Economist kirjutab, kuidas naised on hõivamas juba poole tööturust. Mis on siis indikaator, et feminism on teinud edukat võidukäiku. Paljudele on see kindlasti rõõmustav uudis, kuigi on ka neid, kes nii väga ei nõustu. On neid, kes usuvad, et naiste emantsipatsioon on välja toonud naiste vägivaldsuse ja halastamatuse. Paljud meesõigusaktivistid usuvad, et see on halb asi, et naistele on antud nii palju õigusi, samal ajal kui meestel üksnes kohustused. See, kui moraalselt ja majanduslikult laastavalt võib lahutus mõjuda meestele, kellel siis kohustus maksta alimente ja mitte läheneda oma laste emale (ja tihti peab ta lastestki olema isoleeritud), on üks indikaator, et naiste võim ei tundu kõigile positiivne.
Feminism kerkis esile osaliselt kindlasti sellepärast, et naistel ei olnud erilist kontrolli selle üle, kuidas mees, kes on perekonnapea, neid naisi üldse kohtleb. Aastakümneid tagasi oli naistel kordades keerulisem jätta maha vägivaldne abikaasa ja alustada elu otsast peale. Nüüd, kus olukord on naiste jaoks lihtsam, on alati oht, et olukord põõrdub vastupidiseks. Et nüüd on mehed need, kes peavad oma abikaasa vägivalda taluma. Meestel puuduvad reproduktiivsed õigused, naine võib alati aborti teha aga mees ei saa keelduda lapsest, kes kasvab naise kõhus. Ja kui mees avastab, et tema abikaasa on talle sobimatu ja armastusavalduste asemel saab ta kogema psüühilist (vahel ka füüsilist) vägivalda, siis tekib paratamatult tunne, et ta on lõksu sattunud. Kus ultimaatumiks on kas kannatada oma vaenulikku naist enda kõrval kuidagi välja või jätta ta maha. Ning saada albatrossina enda kaela alimendid lapse eest, kelle sündi ta ise päris ei oodanud. Kes ütleb, et see on eelistatavam saatus, kui olla oma mehele peksukott?
Tihti tundub, et feministlik propaganda on mingis mõttes olnud lihtsustatud lahendus keerulisele probleemile. Milleks on, et inimesed kuritarvitavad oma võimu ja teiste usaldust. Eelmises paragrahvis esitatud perspektiiv (meesõiguslaste oma siis) on mingis mõttes sama lihtsustatud, kuna ta skandeerib üsnagi kindlalt, et feminism on läbikukkunud, sest naiste ja meeste vahel ei saagi olema õiget võrdsust. Igal juhul naised, kes võidukäiku teevad nii ülikoolides kui ka tööpostil, ei pruugi tingimata olla veel targad. Tarkus käib käsikäes headusega, või nagu Sven Grünberg kunagi postuleeris, tuumafüüsik, kes oma naist peksab, on oma haridusele vaatamata rumal. Naine võib niisamuti avastada AIDS-i ravimi, ent kui ta ikkagi oma mehele psühhoterrorit teeb, on ta kahjuks empaatiliselt rumal.
Tõeline võrdsus ja vastastikune sugudevaheline austus saab õitseda üksnes siis, kui inimesed hakkavad mõistma, et õigustega kaasnevad ka vastutused ning tarkus, mis au sisse läheb, on südametarkus. Oma ligimesest hoolimine. Otse loomulikult on see inimese suhtes kõvasti nõudlikum, kui võimalus teha karjääri ja teenida vastassooga võrdväärset palka. Paraku aga inimloomuse tõttu me peame laias laastus ikkagi leppima lihtsustatud isoleer-pael lahendustega ning et võidukäigu võimalus on kahjuks antud ka rumalamatele.
No comments:
Post a Comment