Guardian kirjutab noorest naisest nimega Katharine Hibbert, kes alates töölt koondamisest saadik on elanud praktiliselt ilma rahata. Ta ei olnud õieti kunagi rahul eluga, kus ta oli lihtsalt üks süsteemi mutrike, makstes renti, töötades ajakirjanikuna ning nautides ühiskonna hüvesid, mida raha eest saab osta, aga mis tegelikult tulevad ju keskkonna arvelt. Ent siis saabus masu, Hibbert sai koondamisteate, majaomanik hakkas rohkem üüri nõudma ja Hibbertil sai kõigest villand. Ta hakkas otsima squatte ning toitu ja muud tarbitavat prügikastidest. Alguses oli raske, aga lõpuks leidis Hibbert stabiilse squati, sai hea soone peale dumpster diving'us ja isegi õppis natuke raha teenima leitud asjade müügist. Ent raha on naise jaoks muutunud siiski üleliigseks.
Hibbert on väga kriitiline süsteemi suhtes, mis toodab metsikus koguses jääki, mida meinstriimühiskond ei jõua ära tarbida, ent takistab ikkagi bottom feeder'itel äravisatud kraami enda hüveks kasutamast. Prügikastid on lukus, squattidest visatakse välja. Ometigi oleks tasuta hüvede, millest tavaliselt huvitatud ei olda, võimaldamine vaesematele efektiivne lahendus olukorra vastu, kus nii palju ressursse läheb raisku ja kus ometigi kannatatakse nii väga puudust. Raha on vägagi piiratud ressurss ja igaüks ei saa selgelt teenida piisavalt hästi. Seega minu silmis on ilma rahata elavad elustiilipioneerid kangelased.
No comments:
Post a Comment