Wednesday, January 6, 2010

Religioon kui eskapism ja lootus olla õnnelik

Martin Vällik alias Skeptik kirjutas hiljuti oma koduleheküljel sellest, kui sobilik tegevus on skeptiku jaoks religioonide kritiseerimine. On üks asi kritiseerida erinevaid usundeid ja usulisi veendumusi. Eks ole seda isegi teinud ja arvatavasti teen edaspidigi. Hoopis omaette probleem on teadvustamine, et miks ikkagi inimesed religiooni manu pöörduvad.

Minu arvates on usklikuks olemisega enamvähem sarnane lugu, mis alkoholi või narkootikumide tarbimisega. Palvetamine võib tõsta endorfiinide taset ajus täpselt sama palju nagu teatud narkootiliste või psühhotroopiliste ainete tarvitamine. Ja kui aju on ikka tugeva endorfiinilaksu kätte saanud, siis ühtäkki tundub kõik helgem, ilusam ja rõõmsam.

Sarnaselt alkoholismile ja narkomaaniale on ka usklikkus kui reaktsioon tajutud maailma ebaõiglusele. Kus süütud inimesed surevad, kus käputäis rikkaid on kogunud vara miljonite vaeste arvelt, kus inimesi pidevalt diskrimineeritakse välimuse ja muude kaasasündinud näitajate alusel, kus osad inimesed justkui pärivad maailma ja teised kannatavad masendavat puudust. Tajudes tegelikkust kurva ja ebaõiglasena pole mingi ime, kui suure kiiruga tegelikkuse eest põgenema kiputakse. Enamik inimesi ei suuda tegelikkusele ausalt silma vaadata ega pöörata seda enda kasuks.

Kui Einar Laigna andis välja raamatu "Imede Aeg", ilmus Areenis sellest arvustus Inno Tähismaa sulest. Mille lõpusõnad on üsnagi asjakohased. Tsiteerin:

Autor... loodab Bulgakovi kombel, et õnn ootab inimest teises ilmas ja et see olemasolev, praegune ilm on vaid ettevalmistus selleks teiseks ilmaks. Mis siis, et taevas lendavad lennukid ja pilve peal pole eriti kedagi. Inimene aga tahab olla õnnelik. See vajadus on istutatud kuhugi väga sügavale rohujuure tasandile. Ja pole kindel, kas selle vajaduse väljajuurimiseks ka teadus võimeline on.


Mida aga annab teha, et vähendada inimeste sõltuvust narkootilistest ainetest või nende kalduvust langeda ohtlike ususektide küüsi (sest arvestatav osa neist, kes otsib lohutust usust on tihti fundamentalistid), on see, kuidas adresseerida inimese tahet ja vajadust olla õnnelik. Kindlasti on viise, kuidas inimene saaks tunda "pilves" või "joobunud" olemise tunnet ka loomulikul viisil. Arvata võib, et iga inimese jaoks võib leiduda kõige sobivam viis, kuidas tõsta endorfiinide taset ajus. Iseenesest pole selles midagi halba, kui inimene tahab tunda teatud joovastust oma ajus. Küll aga mida vähem kaasneb sellega igasuguseid negatiivseid tagajärgi (nagu näiteks tervisekahjustused, või siis usufanatismi puhul ideoloogiline sallimatus endast erinevate inimeste suhtes), seda parem.

3 comments:

elektritsaabtasuta.blogspot.com said...

Mina olen saanud aru religioonidest teisiti.Religioonid teevad inimese alandlikuks ja vaat see alandlikkus ongi mis teeb inimese õnnelikuks.
Aga mis asi on see alandlikkus?
Kuidas alandlikkus mõjub organismile?
Alandlikkus paneb südame põksuma aeglasemalt n.ö. väikestel pööretel.
Seega,väheneb adrenaliini kogus organismis.
Ja mida teevad meelemürgid?
Meelemürgid põletavad inimese elujõudu ja küllap ka adrenaliini,ning sellest tulebki pingelangus.
Mina olen veendunud,et sõltuvus mistahes religioonist on etem kui meelemürkide tarvitamine.
Parem Islam ja Kristlus,Tao,Maausk jne. kui suits,viin ja narkots.

eestkõneleja said...

elektrit ei saa tasuta. mittemidagi ei saa tasuta. iga liigutus on kulu, kas sisi liigese-, aja- või muu ressursi kulu.

anyway, usk on oopium rahvale. seda on küll öelnud üks ajaloolises mõttes monsterinimene, aga sõnad on tõesed.

enamik religioone on loodud pööbli kontrollimiseks ja juhendamiseks (on erandeid), ning sisuliselt on rahva vaimu mürgitamisega. täpselt sama lõpptulemuse annavad muud meelemürgid.

Erkki said...

Kui monsterinimese all on silmas peetud V.I. Leninit, siis ta kopeeris selle vaate ikkagi Karl Marxi pealt maha. Kui aga Marx on see monstruminimene, siis mina küll ei ütleks, et Marxilt peaks aru nõudma Stalini hirmutegude eest.