8ndal aprillil väisas teist korda Eestit Taani inditroonikute kollektiiv Efterklang, kes parajasti tuuritamas mõõda Euroopat oma uut plaati „Magic Chairs“. Sooja tegi bändile multi-instrumentalist Heather Woods-Broderick, kes on ka ansambli laiv-liige. Woods mängis üksinda, enamasti kitarril, aga viimases loos ka klahvpillil, kasutades tihti ka eelsalvestatud taustu, mis tulid…kassettidelt!
Casper Klauseni sõnul teeb Woods armsat muusikat ja ega ta väga ei valeta. Väga sümpaatne sissejuhatus igal juhul. Kui mitte arvestada ühte lugu seganud tehnilisi viperusi, mida samas Woods võttis hea huumoriga.
Efterklang oli laval taas seitsmekesi. Põhilisteks erinevusteks olid esiteks viiuldaja Peter Brodericki asemele tulnud puhkpillimängija Niklas Antonson, kes esines tromboonil ja flügelhornil.
Teiseks oli Efterklangi muusika rohkem elektrooniline, laval oli rohkem sünte seekord ja ka kaks Macbooki. Samuti ei vahetatud pille nii tihedalt, muusikud püsisid rohkem paigal. Samas ikkagi oli mõõdapääsmatu Klauseni irooniline kommentaar, et Krahli lava koos nende tehnikaga on justkui labürint. Siiski paistis bänd seekord üldiselt lavale paremini ära mahtuvat.
Efterklangi saund oli seekord orienteeritud rohkem kitarrile, bassile, trummidele ja süntidele, kuhu siis vaheldumisi võis peale kuulda mitmehäälset laulu ja puhkpillisektsiooni. Isegi, kui puhkpillidest mängis üksinda vaid Antonson, kõlas ta ikkagi ühel vaskpillil väga mahlakalt ja orkestraalselt. Samas Woodsi flööti ei olnud nii hästi kuulda vaskpillide varjust, kuigi eelmisel bändi kontserdil kõlas ta koos taskutrompetiga kokku päris kenasti.
Bänd tegi enamasti uusi laule oma värskelt kauamängivalt. Oli märgata selgelt popilikumat suunda, siiski oli see väga hästi esitatud pop. Efterklang kõlab laivis isegi huvitavamalt, kui plaadilt ja igavaid momente eriti ei olnudki. Grupp suudab isegi oma kõige kammerlikumaid ideid esitades panna nad kõlama omamoodi kaasahaaravalt, justkui ollakse publikuga kontaktis omaette nohisemise asemel.
Teisest küljest aga tekib isegi nende popilikumat singlit „Modern Drift“ kuulates paralleele pigem Penguin Café Orchestra lummavate evergreen‘idega, kui et meinstriimpopiga. Seega Efterklang esindab ansamblit, mis lõhub edukalt piirid (indie)popi ja kaasaegse kammermuusika vahel.
Vanemast materjalist tegi bänd mõned lood „Paradesilt“. Nendest üks, „Caravan“, läks üle improvisatsiooniks, nii et bänd oli lisaks kõigele muule ka spontaansusele ruumi jätnud.
Vahetu oli ka bändi suhtlemine rahvaga, Efterklangist kiirgas positiivsust ja ekstravertset energiat, mis nende muusikat arvestades võib olla isegi üllatav. Samas ongi tegemist bändiga, kes avaneb laivis ikka eriliselt.
Isegi kaasaegset eklektikaajastut arvestades, kus piiride lõhkumine ja erinevate stiilide põimimine on justkui enesestmõistetav, on piireavardava muusikaga bänd, kes oskab ka oma loomingut laval hästi presenteerida, suur väärtus omaette. Efterklang, kes seekord isegi ületas ennast eelmise korraga võrreldes, kuulub selliste ansamblite hulka.
Arvustus ilmus täna Postimehes.
No comments:
Post a Comment