Friday, November 20, 2009

Tants taltsutamatu loomaga

Rada7 foorumis avaldas Vaiko pahameelt, et inimesed arvavad, et Eliit teeb proove või lepib mingeid asju kokku. Sellest oli tegelikult juttu ka meil omavahel eelmisel nädalavahetusel. Pean tunnistama, et suuri osasid neist müütidest uskusin ka mina. Sest ikka on ju palju räägitud ümberringi, et Eliidi improlaivid on kõik ühesugused. Või, olles ise tegelenud muusikas improvisatsiooniga, olen pidanud kokku puutuma muusikaliste seaduspäradega, millele kippusin mõtetes allutama ka Eliiti ennast. Ent kas need on seaduspärad? Või pigem subjektiivsed piirangud? Igatahes, ma olen nüüd nõus uskuma pigem seda, et Vaiko ja gäng oskab tõesti hästi improviseerida, kui et kõik see improjutt on üks suur vale ja mulliajamine, mille Eplik on mainekujunduslikel eesmärkidel välja mõelnud.

Üks välismaine näide improviseerivast artistist, keda võiks kõrvutada Vaikoga, oleks kindlasti Damo Suzuki, kes laive teeb alati varieeruva seltskonnaga. Damo on öelnud, et Damo Suzuki Network ei tee kunagi proove. Saundchecke teevad (ja kindlasti ka Eliit), aga proove mitte. Kui juba DSN'i puhul on teada, et proove ei tehta, siis miks eeldatakse, et Eliit teeb proovi impro-laivide jaoks? Ainuke kord, mil Eliit vast proovi teeb, on siis kui on need Praha Kevad tüüpi laulukontserdid. Või plaadipresekad, kus peab laule mängima.

Miks on inimestel nii raske uskuda, et osad artistid on tõesti väga andekad improviseerimises? Ilmselt vist seetõttu, et paljud muusikahuvilised on harjunud improvisatsiooni kui protsessi umbusaldama, arvates, et impro on enamasti mingi "ona" või "nuudeldamine". Kui tihti kurdetakse, et improviseeritud muusika on raskesti kuulatav või igav? Kas Vaiko ja tema Tursk-Saaremets-Kasar-jt gäng on superinimesed teiselt planeedilt? Ei usu. Improviseerimisanne ja kogemused tulevad kindlasti kasuks, aga improartistiks olemiseks on vaja ka sedasorti mentaliteeti, et sa oleksid nõus aktsepteerima, et vahel on sul head päevad ja vahel halvad. Vahel improviseerid geniaalseid asju ja vahel tulebki ona! Ent samas jällegi: ka laulude esitajatel on head ja halvad päevad! Mõni kontsert laabub, teisel tulevad tehnilised ja mängulised kalad.

Ega Vaiko vist ei pahandagi selle üle, et keegi tema improviseeritud kontserte kritiseerib. Sest eks ole temagi valmis kiirelt tunnistama, et tal on olnud musti ona-päevi, mil miski laval ei õnnestu. Küll aga ta vist pahandab selle üle, et kriitika stiilis "oleks pidanud veel proovi tegema" on väga-väga patroniseeriv: justkui oleks tal improkontsert ebaõnnestunud tänu sellele, et ta ei jälginud reegleid, millest Eliit on ammu lahti öelnud. Improvisatsioon ongi selline kurioosne monstrum, mis ei allu kontrollile. Sekundi pealt, kui üritad improt kontrollida mingite meetmete abil (proovid, kokkulepped jms) sa paratamatult üritad taltsutada looma, kes ei olegi taltsutamiseks loodud. Ma eeldan, et suurem osa kriitikutest on ise ka mingid pillimehed. Kui suurel määral oleksid nemad valmis tantsima taltsutamatu loomaga?

Ma tahaks kunagi teha ka päris improviseeritud kontserti. Aga enamasti ma peaksin selle ettevõtmise siiski täiesti üksinda ette võtma ja alati on võimalus, et looperi abil tehes degenereerub asi monotoonseks nuudeldamiseks. Kuid kes teab. Palju keerulisem on leida sobivaid muusikuid, kellega püsiksin ühel lainel. Põhjus, miks ma arvan, et Eliidi koosseis on püsinud läbi aegade sarnane, on see, et klapp Vaiko, Tursa ja Saaremetsa vahel on kadestamisväärselt hea.

2 comments:

Hundioru Nirti said...

Arvan, et improvisatsiooni kardavad peamiselt muusikakauged inimesed, kelle jaoks pillimäng on midagi müstilist-kauget ja hirmutavat. Et kuidas saab miski hea olla, kui see pole hoolikalt harjutatud-komponeeritud.

Minule impro meeldib, aga ega see sind vist väga ei lohuta. ;)

Florenzo Almondo said...

Six Sick Chicks oli ka improbänd kui minu varem valminud soundklaabi plätserduste peale tehtud lood välja arvata http://www.last.fm/music/Six%2520Sick%2520Chicks?ac=six%20sick%20chicks