Friday, April 27, 2012

Tuuripäevik Vol 1 - Elukool the Hard Way

Alustasin eile oma kontsertreisiga marsruudil Tallinn-Turu-Tallinn. Hakkasin eile natuke pärast kella üht sõitma Tartust Tallinna. Heliprooviga hakkasime pihta poole viie ja viie vahepeal. Von Krahlil on nüüd uus helimees, noor ja hakkamist täis Tiit, kes osutus väga abivalmis ja positiivselt meelestatud suhtumisega tüübiks. Saime enamvähem normaalse heli paika timmitud.

Tiit leiutas ka uue viisi, kuidas kinnitada mu kellamäng trummikomplekti külge. Ta lõikas taskunoaga mu kellamängukohvri plastikpõhja alla piisavalt parajad augud, et saaks läbi torgata ühe rihma, millega kellamäng kinnitada tomi-statiivi vakantsetele harudele, kuhu muidu tomid külge käivad, ent mis nende puudumisel olid paigutatud horisontaalseks.

Pärast käisin oma õel ja tema perel külas, sõin õhtust. Seejärel läksin Von Krahli tagasi ja seadsin end meeste garderoobi sisse. Tõele au andes oli selge, et päris üksinda ilma teiste bändideta esinemise korraldamine on paras risk ja sa ei tea, kas üldse mingit publikut kohale meelitad. Arvestades minu kogemust kaks nädalat tagasi Tartus Näljas, kus publikut oli ainult ehk umbes 30-40 inimest, ent piletitulu mulle laekus ja plaati ka osteti, mõtlesin, et ehk suudan mingi hästi tagasihoidlikult eduka ürituse korraldada.

Paraku oli kella üheteistkümneks selge, et saalis oli väga vähe publikut ja kui keegi üldse oli pileti ostnud, siis see arv oli ühekohaline. Muud üle ei jäänud, kui lavale minna ja oma kava ära teha. Mis sarnaselt Nälja kavale sisaldas nelja looga soojendus-setti.

Alustasin teatrimuusikaga: tegin taustamuusika jäägri ja hoora stseenist "Gilgameši" näidendis, ainult et pika klarnetisoologa. Olin ostnud hiljuti Pasoana kompanii kontakt-helipea oma pillile ja ost igati õigustas end. Pillil oli üldsaundis rohkem kohalolu ja eriti lahe oli oma elektriseeritud pillile efekte lisada Kaoss Padist.

Teine lugu oli "Tsivilisatsioon", seni avaldamata pala aastast 2010. Algas elektriklaveri introga, pärast rütmiträkkide luupimist vokaaliga sektsioon, siis orelimeloodia ja lõppes flöödisoologa. Kolmandaks "Hästi Kevadine", uus lugu, mis kõlas umbes nii nagu ka selles videos, ainult, et lool endal on ka esimene osa koos elektriklaveri meloodiaga ja seejärel orelisoologa. Lugu läks hiljem vahetult üle "Printsess ja Paažiks". Vokaalselt tuli päris okeilt välja, võrreldes aasta taguse ajaga, mil mulle tundus, et ma ei saa selle lauluga laivis hakkama. Mängisin instrumentaalvahekohas oma klarnetihäält puhkpilliansamblist orelil parema käega.

Mängisin siis oma luuperikontserdi. Selleks ajaks oli selge, et saund oli täitsa asjalik ja selge, ilma feedback-probleemideta. Uus helimees õigustas ennast igatepidi. Ülejäänud kava tegin läbi enamvähem laitmatult, kui mõningaid pisivigu mitte arvestada. Kahjuks olin juba kolmanda loo ajal avastanud, et mu distortion-pedaali patarei oli jälle tühjaks saanud, nii et pidin taas mängima puhtaid orelisoolosid. LK viienda osa soolo jaoks lihtsalt keerasin oma Propheti orelipatchi sagedused eriti kõrgeks, et kompenseerida puuduvat kärinat. Ahjaa, ja klarnetiosade luupimine tuli päris hästi välja, tänu uuele helipeale on neid sisse mängida päris hõlbus.

Aga jah, karm reaalsus: tuli välja, et pileti oli ostnud vaid viis inimest. Ja rahalises mõttes jäid mulle tühjad pihud, kuna pidin maksma Tiidule ja summa, mis mul talle anda oli, oli kõvasti väiksem, kui oleks õiglane tasu olnud. Kompenseerimiseks olime mõlemad tulnud plaadi andmise mõttele. Mõtlesin siis anda talle veel teisegi plaadi, et ta saaks kellelegi edasi kinkida. Ilmselt pääsesin kergelt. Arvata võib, et kusagil tõsises muusikametropolis tuleks minusugustel tundmatutel artistidel helimehele omast taskust maksta, kui piletitulu niru ja arvatavasti null-diili kontserdipaigad ei võimalda ka.

Rääkisin Tauno Maarpuule siis, et mul läks Tartu esitlusega suhteliselt hästi. Saades teada, et Näljas esinesin laupäeval, vastas Tauno, et novot, laupäev on rohkem pidupäeva moodi ja neljapäeval Krahlis ei maksa korraldada. Nii et selles oligi siis asi, miks mu Tartu esitluskontsert oli mõõdukalt edukas ja miks Tallinna kontsert oli eepiline läbikukk? Sain oma õppetunni üsna raskel teel seega. Puhas katse-eksituse meetod. Learning the hard way!

Üks põhimõte, mis ma olen avastanud, et miks mõnedel artistidel õnnestub päris kenasti plaadimüügilt teenida ka tasuta netist tirimise ajal, kõlab kui: connect with fans and give them a reason to buy. Kontserditega kehtib enamvähem samamoodi: kõige edukamad on kontserdiskenes suure tõenäosusega need, kes suudavad oma kuulajaskonda kõnetada. Ja inimestele tuleb anda põhjus osta pilet. Sest jällegi, elukool the hard way: inimesed ei käi kontsertpidudel pahatihti muusika pärast. Ja kui on ümberringi konkureerivaid üritusi, siis muidugi valitakse välja need kõige ahvatlevamad seoses mis iganes müstiliste faktoritega, mis rahvast ligi tõmbavad.

Klaariks siis emotsionaalsed asjad ära ka, sest osad mu sõbrad on mures mu pärast, et ma olevat oma blogipostide põhjal ilge depressiivik. Olen ma masendunud? Ei ole, tundub, et kolm aastat tõuse ja mõõnasid muusikaskenes karastab hingeliselt. Olen ma pettunud? No eks ikka, tulemused osutusid tegelikult šokeerivalt kehvaks, juba Tauno ütles mu niru piletitulu kohta, et see vist on rekord. Samas võttis ta seda huumoriga, soovitas, et tavai, pane see oma elulukku kirja. Ja miks mitte, feil on uus edu. Praegugi tunnen irvet suul, kui seda iroonilise pilguga vaadata. ;)

Olen ma kibestunud muusikategemisest loobumise mõteteni? Ei, kindlasti mitte. Mul on kindel plaan jätkata. Veelkord kordan, ma pole tingimata feilinud, vaid lihtsalt avastanud viise, mis ei toimi. Ma küll ei garanteeri, et annan edaspidi laive seni võrreldava tihedusega, kuid plaanin näiteks kirjutada ka Luuperikontserti Nr 2 ja loodan sellega valmis saada järgmiseks kevadeks. Ei tundu tark anda lubadusi, mida ma küll kõike võin teha poole aasta perspektiivis, isegi ühe-kahe kuu perspektiivis, ent muusikategemist ma katki ei jäta!

Ärkasin täna hommikul vara, et jõudmaks laevale. Öösel oli sadanud. Krt, mul oli auto vaja tuua Krahli juurde, et asjad peale võtta. Mõtlesin, et krt, kas saan märjaks. Elukool jällegi the hard way: tuurile võta edaspidi vihmavari ka kaasa ja võibolla vihmakeepki. Välja astudes õnneks väga ei sadanudki enam. Ütlesin endale: pääsesid kergelt. Jälle!

Edaspidi kirjutan sellest, kuidas mul Soomes läks. Loodetavasti täna läheb paremini. Ahjaa, edastan uudise: minu tuuri viimane ots on mu teine telekontsert: teen oma luuperimuusikat Terevisioonis esmaspäeval 30ndal aprillil!

No comments: