, kuidas mingi album suhestub artisti varasema loominguga. Ansambli spetsiifika, n-ö dünaamiline kõver mängib väga olulist rolli - see võib olla paratamatu, kuigi, jah, võiks teisiti olla. Me usume endiselt (muusikalisse) progressi, kuigi peaks palju vabamalt võtma. Stereolab on väga palju vastu päid-jalgu saanud, kuigi ajalugu on näidanud, et nende peaaegu kõik albumid on väga tasemel.Tagantjärele hinnangutes, kuivõrd varasemate albumite taak ei ole enam nii suur. Mäletan, et Tiit Kusnets( kellest ma väga lugu pean, kes vaieldamatult oma "Eikellegimaa" saadetega "Koit FM" ning "Vibratsiooniga" kõrval on mind kõige rohkem mõjutanud) pani Portishead`i järjele ajakirjas Favoriit 3 punkti ning "Postimehes" põhjendas, et albumil ei ole midagi "Dummy`le" kisada. Pigem võiks siis artisti täpselt samamoodi hinnata (väide sellele on ju seal sees). Et valesti mõistmist ei oleks, siis mina samuti ei ole sellest patust puhas. Muidugi, muusikat võib ka kiretult, deskriptiivselt kirjeldada, eriti veel siis, kui punkte andma ei pea.