Sunday, April 25, 2010

Täna Lissabonis


Vaade merele.

Täna käisime Joaoga väiksel autosõidul. Kõigepealt läksime tema emale külla. Joao oli oma emalt saanud mingi vastamata kõne ja seega ta arvas, et midagi on lahti. Kuna ta ema on küllaltki vana juba, siis ta kartis kõige halvemat, liiatigi, et ta on oma ema ainus poeg ja juba on ta kaotanud oma isagi. Sõitsime siis mõõda rannikujoonel paiknevat Marginali avenüüd, kus võis näha ookeani. Saabusime Joao ema poole Paredes, astusime sisse. Köögis nägime kirjakest, kus siis tuli välja, et ema oli läinud järgi tädile. Lõpuks saabus ema koos tädiga ka korterisse. Olime mõnda aega Joao ema pool, mulle pakuti lõunaks riisi koos kalkunilihaga. Võtsin rõdul natuke päikest, täna ongi siin olnud päris ehtne suveilm, umbes 25 kraadi, ei saa kurta.


Vaade rõdult (pildistatud Paredes)

Siis sõitsime Belemi kultuurikeskuse juurde, kus pidime kokku saama Joao sõbranna Niniga. Plaanis oli vaatama minna kunstinäitust kultuurikeskuses paiknevas Berardo muuseumis. Üleval olid seal kaasaegse kunstniku Joana Vasconcelose teosed. Vasconcelos kasutas materjalideks igasugu objekte, näiteks klaaspudeleid, sukki, tampoone, peegleid, tordikarpe, Nike'i tossusid, lipse, aspiriinitablette, plastiknõusid ja muud huvitavat. Nii oli ta teinud näiteks plastiknõudest südameid, tablettidega kaunistatud mööblit, pottidest-pannidest kõrge kontsaga kinga ja muud huvitavat. Väga postmodernistlik, teravalt ühiskonnakriitiline aga samas lapselikult mänguline stiil. Tõeliselt hea kunstielamus. Joao on suur kunstisõber.


Postmodernistliku kunsti stiilinäide: aspiriinitablettidega kaunistatud tool.


Postmodernismi stiilinäide 2: potistiletto

Igal juhul täna on olnud päris tihe päev. Ja õhtul võibolla ootab kokkusaamine veel ühe Joao sõbraga. Mis muidugi tähendab, et igale poole täna ka ei jõua, aga pole hullu, jõuab ka edaspidi, kui vaja. Tegin kaameraga pilte ka. Ülevaatlikum galerii on siin.

1 comment:

Minu nimi on Kaija. said...

Käisin minagi mõni aeg tagasi seal näitusel. :) Vägev oli.