Multiphonic Rodent - Parem Kosmogoonia
Hakkasin esmaspäeva hommikul sõitma telemaja poole. Jube tihedaks osutus liiklus, nii et jõudsin napilt enne kokkulepitud aega kohale. Seejärel hakkasin kiiresti asju lahti pakkima, vahepeal ka grimmiruumist läbi. Sain enamvähem hakkama kõige sättimisega, ainus, mis veel kummitas, oli jällegi tõenäosus, et KP2 kaotab voolu. Vool sees ja õnneks jäi püsima.
Tuli korralik etteaste. Närvi oli kõvasti vähem sees, kui eelmine aasta tagasi, mil tegin Luuperikontserdi esimest osa. Mängisin oma osad peaaegu korrektselt, ainult klarnetil panin paar nooti mõõda. Vokaal võibolla tuli natuke kahvatu, kuid mul on kurk kähedaks läinud viimase 24 tunni jooksul. Külmetushaigus taas rünnakul!
Väga meeldiv oli hiljem Tartu jõudes näha, et klipp oli juba üleval eraldi. See oli väga tähtis uuendus, et ETV hakkas Terevisiooni muusikaetteasteid eraldi videoteks konvertima. Nüüd võib vabalt näidata oma live-esinemist telekas interneti kaudu ilma märkimata, et edasi selle ajanäidu juurde ja et arvesta heli-pildi sünkrooninihkega.
Minu esimene katse teha väikest viisi tuuri, mis viiks ka kodumaalt korraks välja, ei olnud majanduslikult edukas. Kohe kindlasti mitte. Raha ei teeninud, sain vaid kulud osaliselt kompenseeritud. Plaadimüük oli ka kesisem, kui Tartus 14ndal aprillil. Võibolla nii madalalt peabki alustama? Kuid sain väheke targemaks muusikategemise reaalsustest. Ja tõtt-öelda oli see couchsurfingu aspekt meeldiv lisandus minu kontsert-reisile.
Reisimine maksabki iseenesest raha. Nii et rahalisi kulutusi saab võtta kahte moodi: võtta seda, kui investeeringuna iseendasse. Teiseks, näha kontsertreisi kui reisina üldiselt oma majandusliku tegelikkusega. Lähtekohast sihtkohta jõudmine maksab alati raha, lihtsalt hetkel oli võimalik osasid kulutusi tagasi saada.
Soome reis oligi couchsurf-tripp plus konsa andmine. Ja vägagi meeldiv kultuuriline vahetus isenesest. Tulevikus võib vabalt ühendada kas või tuuritamist ja wwoof-imist. Mis ei tähenda tingimata iga päev ratastel olemist, vaid paar nädalat ausat talutööd ja siis reedel kuskil linnas mõni esinemine. Võimalik on ehk lisada ka mingi carpooling element sisse. Et kui tuuritad ja autos-tuuribussis vaba koht, siis miks mitte hõigata välja, et saab kas või Tartust Tallinna sümboolse tasu eest, mis aitaks kütusekulu pisutki leevendada.
Kokkuvõttes: ma teeks selliseid ekskursioone edaspidigi. Olenevalt võimalustest. Kuid nii mõnigi asi oleks teistmoodi, kui esimesel katsel.
Monday, April 30, 2012
Saturday, April 28, 2012
Tuuripäevik Vol 2 - Minu teine soolokontsert välismaal
Eile asusin laevaga Soome poole teele. Jõudsin Helsinki umbes pool üksteist ja üheteistkümneks olin Turu poole sõitmas. Sain Turus kokku oma couchsurfing hostidega ehk paariga: kreeklane Ike ja soomlanna Ninnu. Olin neile ettepaneku teinud, et vastutasuks öömaja eest panen nad kontserdile listi. Neile see ettepanek sobis ja nad olid ka paarile oma sõbrale edasi teatanud, et täna õhtul on mul esinemine.
Õhtu poole polnud ma ikka veel soundchecki aegadest teadlik, seega otsustasin, et proovin olla poolteist tundi enne esinemisaega kohal ja vaadata, kuidas mul asjade ülesse panemisega läheb. Umbes pool üheksa õhtul olin autoga kohal. Kontserdikoht oli üks beeži värvi puumaja punaste ustega, uste kohal olevale katusele oli paigaldatud punast värvi dünamo kuju (vt pilti üleval). Sain sisse, kohtusin helimees Jussiga ja asusime asju mu autost tõstma kontserdilavale.
Tuli välja, et ma ei saanud heliproovi aega teada, sest olin seni suhelnud klubi omanik Jussi Lehtise kaudu ja Lehtinen ei olnud viimase paari päeva jooksul mu meilidele vastanud. Aga samas polnud ma kontakti saand ka ürituse nimega Les Yper Sound tegeliku korraldajaga: Ville Hopposega. Lehtisel olevat telefon katki läinud. Ja nii oligi kuni minu saabumiseni majas paras segadus tegelikult. Loo moraal: kui kuskile esinema end sebid, oleks kasulik luua kontaktid ka tegeliku korraldaja ja ehk helimehegagi. Halvimal juhul võiks mingi paar tundi enne esinemist ikka kohal olla.
Seadsime asjad üles ja selgitasin, milline on minu lavaline setup. Soovisin saada ka mikserpulti mikrite luuperisse ühendamiseks: kolm mikrit trummidele (soolo, bass, overhead) ja Korg Kaoss Pad, kuhu ühendusid nii vokaalimikker kui ka klarneti kontakt-helipea (vahetasin olenevalt vajadusest mikri ja line-in sisendi vahel vastavalt). Klubis olnud mingil vanaaegsel Spirit puldil oli vooluadapter katki läinud, seega pidin ootama mingit varuvarianti.
Ent vahepeal tuli Jussil üsna geniaalne idee: ühendada kõik mikrid helimehe pulti ja seejärel miksida nad ära ja saata DI boxi, mis seejärel ühenduks luuperi sisendisse. Proovisime. Testisime trummide leveleid ja seejärel panin paika nii vokaalimikri valjuse, et see oleks enamvähem võrdne liinisisendiga, et nii laul kui klarnetimäng oleks ühtmoodi kuuldavad.
Saime enamvähem normaalse saundi paika timmida. Tegin lihtsalt prooviks ühe jämmi "Ekstsentriku" stiilis, a la kraudilik oktaavi-bass, selline mõnus 4/4 indirütm (a la Epliku trummidega sissetulek "Kibedas ja Kuumas") ja peale elektriklarneti soleerimine, ka luubitud puhkpillid. Esimest korda jäid trummid enamvähem rahuldava helitugevusega peale. Oli selge, et Jussi oli väga tark ja teadlik helimees. Krt viimasel ajal mul helimeestega veab, vaatamata kõigele muule. Ka Näljas oli väga intelligentne tüüp.
Kella kümneks olin valmis. Algne plaan oligi, et hakkaksin mängima kell kümme, võibolla isegi pool kümme (viimane variant välistus tänu mu hilisemale kohalejõudmisele selgelt). Kell kümme aga eriti rahvast ei olnudki, kuigi Ike + Ninnu olid kenasti kohal, nagu me eelnevalt kokku leppisime. Tundus, et mõistlik idee oleks oodata, kuni juba mingit rahvast on.
Kohtusin ka rootsi esineja Sand Circles tüübiga. Martinile oli mu lähenemine täitsa muljet avaldanud. Järgnes natsa small-talki sündipededele omases stiilis: tema rääkis loo sellest, kuidas ta sai omale Korg Poly 800 analoogsünteka 80ndatest aastatest (ta sai selle 60 euroga kelleltki hevimehelt, kes seda eriti ei kasutanudki), samas kui mina seletasin talle, kuidas ma kasutan oma kahte moodsat analoogsünti: ehk siis Doepfer Dark Energy sündimoodulit Prophet 08 saundide filtreerimiseks.
Umbes kell 22.35 juba mingit rahvast oli ka kogunenud. Mitte küll väga palju, aga võrreldes üleeilse Von Krahli epik-feiliga edasiminek ikkagi. Seadsin end valmis, proovisin ka kaamera kuhugi filmimiseks paigutada, sest mõtlesin, et parem oleks see staatiliselt kuhugi fikseerida, selmet tüüdata teisi filmimise palvega. Vahest on ju ka niimoodi läinud, et jupp osa kontserdist on kadunud, kuna tundub, et tüübid, kes kaameratehnikat väga ei tunne, kogemata vajutavad pausinuppu ja uuesti võtab kaamera üles tont teab, mitme minuti pärast. Juutuubis kolme osa kaupa üleval olev Opium Flirdi topelt-trummikvinteti kontsert 30st aprillist 2009 on väga hea näide livest, mille jäädvustuse saboteeris mõnede live-minutite müstiline kadumine.
Kui ma lõpuks mängima asusin, juhtus kohe LK esimese osa käigus üks fataalne aps: mu Kaoss Pad lülitus välja. Mingi kamm paistis olevat mu KP2 vooluadaptril või ka sisendil, tont teab. Selle resultaadina puhusin klarnetipartiid ilma võimenduseta ja otse loomulikult tuli see mul tänu sellele kohutavalt välja. Proovisin ülejäänud esimese osa, mis toetus rohkem süntesaatorile ja trummidele, enamvähem ära mängida ning seejärel teise osa ajal KP2 vooluühenduse taastada iga hinna eest. Ma pidin teises osas laulma ju, kurat võtaks!
Väikse viivitusega, samal ajal kui teise osa oktaavibass + kellamängu luup tükk aega tiksus, sain KP2 jaoks voolu tagasi. Sättisin kiiresti vokaalisettingu valmis ja tegin põhilaulukoha ära. Õnneks ülejäänud kontserdi ajal muid olulisi viperusi ei olnud, tegin päris korralikud soolod klarnetil kajaefektiga teises osas, flöödiga kolmandas osas, eriti psühhedeelse-isegi-hüpnagoogilise häälutuseimpro viienda osa alguses ja filtriga (ehk teisisõnu auto-wah) soolo klarnetil. Puhkpillirifid looperis tulid ka kenasti välja.
Samas muidugi rahvas enamasti siiski istus pigem tagapool baari-sektsioonis. Tundus natuke pettumustavaldav küll, et minu muusika oli pigem taustamüra. Aga nagu Ike selgitas, oli selleks üsna lihtne põhjus. Nad ise läksid ka baari tahapoole, sest nende jaoks muusika oli natuke liiga vali, et oma sõpradega korralikult suhelda. Mis jällegi on elu õppetund muusikule: kontsertpeod on enamasti sotsiaalsed sündmused ja sellega peab paraku leppima, et punter'itele meeldib muusika ajal juttu vesta. Olen mõelnud, et mis oleks, kui teeks kuradi Soft Machine'i ja mängiks nii brutaalse helitugevusega, et mitte keegi ei saaks oma sädinaga muusikat saboteerida. Paraku teeks see vist kuulajatele paraja karuteene.
Samas Sand Circlesi jaoks oli pisut rohkem rahvast, osa ka kuulas lava ees. Sand Circles tegi rohkem elektroonilisema kava koos eelmainitud Korg Poly 800'ga, siis mingi neljarealise kassettmagnetofoniga, Roland Space Echoga ja Line 6 delay/luuperiga. Paraku saboteerisid tema etteastet alguses tehnilised probleemid: kuulsin päris valje prõksatused, mis ilmselgelt ei olnud esteetilised glitchid ja hiljem läkski vool korraks ära ja kogu tema tehnika suri välja korraks. Muidu oli muusikaliselt selline mõnus, kergelt hüpnagoogiline ambient-techno. Ikele ja Ninnule igal juhul paistis imponeerivat minu multipillipõhine lähenemine rohkem. Ike kommentaar: kui ma end professionaalselt salvestada laseksin, oleks tulemus ülikõva.
Kui laiv oli läbi, siis tuli hästi palju inimesi tasuta sisse lihtsalt niisama jooma ja pidutsema. Üleval korrusel toimus ka tasuta tantsupidu ja Ville Hopponen mängis üleval ka pärast natsa plaate. Kuna ei ütleks, et üritus oli eriti publikurohke, siis ei sõandanud väga raha küsida, kui vaid oma laevapileti kompensatsioon. Mis läks mulle sada eurot maksma. Vähemalt niipalju igatahes sain.
Sõitsin pärast Ike ja Ninnu korteri manu. Sain auto turvaliselt garaaži parkida, nende uus elukoht asus ühe kaubanduskeskuse ligidal Koulukatu tänaval ja nende elukoht asus ühel uuel tänaval, mis koosnes hiljuti ehitatud korterelamutest. Sellepärast ei leidnud mu GPS luger (mis mind vahest oma ligi viie aasta jagu aegunud olekus vaheldumisi nii vihastama kui ka muigama võtab) ka Resiinaraitti tänavat üles, kui ma Turku saabusin.
Tõusin lõuna paiku üles ja võtsime rahulikult. Mängisime koos lauamänge: esimest korda mängisin sellist lauamängu nagu Samurai. Võitis Ninnu. Pärast tegin kaks backgammoni raundi Ikega. Backgammonit mängisin esimest korda Portugalis eelmine november ja teadsin, et olin uue hobi leidnud. Esimese raundi võitsin mina, teise Ike. Tsillisime rahulikult niisama, sõime kolmveerand viie paiku maitsvat kalasuppi ja siis lahkusin.
Kui Ikele kiitsin helimees Jussit, siis ta mainis, et Soomes ongi helimehed tegijad, sest helimeheks on Soomes võimalik õppida. Mis üldse seostub sellega, kui arenenud tasemel on muusikatööstus Soomes. Mul oli muidugi huvitav ka teada saada, et kui palju võib Soomes esinemisaeg edasi lükkuda publiku esialgse vähesuse tõttu. Eks mingi poole tunnise viivitusega peab ka siin arvestada. Nii et rohi pole just ülearu rohelisem teisel pool kallast.
Sõidan parajasti Soomest tagasi Eestisse laevaga. Tuuripäeviku sarja järgmises ja ka viimases osas kirjutan oma esmaspäevasest teleesinemisest ja ka tagasivaatliku kokkuvõtte oma minituurile kui sellisele.
Friday, April 27, 2012
Tuuripäevik Vol 1 - Elukool the Hard Way
Alustasin eile oma kontsertreisiga marsruudil Tallinn-Turu-Tallinn. Hakkasin eile natuke pärast kella üht sõitma Tartust Tallinna. Heliprooviga hakkasime pihta poole viie ja viie vahepeal. Von Krahlil on nüüd uus helimees, noor ja hakkamist täis Tiit, kes osutus väga abivalmis ja positiivselt meelestatud suhtumisega tüübiks. Saime enamvähem normaalse heli paika timmitud.
Tiit leiutas ka uue viisi, kuidas kinnitada mu kellamäng trummikomplekti külge. Ta lõikas taskunoaga mu kellamängukohvri plastikpõhja alla piisavalt parajad augud, et saaks läbi torgata ühe rihma, millega kellamäng kinnitada tomi-statiivi vakantsetele harudele, kuhu muidu tomid külge käivad, ent mis nende puudumisel olid paigutatud horisontaalseks.
Pärast käisin oma õel ja tema perel külas, sõin õhtust. Seejärel läksin Von Krahli tagasi ja seadsin end meeste garderoobi sisse. Tõele au andes oli selge, et päris üksinda ilma teiste bändideta esinemise korraldamine on paras risk ja sa ei tea, kas üldse mingit publikut kohale meelitad. Arvestades minu kogemust kaks nädalat tagasi Tartus Näljas, kus publikut oli ainult ehk umbes 30-40 inimest, ent piletitulu mulle laekus ja plaati ka osteti, mõtlesin, et ehk suudan mingi hästi tagasihoidlikult eduka ürituse korraldada.
Paraku oli kella üheteistkümneks selge, et saalis oli väga vähe publikut ja kui keegi üldse oli pileti ostnud, siis see arv oli ühekohaline. Muud üle ei jäänud, kui lavale minna ja oma kava ära teha. Mis sarnaselt Nälja kavale sisaldas nelja looga soojendus-setti.
Alustasin teatrimuusikaga: tegin taustamuusika jäägri ja hoora stseenist "Gilgameši" näidendis, ainult et pika klarnetisoologa. Olin ostnud hiljuti Pasoana kompanii kontakt-helipea oma pillile ja ost igati õigustas end. Pillil oli üldsaundis rohkem kohalolu ja eriti lahe oli oma elektriseeritud pillile efekte lisada Kaoss Padist.
Teine lugu oli "Tsivilisatsioon", seni avaldamata pala aastast 2010. Algas elektriklaveri introga, pärast rütmiträkkide luupimist vokaaliga sektsioon, siis orelimeloodia ja lõppes flöödisoologa. Kolmandaks "Hästi Kevadine", uus lugu, mis kõlas umbes nii nagu ka selles videos, ainult, et lool endal on ka esimene osa koos elektriklaveri meloodiaga ja seejärel orelisoologa. Lugu läks hiljem vahetult üle "Printsess ja Paažiks". Vokaalselt tuli päris okeilt välja, võrreldes aasta taguse ajaga, mil mulle tundus, et ma ei saa selle lauluga laivis hakkama. Mängisin instrumentaalvahekohas oma klarnetihäält puhkpilliansamblist orelil parema käega.
Mängisin siis oma luuperikontserdi. Selleks ajaks oli selge, et saund oli täitsa asjalik ja selge, ilma feedback-probleemideta. Uus helimees õigustas ennast igatepidi. Ülejäänud kava tegin läbi enamvähem laitmatult, kui mõningaid pisivigu mitte arvestada. Kahjuks olin juba kolmanda loo ajal avastanud, et mu distortion-pedaali patarei oli jälle tühjaks saanud, nii et pidin taas mängima puhtaid orelisoolosid. LK viienda osa soolo jaoks lihtsalt keerasin oma Propheti orelipatchi sagedused eriti kõrgeks, et kompenseerida puuduvat kärinat. Ahjaa, ja klarnetiosade luupimine tuli päris hästi välja, tänu uuele helipeale on neid sisse mängida päris hõlbus.
Aga jah, karm reaalsus: tuli välja, et pileti oli ostnud vaid viis inimest. Ja rahalises mõttes jäid mulle tühjad pihud, kuna pidin maksma Tiidule ja summa, mis mul talle anda oli, oli kõvasti väiksem, kui oleks õiglane tasu olnud. Kompenseerimiseks olime mõlemad tulnud plaadi andmise mõttele. Mõtlesin siis anda talle veel teisegi plaadi, et ta saaks kellelegi edasi kinkida. Ilmselt pääsesin kergelt. Arvata võib, et kusagil tõsises muusikametropolis tuleks minusugustel tundmatutel artistidel helimehele omast taskust maksta, kui piletitulu niru ja arvatavasti null-diili kontserdipaigad ei võimalda ka.
Rääkisin Tauno Maarpuule siis, et mul läks Tartu esitlusega suhteliselt hästi. Saades teada, et Näljas esinesin laupäeval, vastas Tauno, et novot, laupäev on rohkem pidupäeva moodi ja neljapäeval Krahlis ei maksa korraldada. Nii et selles oligi siis asi, miks mu Tartu esitluskontsert oli mõõdukalt edukas ja miks Tallinna kontsert oli eepiline läbikukk? Sain oma õppetunni üsna raskel teel seega. Puhas katse-eksituse meetod. Learning the hard way!
Üks põhimõte, mis ma olen avastanud, et miks mõnedel artistidel õnnestub päris kenasti plaadimüügilt teenida ka tasuta netist tirimise ajal, kõlab kui: connect with fans and give them a reason to buy. Kontserditega kehtib enamvähem samamoodi: kõige edukamad on kontserdiskenes suure tõenäosusega need, kes suudavad oma kuulajaskonda kõnetada. Ja inimestele tuleb anda põhjus osta pilet. Sest jällegi, elukool the hard way: inimesed ei käi kontsertpidudel pahatihti muusika pärast. Ja kui on ümberringi konkureerivaid üritusi, siis muidugi valitakse välja need kõige ahvatlevamad seoses mis iganes müstiliste faktoritega, mis rahvast ligi tõmbavad.
Klaariks siis emotsionaalsed asjad ära ka, sest osad mu sõbrad on mures mu pärast, et ma olevat oma blogipostide põhjal ilge depressiivik. Olen ma masendunud? Ei ole, tundub, et kolm aastat tõuse ja mõõnasid muusikaskenes karastab hingeliselt. Olen ma pettunud? No eks ikka, tulemused osutusid tegelikult šokeerivalt kehvaks, juba Tauno ütles mu niru piletitulu kohta, et see vist on rekord. Samas võttis ta seda huumoriga, soovitas, et tavai, pane see oma elulukku kirja. Ja miks mitte, feil on uus edu. Praegugi tunnen irvet suul, kui seda iroonilise pilguga vaadata. ;)
Olen ma kibestunud muusikategemisest loobumise mõteteni? Ei, kindlasti mitte. Mul on kindel plaan jätkata. Veelkord kordan, ma pole tingimata feilinud, vaid lihtsalt avastanud viise, mis ei toimi. Ma küll ei garanteeri, et annan edaspidi laive seni võrreldava tihedusega, kuid plaanin näiteks kirjutada ka Luuperikontserti Nr 2 ja loodan sellega valmis saada järgmiseks kevadeks. Ei tundu tark anda lubadusi, mida ma küll kõike võin teha poole aasta perspektiivis, isegi ühe-kahe kuu perspektiivis, ent muusikategemist ma katki ei jäta!
Ärkasin täna hommikul vara, et jõudmaks laevale. Öösel oli sadanud. Krt, mul oli auto vaja tuua Krahli juurde, et asjad peale võtta. Mõtlesin, et krt, kas saan märjaks. Elukool jällegi the hard way: tuurile võta edaspidi vihmavari ka kaasa ja võibolla vihmakeepki. Välja astudes õnneks väga ei sadanudki enam. Ütlesin endale: pääsesid kergelt. Jälle!
Edaspidi kirjutan sellest, kuidas mul Soomes läks. Loodetavasti täna läheb paremini. Ahjaa, edastan uudise: minu tuuri viimane ots on mu teine telekontsert: teen oma luuperimuusikat Terevisioonis esmaspäeval 30ndal aprillil!
Tiit leiutas ka uue viisi, kuidas kinnitada mu kellamäng trummikomplekti külge. Ta lõikas taskunoaga mu kellamängukohvri plastikpõhja alla piisavalt parajad augud, et saaks läbi torgata ühe rihma, millega kellamäng kinnitada tomi-statiivi vakantsetele harudele, kuhu muidu tomid külge käivad, ent mis nende puudumisel olid paigutatud horisontaalseks.
Pärast käisin oma õel ja tema perel külas, sõin õhtust. Seejärel läksin Von Krahli tagasi ja seadsin end meeste garderoobi sisse. Tõele au andes oli selge, et päris üksinda ilma teiste bändideta esinemise korraldamine on paras risk ja sa ei tea, kas üldse mingit publikut kohale meelitad. Arvestades minu kogemust kaks nädalat tagasi Tartus Näljas, kus publikut oli ainult ehk umbes 30-40 inimest, ent piletitulu mulle laekus ja plaati ka osteti, mõtlesin, et ehk suudan mingi hästi tagasihoidlikult eduka ürituse korraldada.
Paraku oli kella üheteistkümneks selge, et saalis oli väga vähe publikut ja kui keegi üldse oli pileti ostnud, siis see arv oli ühekohaline. Muud üle ei jäänud, kui lavale minna ja oma kava ära teha. Mis sarnaselt Nälja kavale sisaldas nelja looga soojendus-setti.
Alustasin teatrimuusikaga: tegin taustamuusika jäägri ja hoora stseenist "Gilgameši" näidendis, ainult et pika klarnetisoologa. Olin ostnud hiljuti Pasoana kompanii kontakt-helipea oma pillile ja ost igati õigustas end. Pillil oli üldsaundis rohkem kohalolu ja eriti lahe oli oma elektriseeritud pillile efekte lisada Kaoss Padist.
Teine lugu oli "Tsivilisatsioon", seni avaldamata pala aastast 2010. Algas elektriklaveri introga, pärast rütmiträkkide luupimist vokaaliga sektsioon, siis orelimeloodia ja lõppes flöödisoologa. Kolmandaks "Hästi Kevadine", uus lugu, mis kõlas umbes nii nagu ka selles videos, ainult, et lool endal on ka esimene osa koos elektriklaveri meloodiaga ja seejärel orelisoologa. Lugu läks hiljem vahetult üle "Printsess ja Paažiks". Vokaalselt tuli päris okeilt välja, võrreldes aasta taguse ajaga, mil mulle tundus, et ma ei saa selle lauluga laivis hakkama. Mängisin instrumentaalvahekohas oma klarnetihäält puhkpilliansamblist orelil parema käega.
Mängisin siis oma luuperikontserdi. Selleks ajaks oli selge, et saund oli täitsa asjalik ja selge, ilma feedback-probleemideta. Uus helimees õigustas ennast igatepidi. Ülejäänud kava tegin läbi enamvähem laitmatult, kui mõningaid pisivigu mitte arvestada. Kahjuks olin juba kolmanda loo ajal avastanud, et mu distortion-pedaali patarei oli jälle tühjaks saanud, nii et pidin taas mängima puhtaid orelisoolosid. LK viienda osa soolo jaoks lihtsalt keerasin oma Propheti orelipatchi sagedused eriti kõrgeks, et kompenseerida puuduvat kärinat. Ahjaa, ja klarnetiosade luupimine tuli päris hästi välja, tänu uuele helipeale on neid sisse mängida päris hõlbus.
Aga jah, karm reaalsus: tuli välja, et pileti oli ostnud vaid viis inimest. Ja rahalises mõttes jäid mulle tühjad pihud, kuna pidin maksma Tiidule ja summa, mis mul talle anda oli, oli kõvasti väiksem, kui oleks õiglane tasu olnud. Kompenseerimiseks olime mõlemad tulnud plaadi andmise mõttele. Mõtlesin siis anda talle veel teisegi plaadi, et ta saaks kellelegi edasi kinkida. Ilmselt pääsesin kergelt. Arvata võib, et kusagil tõsises muusikametropolis tuleks minusugustel tundmatutel artistidel helimehele omast taskust maksta, kui piletitulu niru ja arvatavasti null-diili kontserdipaigad ei võimalda ka.
Rääkisin Tauno Maarpuule siis, et mul läks Tartu esitlusega suhteliselt hästi. Saades teada, et Näljas esinesin laupäeval, vastas Tauno, et novot, laupäev on rohkem pidupäeva moodi ja neljapäeval Krahlis ei maksa korraldada. Nii et selles oligi siis asi, miks mu Tartu esitluskontsert oli mõõdukalt edukas ja miks Tallinna kontsert oli eepiline läbikukk? Sain oma õppetunni üsna raskel teel seega. Puhas katse-eksituse meetod. Learning the hard way!
Üks põhimõte, mis ma olen avastanud, et miks mõnedel artistidel õnnestub päris kenasti plaadimüügilt teenida ka tasuta netist tirimise ajal, kõlab kui: connect with fans and give them a reason to buy. Kontserditega kehtib enamvähem samamoodi: kõige edukamad on kontserdiskenes suure tõenäosusega need, kes suudavad oma kuulajaskonda kõnetada. Ja inimestele tuleb anda põhjus osta pilet. Sest jällegi, elukool the hard way: inimesed ei käi kontsertpidudel pahatihti muusika pärast. Ja kui on ümberringi konkureerivaid üritusi, siis muidugi valitakse välja need kõige ahvatlevamad seoses mis iganes müstiliste faktoritega, mis rahvast ligi tõmbavad.
Klaariks siis emotsionaalsed asjad ära ka, sest osad mu sõbrad on mures mu pärast, et ma olevat oma blogipostide põhjal ilge depressiivik. Olen ma masendunud? Ei ole, tundub, et kolm aastat tõuse ja mõõnasid muusikaskenes karastab hingeliselt. Olen ma pettunud? No eks ikka, tulemused osutusid tegelikult šokeerivalt kehvaks, juba Tauno ütles mu niru piletitulu kohta, et see vist on rekord. Samas võttis ta seda huumoriga, soovitas, et tavai, pane see oma elulukku kirja. Ja miks mitte, feil on uus edu. Praegugi tunnen irvet suul, kui seda iroonilise pilguga vaadata. ;)
Olen ma kibestunud muusikategemisest loobumise mõteteni? Ei, kindlasti mitte. Mul on kindel plaan jätkata. Veelkord kordan, ma pole tingimata feilinud, vaid lihtsalt avastanud viise, mis ei toimi. Ma küll ei garanteeri, et annan edaspidi laive seni võrreldava tihedusega, kuid plaanin näiteks kirjutada ka Luuperikontserti Nr 2 ja loodan sellega valmis saada järgmiseks kevadeks. Ei tundu tark anda lubadusi, mida ma küll kõike võin teha poole aasta perspektiivis, isegi ühe-kahe kuu perspektiivis, ent muusikategemist ma katki ei jäta!
Ärkasin täna hommikul vara, et jõudmaks laevale. Öösel oli sadanud. Krt, mul oli auto vaja tuua Krahli juurde, et asjad peale võtta. Mõtlesin, et krt, kas saan märjaks. Elukool jällegi the hard way: tuurile võta edaspidi vihmavari ka kaasa ja võibolla vihmakeepki. Välja astudes õnneks väga ei sadanudki enam. Ütlesin endale: pääsesid kergelt. Jälle!
Edaspidi kirjutan sellest, kuidas mul Soomes läks. Loodetavasti täna läheb paremini. Ahjaa, edastan uudise: minu tuuri viimane ots on mu teine telekontsert: teen oma luuperimuusikat Terevisioonis esmaspäeval 30ndal aprillil!
Thursday, April 12, 2012
Kuidas põruda muusikabisnesis
Siin üks link rubriigist "ma pole ebaõnnestunud, vaid lihtsalt leidnud hunniku viise, mis ei tööta" (originaaltsitaat Thomas Alva Edison). Antud artikkel nimetab seitset.
Esiteks loobumine isiklikust jõust, või ses suhtes ka isiklikust vastutusest. Tsitaat, mis mulle kõige rohkem silma hakkas, oli, et muusikuna põrumiseks usu ilmtingimata, et vajad musatööstuse ja kriitikute heakskiitu teadmaks oma väärtust. Kui su nimi ei ole just Ariel Pink või Maria Minerva, siis šansid on, et osad kriitikud ei kiida vähemalt osa sinu loomingust heaks. Olen seda ka omal käel kogenud väiksemal määral. Üks eesti hipsterismi lipulaev, keda ma nimetama ei hakka Mart Niineste eeskujul, keeldus mu viimast EP'd arvustamast, lihtsalt sellepärast, et algmulje olevat hea, aga hiljem talle meeldivat see plaat tunduvalt vähem. Ma ikkagi arvan, et esimest kolm lugu "Electric Thoreau" EP peal on fantastilised. Arvaku too hipster mida iganes.
Isiklik vastutus on tähtis, kuid ei ütleks, et küsimus "Kas inimene määrab osagi oma elusaatusest või on ta vaid mängukann juhuste käes" oleks täiesti õigustamata. Nagu alati, looda parimat võimalikku, aga ole valmis mustemaks võimalikuks stsenaariumiks. Soodustavad tingimused või miks mitte "lucky breaks" on pea sama olulised, kui isiklik panus oma heakäiku.
Teiseks, suhtu promosse kui suurde koormasse. Jällegi, vähemalt osaliselt nõustutav. Oma loomingule tähelepanu tõmbamine on raske töö ja osadel tuleb see loomulikumalt ja vähem forsseeritumalt välja. Kui enesepromomine tundub üks suur rist ja viletsus, siis ehk on see märk vajadusest mänedžeri järgi?
Kolmandaks hirm näida ahne müügimehena. Tõsi, ise peabki vastutust võtma, et üldse plaati müüa õnnestuks. Samas ei tasu liiale ka minna teistele müütamisega, aastaid tagasi ma proovisin müüa Opium Flirdi CDR'e oma ülikoolikaaslastele ja üks tüüp avaldas päris võimsat vastupanu stiilis: "Ma ei taha osta põrsast kotis!" Oli selge, et tüüp ei olnud päriselt sihtgrupis.
Neljandaks: kasutamine ettekäändena aja-, raha- jms ressursi puudust. "It's who you know" ehk siis "tutvused loevad", on üks nendest klišeedest. Osaliselt on see klišee kindlasti tõsi. Vahest võib aga muusika siiski eelneda tutvuste loomisele. Ei ole vähematki kahtlust, et mul õnnestus Londonisse esinema pääseda tänu sellele, et üks kindel John Rogers mind laivis nägi ja minuga tuttavaks saades kiitis mu esinemist.
Viiendaks massimeedia rahakulukas kasutamine promomiseks fännidega suhtlemise asemel. Või vähemasti arusaam, et on vaja palju raha selleks, et end edukalt promoda. Fännidega suhtlemine on nii oluline, et sellega seostub ka kuues punkt: promo ennast nii harva, et sinu meilinglisti liikmed hakkavad sinu promotekste lugedes küsima, kes kurat see bänd üldse on? Tjah, challenge on muidugi selles, mida õieti meilida siis, kui parajasti kontserti tulemas ei ole ja järgmise plaadini ka aega.
Seitsmendaks ja viimaks: eelda, et teised on sulle midagi võlgu. Et teised hoolivad sinu loomingust samavõrra, kui sa ise. See tegelikult seletab paljude muusikute kibestumist teemal, miks teised inimesed nende kunsti ei mõista. Kui keegi loominguline inimene jätab loomingulise tegevuse katki ettekäändel, et "keegi ei mõista seda, mis ma teen", siis tegelikkuses see tähendab enamasti ikkagi: "ma ei suutnud panna oma kunsti teisi inimesi kõnetama".
Kõiki, või vähemasti enamikke vigu olen ka ise sooloartistina teinud. Ja mul pole siiamaani suurt aimu, kuidas paremaid resultaate saavutada. Aga ehk on ka vahel abi teadmisest what not to do?
Esiteks loobumine isiklikust jõust, või ses suhtes ka isiklikust vastutusest. Tsitaat, mis mulle kõige rohkem silma hakkas, oli, et muusikuna põrumiseks usu ilmtingimata, et vajad musatööstuse ja kriitikute heakskiitu teadmaks oma väärtust. Kui su nimi ei ole just Ariel Pink või Maria Minerva, siis šansid on, et osad kriitikud ei kiida vähemalt osa sinu loomingust heaks. Olen seda ka omal käel kogenud väiksemal määral. Üks eesti hipsterismi lipulaev, keda ma nimetama ei hakka Mart Niineste eeskujul, keeldus mu viimast EP'd arvustamast, lihtsalt sellepärast, et algmulje olevat hea, aga hiljem talle meeldivat see plaat tunduvalt vähem. Ma ikkagi arvan, et esimest kolm lugu "Electric Thoreau" EP peal on fantastilised. Arvaku too hipster mida iganes.
Isiklik vastutus on tähtis, kuid ei ütleks, et küsimus "Kas inimene määrab osagi oma elusaatusest või on ta vaid mängukann juhuste käes" oleks täiesti õigustamata. Nagu alati, looda parimat võimalikku, aga ole valmis mustemaks võimalikuks stsenaariumiks. Soodustavad tingimused või miks mitte "lucky breaks" on pea sama olulised, kui isiklik panus oma heakäiku.
Teiseks, suhtu promosse kui suurde koormasse. Jällegi, vähemalt osaliselt nõustutav. Oma loomingule tähelepanu tõmbamine on raske töö ja osadel tuleb see loomulikumalt ja vähem forsseeritumalt välja. Kui enesepromomine tundub üks suur rist ja viletsus, siis ehk on see märk vajadusest mänedžeri järgi?
Kolmandaks hirm näida ahne müügimehena. Tõsi, ise peabki vastutust võtma, et üldse plaati müüa õnnestuks. Samas ei tasu liiale ka minna teistele müütamisega, aastaid tagasi ma proovisin müüa Opium Flirdi CDR'e oma ülikoolikaaslastele ja üks tüüp avaldas päris võimsat vastupanu stiilis: "Ma ei taha osta põrsast kotis!" Oli selge, et tüüp ei olnud päriselt sihtgrupis.
Neljandaks: kasutamine ettekäändena aja-, raha- jms ressursi puudust. "It's who you know" ehk siis "tutvused loevad", on üks nendest klišeedest. Osaliselt on see klišee kindlasti tõsi. Vahest võib aga muusika siiski eelneda tutvuste loomisele. Ei ole vähematki kahtlust, et mul õnnestus Londonisse esinema pääseda tänu sellele, et üks kindel John Rogers mind laivis nägi ja minuga tuttavaks saades kiitis mu esinemist.
Viiendaks massimeedia rahakulukas kasutamine promomiseks fännidega suhtlemise asemel. Või vähemasti arusaam, et on vaja palju raha selleks, et end edukalt promoda. Fännidega suhtlemine on nii oluline, et sellega seostub ka kuues punkt: promo ennast nii harva, et sinu meilinglisti liikmed hakkavad sinu promotekste lugedes küsima, kes kurat see bänd üldse on? Tjah, challenge on muidugi selles, mida õieti meilida siis, kui parajasti kontserti tulemas ei ole ja järgmise plaadini ka aega.
Seitsmendaks ja viimaks: eelda, et teised on sulle midagi võlgu. Et teised hoolivad sinu loomingust samavõrra, kui sa ise. See tegelikult seletab paljude muusikute kibestumist teemal, miks teised inimesed nende kunsti ei mõista. Kui keegi loominguline inimene jätab loomingulise tegevuse katki ettekäändel, et "keegi ei mõista seda, mis ma teen", siis tegelikkuses see tähendab enamasti ikkagi: "ma ei suutnud panna oma kunsti teisi inimesi kõnetama".
Kõiki, või vähemasti enamikke vigu olen ka ise sooloartistina teinud. Ja mul pole siiamaani suurt aimu, kuidas paremaid resultaate saavutada. Aga ehk on ka vahel abi teadmisest what not to do?
Sunday, April 8, 2012
Munarokk 2012 - tagasivaade
Nägin Munarokil ära esimest korda Ervini uue bändi Candy Empire. Kus olid lisaks Ervinile kitarridel Katarina solistina, Sander Haugas basskitarril ja Kalle Kindel trummidel. Keemia oli päris hea bändis, Kindel on üsna õnnestunud trummarivalik, kes mängib just nii hästi, nagu mulle kõige paremini sobib. Sander kõlab bassil korraliku tiimimängijana. Katarina on võluvalt sensuaalne nii hääle kui lavaoleku mõttes. Ervin üllatas aegajalt päris põnevate psühhedeelsete efekti-soolodega. Üldiselt kõlas Candy Empire väljapeetult ja soliidselt, ent korraliku rocknroll-draiviga. All mõned pildid:
Mul kahjuks laivis ei vedand. Pidin maadlema tehniliste jamadega, mis tähendas akustiliste instrumentide luupimise totaalset feilimist. Või kui isegi mitte feilimist, siis ma lihtsalt avastasin ühe tehnilise viisi, mis selgelt ei tööta. Helimehe puldi väljundi ja luuperi sisendi ühendamine lihtsalt trummide pärast paraku ikka ei tööta küll. Von Krahlis eelmine kord oktoobri lõpus sama taktika avitas, kuid seekord oli naasmine laivide-tegemise reaalsusesse päris karm laks.
Kuid siin üks video. Neljas osa Luuperikontserdist Nr 1 nimega "Parem Kosmogoonia", mille sõnade autor on Paul-Eerik Rummo. Filmis korraldaja Martin Ruus. Pole küll kõige parem, aga mitte ka kõige katastroofilisem, menos mal. Eks otsustage ise, kuidas kõlab.
Mul kahjuks laivis ei vedand. Pidin maadlema tehniliste jamadega, mis tähendas akustiliste instrumentide luupimise totaalset feilimist. Või kui isegi mitte feilimist, siis ma lihtsalt avastasin ühe tehnilise viisi, mis selgelt ei tööta. Helimehe puldi väljundi ja luuperi sisendi ühendamine lihtsalt trummide pärast paraku ikka ei tööta küll. Von Krahlis eelmine kord oktoobri lõpus sama taktika avitas, kuid seekord oli naasmine laivide-tegemise reaalsusesse päris karm laks.
Kuid siin üks video. Neljas osa Luuperikontserdist Nr 1 nimega "Parem Kosmogoonia", mille sõnade autor on Paul-Eerik Rummo. Filmis korraldaja Martin Ruus. Pole küll kõige parem, aga mitte ka kõige katastroofilisem, menos mal. Eks otsustage ise, kuidas kõlab.
Friday, April 6, 2012
Multiphonic Rodent - Luuperikontsert Nr 1
Luuperikontsert Nr 1 (Loop Pedal Concerto No. 1) koosneb viiest osast:
I - Vikerkaare Ees (Before A Rainbow)
II - Tsivilisatsioon Neab End (Civilization Will Curse Itself)
III - Kaunishing (A Beautiful Bloke)
IV - Parem Kosmogoonia (A Better Cosmogony)
V - Kas Soovid Aedvilju (Would You Like Some Greens)
Komponeeris, esitas ja salvestas Multiphonic Rodent.
Tekst IV osas Paul-Eerik Rummo.
Trompet V osas: Priit Rusalepp
Salvestatud 2011.
Kontserdikava (viimane uuendus 14 aprill):
6 aprill - Aal, Põlva
14 aprill - Nälg, Tartu
26 aprill - Von Krahl, Tallinn
27 aprill - Dynamo, Turu, Soome.
3 mai - Kink Konk, Tartu
Katkend:
CD Baby (koos helikatkenditega)
iTunes
Subscribe to:
Posts (Atom)