Täna Lissabonis

Vaade merele.

Täna käisime Joaoga väiksel autosõidul. Kõigepealt läksime tema emale külla. Joao oli oma emalt saanud mingi vastamata kõne ja seega ta arvas, et midagi on lahti. Kuna ta ema on küllaltki vana juba, siis ta kartis kõige halvemat, liiatigi, et ta on oma ema ainus poeg ja juba on ta kaotanud oma isagi. Sõitsime siis mõõda rannikujoonel paiknevat Marginali avenüüd, kus võis näha ookeani. Saabusime Joao ema poole Paredes, astusime sisse. Köögis nägime kirjakest, kus siis tuli välja, et ema oli läinud järgi tädile. Lõpuks saabus ema koos tädiga ka korterisse. Olime mõnda aega Joao ema pool, mulle pakuti lõunaks riisi koos kalkunilihaga. Võtsin rõdul natuke päikest, täna ongi siin olnud päris ehtne suveilm, umbes 25 kraadi, ei saa kurta.


Vaade rõdult (pildistatud Paredes)

Siis sõitsime Belemi kultuurikeskuse juurde, kus pidime kokku saama Joao sõbranna Niniga. Plaanis oli vaatama minna kunstinäitust kultuurikeskuses paiknevas Berardo muuseumis. Üleval olid seal kaasaegse kunstniku Joana Vasconcelose teosed. Vasconcelos kasutas materjalideks igasugu objekte, näiteks klaaspudeleid, sukki, tampoone, peegleid, tordikarpe, Nike'i tossusid, lipse, aspiriinitablette, plastiknõusid ja muud huvitavat. Nii oli ta teinud näiteks plastiknõudest südameid, tablettidega kaunistatud mööblit, pottidest-pannidest kõrge kontsaga kinga ja muud huvitavat. Väga postmodernistlik, teravalt ühiskonnakriitiline aga samas lapselikult mänguline stiil. Tõeliselt hea kunstielamus. Joao on suur kunstisõber.


Postmodernistliku kunsti stiilinäide: aspiriinitablettidega kaunistatud tool.


Postmodernismi stiilinäide 2: potistiletto

Igal juhul täna on olnud päris tihe päev. Ja õhtul võibolla ootab kokkusaamine veel ühe Joao sõbraga. Mis muidugi tähendab, et igale poole täna ka ei jõua, aga pole hullu, jõuab ka edaspidi, kui vaja. Tegin kaameraga pilte ka. Ülevaatlikum galerii on siin.

The Rodent Has Landed - ehk viimaks ometi Portugalis

Huh, peale nädalast viivitust õnnestus lõpuks mul ikkagi Portugali lennata. Alguses olin küll lükanud lennu edasi neljapäevale, aga kuna mul olid siis kahtlused tuhapilve piisava hajuvuse osas, lükkasin veel kaks päeva edasi. Hiljem vaatasin, et neljapäeval lennud Helsingist Frankfurti ja sealt Lissaboni ikkagi toimusid. See on üks neist kordadest, mil olen soovinud, et oleksin riskialtim. Ja mõtlesin, et tont teab, mis laupäeval juhtub. Õnneks siiski on tänaseks lennuliiklus normaliseerunud. Kuigi nägin samas teel Frankfurdist Lissaboni ikka suhteliselt vähe reisijaid lennukis. Hiljem lugesin, et ilmselt on reisijate vähesus seotud sellega, et paljud katkestasid tänu tuhapilvedele oma lennud üldse. Mina aga ei matnud siiski mõtet lennata kevadeks Portugali veel maha.

Ja siin ma siis olen. Saabusin praktiliselt kesköö paiku. Jõudsin ühe couchsurfingu tüübi korterisse nimega Joao, tal oli parajasti külas üks brasiillasest sõber, käisime korraks Tejo jõe äärses baaris. Ilus linn see Lissabon, kuigi öisel ajal on väsinuna, pikk lend selja taga, natuke raske infot vastu võtta. Täna kindlasti loodan linnale rohkem pilku peale visata. Ilm on ilus, sooja on umbes 20 kraadi, aknast välja vaadates avaneb tänaval lehtedes puude näol mõnus rohelus.

Homme pärastlõunal aga võtan ette mineku WWOOFi farmi, mis asub Tabua lähistel kesk-Portugalis. Kuidas mul seal minema hakkab, eks see selgub. Igaljuhul olen nüüd Portugalis mai lõpuni.

Kuidas vulkaanituhk minu reisiplaanid ruineeris

Pidanuks täna lendama Helsingist Lissaboni. Eile veel oli õhkõrn lootus, et ehk tehakse Vantaa lennujaam õigel ajal lahti. Aga näe, sittagi, kuni homseni vähemalt suletud. Frustreeriv küll, et Islandi vulkaan otsustas lagedale tulla oma vihase tiraadiga terve maailma vastu just nüüd. Mul oli ikka meeletult palju pagasit kaasas eile Tallinnas. Sest mul oli ArtFreak festivalil esinemine. Kaasas olid instrumendid+tehnika ja siis suur reisikohver. Pillid oleks saanud jätta õe juurde. Aga nüüd ma siis pidin kõik oma pagasi ikka ise Tartu tagasi vedama. Vähemalt on järgmiseks korraks vaid kohver+seljakott. Ma ikka loodan, et varsti hakkavad tuhapilved järgi andma piisavalt, et järgmise viie ööpäeva jooksul ikka saaks lennujaamad taas lahti teha. Aga kui sedagi mitte, siis elame tõesti rasketel aegadel hetkel. Ahjaa, laevapileti arvelt kaotasin ka raha, see oli üks soodukas, mida ei saand ümber muuta.

Efterklang - Full Moon (Von Krahlis)

Video filmitud 8ndal aprillil.

Heather Woods Efterklangi soojendamas

Video 8nda aprilli kontserdilt.

Üks Tallinn Music Week videomontaaž: Svjata Vatra + Opium Flirt

Popilikuma suuna võtnud Efterklang ületas ennast

8ndal aprillil väisas teist korda Eestit Taani inditroonikute kollektiiv Efterklang, kes parajasti tuuritamas mõõda Euroopat oma uut plaati „Magic Chairs“. Sooja tegi bändile multi-instrumentalist Heather Woods-Broderick, kes on ka ansambli laiv-liige. Woods mängis üksinda, enamasti kitarril, aga viimases loos ka klahvpillil, kasutades tihti ka eelsalvestatud taustu, mis tulid…kassettidelt!

Casper Klauseni sõnul teeb Woods armsat muusikat ja ega ta väga ei valeta. Väga sümpaatne sissejuhatus igal juhul. Kui mitte arvestada ühte lugu seganud tehnilisi viperusi, mida samas Woods võttis hea huumoriga.

Efterklang oli laval taas seitsmekesi. Põhilisteks erinevusteks olid esiteks viiuldaja Peter Brodericki asemele tulnud puhkpillimängija Niklas Antonson, kes esines tromboonil ja flügelhornil.

Teiseks oli Efterklangi muusika rohkem elektrooniline, laval oli rohkem sünte seekord ja ka kaks Macbooki. Samuti ei vahetatud pille nii tihedalt, muusikud püsisid rohkem paigal. Samas ikkagi oli mõõdapääsmatu Klauseni irooniline kommentaar, et Krahli lava koos nende tehnikaga on justkui labürint. Siiski paistis bänd seekord üldiselt lavale paremini ära mahtuvat.

Efterklangi saund oli seekord orienteeritud rohkem kitarrile, bassile, trummidele ja süntidele, kuhu siis vaheldumisi võis peale kuulda mitmehäälset laulu ja puhkpillisektsiooni. Isegi, kui puhkpillidest mängis üksinda vaid Antonson, kõlas ta ikkagi ühel vaskpillil väga mahlakalt ja orkestraalselt. Samas Woodsi flööti ei olnud nii hästi kuulda vaskpillide varjust, kuigi eelmisel bändi kontserdil kõlas ta koos taskutrompetiga kokku päris kenasti.

Bänd tegi enamasti uusi laule oma värskelt kauamängivalt. Oli märgata selgelt popilikumat suunda, siiski oli see väga hästi esitatud pop. Efterklang kõlab laivis isegi huvitavamalt, kui plaadilt ja igavaid momente eriti ei olnudki. Grupp suudab isegi oma kõige kammerlikumaid ideid esitades panna nad kõlama omamoodi kaasahaaravalt, justkui ollakse publikuga kontaktis omaette nohisemise asemel.

Teisest küljest aga tekib isegi nende popilikumat singlit „Modern Drift“ kuulates paralleele pigem Penguin Café Orchestra lummavate evergreen‘idega, kui et meinstriimpopiga. Seega Efterklang esindab ansamblit, mis lõhub edukalt piirid (indie)popi ja kaasaegse kammermuusika vahel.

Vanemast materjalist tegi bänd mõned lood „Paradesilt“. Nendest üks, „Caravan“, läks üle improvisatsiooniks, nii et bänd oli lisaks kõigele muule ka spontaansusele ruumi jätnud.

Vahetu oli ka bändi suhtlemine rahvaga, Efterklangist kiirgas positiivsust ja ekstravertset energiat, mis nende muusikat arvestades võib olla isegi üllatav. Samas ongi tegemist bändiga, kes avaneb laivis ikka eriliselt.

Isegi kaasaegset eklektikaajastut arvestades, kus piiride lõhkumine ja erinevate stiilide põimimine on justkui enesestmõistetav, on piireavardava muusikaga bänd, kes oskab ka oma loomingut laval hästi presenteerida, suur väärtus omaette. Efterklang, kes seekord isegi ületas ennast eelmise korraga võrreldes, kuulub selliste ansamblite hulka.

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Rain Koolilt hea artikkel Delfis

Kus ta siis arutleb, et pensioniea tõstmine võib olla slippery slope kuni selleni välja, et inimene sisuliselt peabki tulevikus hakkama surmani töötama. Eks näis, kuidas see asi läheb. Pensioniea tõstmisest ma oleks saanud aru, kui oleks selgeid märke, et vanemad inimesed suudavad mingi x eani töötada, ilma et tervis ei kannataks. Paraku on aga juba praegugi olukord, kus paljud inimesed töötavadki surmani, ehk viskavad sussid püsti, enne kui pensionini üldse jõuavad. Mida aga on tehtud selleks, et inimeste (ja eriti just meeste) keskmist iga kergitada?

Efterklang Taanist: Tallinn oli hämmastav!

Taani eksperimentalistid Efterklang, kes andsid 2008. novembris meeldejääva kontserdi ka Tallinnas, on parajasti tuuritamas oma uut plaati „Magic Chairs“. Tuuri käigus jõuab bänd teist korda läbi astuda ka Tallinnas. Küsimustele vastas Caspar Klausen.

Kuidas te eelmine kord Tallinnas esinedes rahule jäite? Mis teid taas siia toob?

Meil oli nii tore viimati Tallinnas. Ei teadnud, mida oodata, sest oli see ju ikkagi meie esimene kord siin. Ja siis oli saal täis kõige toredamat rahvast. Hämmastav. Need samad kontserdikorraldajad, kes meid eelmine kord kutsusid, tahtsid meid taas siia ja meil on hea meel naasta.

Von Krahli lava paistis olevat liiga väike mahutamaks teie suurt koosseisu. Kuidas teile endile tundus? Miks mängib Efterklang taas Krahli baaris, mitte aga mõnel teisel laval?

Esiteks me ei otsusta eriti üldse, kus me esineda tahame. Teiseks me usaldame, et kohalikud kontserdikorraldajad leiavad meile sobiva paiga, kuhu mahuksime nii meie, kui ka varustus. Nad ju teavad kohalikku skenet meist paremini. Ja tegelikult pärinevad meie parimad laiv-elamused just nimelt liiga väikestelt lavadelt. Viimati Tallinnas oli hea näide, meil oli väga tore.

Kuidas erineb teie peatne Tallinna etteaste eelmisest? Kas esinete sama koosseisuga? Kas Heather Woods Broderick (klahvid, flööt, laul) mängib ka soojenduseks soolokava, nagu Myspace’i tuurigraafikust arvata võib?

Suurim erinevus on, et meie kava koosneb uutest lauludest meie värskelt „Magic Chairs“ albumilt. Samuti on meil üks andekas trompetist/trombonist/laulja nimega Niklas Antonsson (Slaraffenlandist) asendamaks meie viiuldajat Peterit, kes peab jääma koju põlvevigastuse tõttu. Muidu oleme aga jälle septett.

Tõsi ta on et Heather Woods Broderick, lisaks bändis mängimisele, teeb meile ka sooja paljudel kevadistel laividel. Tallinn pole erand. Ta teeb kõige armsamat muusikat (kuulamiseks http://www.myspace.com/woodsmusical).

Millist kava võib teilt oodata? Kuuldatavasti teie viimase albumi palad olid testitud laivis enne salvestamist. Kui te salvestate laulu, mida olete juba mänginud laivis, kui oluliselt muutub lõpptulemus algselt esitatust?

Nagu öeldud, teeme palju uusi laule, enamik „Magic Chairsilt“. On tõsi, et me testisime laivis paljusid neid laule eelmisel aastal, otsekui eksperimendina võrreldes oma vanemate projektidega. Me tegelikult salvestasime nad enamvähem ikka sellisena, nagu me olime neid laivis mänginud. Nüüd, kus see muusika on jäädvustatud plaadil, me võime need laulud jälle vabaks lasta. Nad hakkavad kasvama paljudes eri suundades. Eks näis, kuidas nad kõlavad 8ndal aprillil.

Intervjuu ilmub täna Postimehes.