Sattusin jupp aega tagasi põneva blogisissekande peale. Üks muusik Jack Pryor leiab selgelt, et muusikute jaoks on olukord muutunud. Enam ei käi asjad nii, et ostad plaadi, räägid sellest kümnele sõbrale ja varsti saab plaadist hitt. Tänapäeval heal juhul plaadi ostja pigem laseb sõpradel kõrvetada koopiad. Enamasti aga lihtsalt visatakse MySpace'i ja YouTube'i linke, selleks, et uut muusikat soovitada.
Mida siis nälgivad artistid teha saaksid? Esiteks soovitab Pryor lahti öelda suurplaadifirmade mentaliteedist. Muusika on alati olnud kunstivorm ning nähtus, kus firmad teenivad muusika pealt sama moodi kasumit, nagu on teenitud teiste kaupade pealt, on inimkonna ajalugu arvestades ikka üsna noor nähtus. Ning selles poleks midagi imelikku, kui muusika kaubana kohtlemise praktika taas ajaloo prügikasti satuks.
Kas siis kõik muusikud peaksid kibestunult loobuma rokkstaariunelmatest ja rahulduma üksnes sellega, et nad saavad musitseerida üksnes iseenda jaoks? Pryor seletab, et aga selline ongi kunstnike saatus. Kas meil üldse on kunagi eksisteerinud nn. rokk-staar-maalikunstnikke?
Muusikute (ent mitte muusikamagnaatide) jaoks näeb Pryor siiski helget tulevikku. Muusikud musitseerivad armastusest muusika vastu ja selleks, et vaigistada oma sisemisi deemoneid. Kuulaja aga puutub kokku üsna mitmekesise muusikaga ning parimatele neist saab isegi osaks andunud fännide rahaline toetus. Umbes nii, nagu on kunstimaailmas. maksad galerii külastustasu ja siis kulutad teatud summa oma lemmik-kunstiteose peale.
Popmuusikal on alati koht, sest see ei ole kunstmuusika, vaid heliline rämpstoit. Küll aga tõeline artist võib kogeda mitmete andunud fännide toetust, millest peaks piisama. Praktikas on see kõik muidugi väga sketšilik, aga eks näis milline tulevik olema saab.
2 comments:
Soovitan lugeda Briti impro(folk)ansambli Children Of The Drone`i tegelaste arusaama asjast.
http://www.childrenofthedrone.net/concept/noproduct.htm
Produkt on muidugi midagi, mis on orienteeritud tarbijatele. Produkt võib seega olla midagi, mis on sisult keskpärane, aga peaasi et hästi pakendatud ja kõvasti promo tehtud sellele. Elitaar-ringkondadele on aga alati mõeldud kunstiteosed. Sedasi võiks mõtestada häid plaate. Minu hinnangul saavad mitte-meinstriim muusikud ellu jääda tulevas muusikamaailmas siis, kui nad teevad oma asja tõeliselt hästi. Ja kui nad suudavad leida andunud fanaatikuid. Kui me räägime muusikatööstuse surmast, siis mina mõistan seda, et ajad, mil kõik muusikud elasid keskmise tarbija armust, on praktiliselt mõõdas.
Post a Comment