Siin üks link rubriigist "ma pole ebaõnnestunud, vaid lihtsalt leidnud hunniku viise, mis ei tööta" (originaaltsitaat Thomas Alva Edison). Antud artikkel nimetab seitset.
Esiteks loobumine isiklikust jõust, või ses suhtes ka isiklikust vastutusest. Tsitaat, mis mulle kõige rohkem silma hakkas, oli, et muusikuna põrumiseks usu ilmtingimata, et vajad musatööstuse ja kriitikute heakskiitu teadmaks oma väärtust. Kui su nimi ei ole just Ariel Pink või Maria Minerva, siis šansid on, et osad kriitikud ei kiida vähemalt osa sinu loomingust heaks. Olen seda ka omal käel kogenud väiksemal määral. Üks eesti hipsterismi lipulaev, keda ma nimetama ei hakka Mart Niineste eeskujul, keeldus mu viimast EP'd arvustamast, lihtsalt sellepärast, et algmulje olevat hea, aga hiljem talle meeldivat see plaat tunduvalt vähem. Ma ikkagi arvan, et esimest kolm lugu "Electric Thoreau" EP peal on fantastilised. Arvaku too hipster mida iganes.
Isiklik vastutus on tähtis, kuid ei ütleks, et küsimus "Kas inimene määrab osagi oma elusaatusest või on ta vaid mängukann juhuste käes" oleks täiesti õigustamata. Nagu alati, looda parimat võimalikku, aga ole valmis mustemaks võimalikuks stsenaariumiks. Soodustavad tingimused või miks mitte "lucky breaks" on pea sama olulised, kui isiklik panus oma heakäiku.
Teiseks, suhtu promosse kui suurde koormasse. Jällegi, vähemalt osaliselt nõustutav. Oma loomingule tähelepanu tõmbamine on raske töö ja osadel tuleb see loomulikumalt ja vähem forsseeritumalt välja. Kui enesepromomine tundub üks suur rist ja viletsus, siis ehk on see märk vajadusest mänedžeri järgi?
Kolmandaks hirm näida ahne müügimehena. Tõsi, ise peabki vastutust võtma, et üldse plaati müüa õnnestuks. Samas ei tasu liiale ka minna teistele müütamisega, aastaid tagasi ma proovisin müüa Opium Flirdi CDR'e oma ülikoolikaaslastele ja üks tüüp avaldas päris võimsat vastupanu stiilis: "Ma ei taha osta põrsast kotis!" Oli selge, et tüüp ei olnud päriselt sihtgrupis.
Neljandaks: kasutamine ettekäändena aja-, raha- jms ressursi puudust. "It's who you know" ehk siis "tutvused loevad", on üks nendest klišeedest. Osaliselt on see klišee kindlasti tõsi. Vahest võib aga muusika siiski eelneda tutvuste loomisele. Ei ole vähematki kahtlust, et mul õnnestus Londonisse esinema pääseda tänu sellele, et üks kindel John Rogers mind laivis nägi ja minuga tuttavaks saades kiitis mu esinemist.
Viiendaks massimeedia rahakulukas kasutamine promomiseks fännidega suhtlemise asemel. Või vähemasti arusaam, et on vaja palju raha selleks, et end edukalt promoda. Fännidega suhtlemine on nii oluline, et sellega seostub ka kuues punkt: promo ennast nii harva, et sinu meilinglisti liikmed hakkavad sinu promotekste lugedes küsima, kes kurat see bänd üldse on? Tjah, challenge on muidugi selles, mida õieti meilida siis, kui parajasti kontserti tulemas ei ole ja järgmise plaadini ka aega.
Seitsmendaks ja viimaks: eelda, et teised on sulle midagi võlgu. Et teised hoolivad sinu loomingust samavõrra, kui sa ise. See tegelikult seletab paljude muusikute kibestumist teemal, miks teised inimesed nende kunsti ei mõista. Kui keegi loominguline inimene jätab loomingulise tegevuse katki ettekäändel, et "keegi ei mõista seda, mis ma teen", siis tegelikkuses see tähendab enamasti ikkagi: "ma ei suutnud panna oma kunsti teisi inimesi kõnetama".
Kõiki, või vähemasti enamikke vigu olen ka ise sooloartistina teinud. Ja mul pole siiamaani suurt aimu, kuidas paremaid resultaate saavutada. Aga ehk on ka vahel abi teadmisest what not to do?
No comments:
Post a Comment