Eile asusin laevaga Soome poole teele. Jõudsin Helsinki umbes pool üksteist ja üheteistkümneks olin Turu poole sõitmas. Sain Turus kokku oma couchsurfing hostidega ehk paariga: kreeklane Ike ja soomlanna Ninnu. Olin neile ettepaneku teinud, et vastutasuks öömaja eest panen nad kontserdile listi. Neile see ettepanek sobis ja nad olid ka paarile oma sõbrale edasi teatanud, et täna õhtul on mul esinemine.
Õhtu poole polnud ma ikka veel soundchecki aegadest teadlik, seega otsustasin, et proovin olla poolteist tundi enne esinemisaega kohal ja vaadata, kuidas mul asjade ülesse panemisega läheb. Umbes pool üheksa õhtul olin autoga kohal. Kontserdikoht oli üks beeži värvi puumaja punaste ustega, uste kohal olevale katusele oli paigaldatud punast värvi dünamo kuju (vt pilti üleval). Sain sisse, kohtusin helimees Jussiga ja asusime asju mu autost tõstma kontserdilavale.
Tuli välja, et ma ei saanud heliproovi aega teada, sest olin seni suhelnud klubi omanik Jussi Lehtise kaudu ja Lehtinen ei olnud viimase paari päeva jooksul mu meilidele vastanud. Aga samas polnud ma kontakti saand ka ürituse nimega Les Yper Sound tegeliku korraldajaga: Ville Hopposega. Lehtisel olevat telefon katki läinud. Ja nii oligi kuni minu saabumiseni majas paras segadus tegelikult. Loo moraal: kui kuskile esinema end sebid, oleks kasulik luua kontaktid ka tegeliku korraldaja ja ehk helimehegagi. Halvimal juhul võiks mingi paar tundi enne esinemist ikka kohal olla.
Seadsime asjad üles ja selgitasin, milline on minu lavaline setup. Soovisin saada ka mikserpulti mikrite luuperisse ühendamiseks: kolm mikrit trummidele (soolo, bass, overhead) ja Korg Kaoss Pad, kuhu ühendusid nii vokaalimikker kui ka klarneti kontakt-helipea (vahetasin olenevalt vajadusest mikri ja line-in sisendi vahel vastavalt). Klubis olnud mingil vanaaegsel Spirit puldil oli vooluadapter katki läinud, seega pidin ootama mingit varuvarianti.
Ent vahepeal tuli Jussil üsna geniaalne idee: ühendada kõik mikrid helimehe pulti ja seejärel miksida nad ära ja saata DI boxi, mis seejärel ühenduks luuperi sisendisse. Proovisime. Testisime trummide leveleid ja seejärel panin paika nii vokaalimikri valjuse, et see oleks enamvähem võrdne liinisisendiga, et nii laul kui klarnetimäng oleks ühtmoodi kuuldavad.
Saime enamvähem normaalse saundi paika timmida. Tegin lihtsalt prooviks ühe jämmi "Ekstsentriku" stiilis, a la kraudilik oktaavi-bass, selline mõnus 4/4 indirütm (a la Epliku trummidega sissetulek "Kibedas ja Kuumas") ja peale elektriklarneti soleerimine, ka luubitud puhkpillid. Esimest korda jäid trummid enamvähem rahuldava helitugevusega peale. Oli selge, et Jussi oli väga tark ja teadlik helimees. Krt viimasel ajal mul helimeestega veab, vaatamata kõigele muule. Ka Näljas oli väga intelligentne tüüp.
Kella kümneks olin valmis. Algne plaan oligi, et hakkaksin mängima kell kümme, võibolla isegi pool kümme (viimane variant välistus tänu mu hilisemale kohalejõudmisele selgelt). Kell kümme aga eriti rahvast ei olnudki, kuigi Ike + Ninnu olid kenasti kohal, nagu me eelnevalt kokku leppisime. Tundus, et mõistlik idee oleks oodata, kuni juba mingit rahvast on.
Kohtusin ka rootsi esineja Sand Circles tüübiga. Martinile oli mu lähenemine täitsa muljet avaldanud. Järgnes natsa small-talki sündipededele omases stiilis: tema rääkis loo sellest, kuidas ta sai omale Korg Poly 800 analoogsünteka 80ndatest aastatest (ta sai selle 60 euroga kelleltki hevimehelt, kes seda eriti ei kasutanudki), samas kui mina seletasin talle, kuidas ma kasutan oma kahte moodsat analoogsünti: ehk siis Doepfer Dark Energy sündimoodulit Prophet 08 saundide filtreerimiseks.
Umbes kell 22.35 juba mingit rahvast oli ka kogunenud. Mitte küll väga palju, aga võrreldes üleeilse Von Krahli epik-feiliga edasiminek ikkagi. Seadsin end valmis, proovisin ka kaamera kuhugi filmimiseks paigutada, sest mõtlesin, et parem oleks see staatiliselt kuhugi fikseerida, selmet tüüdata teisi filmimise palvega. Vahest on ju ka niimoodi läinud, et jupp osa kontserdist on kadunud, kuna tundub, et tüübid, kes kaameratehnikat väga ei tunne, kogemata vajutavad pausinuppu ja uuesti võtab kaamera üles tont teab, mitme minuti pärast. Juutuubis kolme osa kaupa üleval olev Opium Flirdi topelt-trummikvinteti kontsert 30st aprillist 2009 on väga hea näide livest, mille jäädvustuse saboteeris mõnede live-minutite müstiline kadumine.
Kui ma lõpuks mängima asusin, juhtus kohe LK esimese osa käigus üks fataalne aps: mu Kaoss Pad lülitus välja. Mingi kamm paistis olevat mu KP2 vooluadaptril või ka sisendil, tont teab. Selle resultaadina puhusin klarnetipartiid ilma võimenduseta ja otse loomulikult tuli see mul tänu sellele kohutavalt välja. Proovisin ülejäänud esimese osa, mis toetus rohkem süntesaatorile ja trummidele, enamvähem ära mängida ning seejärel teise osa ajal KP2 vooluühenduse taastada iga hinna eest. Ma pidin teises osas laulma ju, kurat võtaks!
Väikse viivitusega, samal ajal kui teise osa oktaavibass + kellamängu luup tükk aega tiksus, sain KP2 jaoks voolu tagasi. Sättisin kiiresti vokaalisettingu valmis ja tegin põhilaulukoha ära. Õnneks ülejäänud kontserdi ajal muid olulisi viperusi ei olnud, tegin päris korralikud soolod klarnetil kajaefektiga teises osas, flöödiga kolmandas osas, eriti psühhedeelse-isegi-hüpnagoogilise häälutuseimpro viienda osa alguses ja filtriga (ehk teisisõnu auto-wah) soolo klarnetil. Puhkpillirifid looperis tulid ka kenasti välja.
Samas muidugi rahvas enamasti siiski istus pigem tagapool baari-sektsioonis. Tundus natuke pettumustavaldav küll, et minu muusika oli pigem taustamüra. Aga nagu Ike selgitas, oli selleks üsna lihtne põhjus. Nad ise läksid ka baari tahapoole, sest nende jaoks muusika oli natuke liiga vali, et oma sõpradega korralikult suhelda. Mis jällegi on elu õppetund muusikule: kontsertpeod on enamasti sotsiaalsed sündmused ja sellega peab paraku leppima, et punter'itele meeldib muusika ajal juttu vesta. Olen mõelnud, et mis oleks, kui teeks kuradi Soft Machine'i ja mängiks nii brutaalse helitugevusega, et mitte keegi ei saaks oma sädinaga muusikat saboteerida. Paraku teeks see vist kuulajatele paraja karuteene.
Samas Sand Circlesi jaoks oli pisut rohkem rahvast, osa ka kuulas lava ees. Sand Circles tegi rohkem elektroonilisema kava koos eelmainitud Korg Poly 800'ga, siis mingi neljarealise kassettmagnetofoniga, Roland Space Echoga ja Line 6 delay/luuperiga. Paraku saboteerisid tema etteastet alguses tehnilised probleemid: kuulsin päris valje prõksatused, mis ilmselgelt ei olnud esteetilised glitchid ja hiljem läkski vool korraks ära ja kogu tema tehnika suri välja korraks. Muidu oli muusikaliselt selline mõnus, kergelt hüpnagoogiline ambient-techno. Ikele ja Ninnule igal juhul paistis imponeerivat minu multipillipõhine lähenemine rohkem. Ike kommentaar: kui ma end professionaalselt salvestada laseksin, oleks tulemus ülikõva.
Kui laiv oli läbi, siis tuli hästi palju inimesi tasuta sisse lihtsalt niisama jooma ja pidutsema. Üleval korrusel toimus ka tasuta tantsupidu ja Ville Hopponen mängis üleval ka pärast natsa plaate. Kuna ei ütleks, et üritus oli eriti publikurohke, siis ei sõandanud väga raha küsida, kui vaid oma laevapileti kompensatsioon. Mis läks mulle sada eurot maksma. Vähemalt niipalju igatahes sain.
Sõitsin pärast Ike ja Ninnu korteri manu. Sain auto turvaliselt garaaži parkida, nende uus elukoht asus ühe kaubanduskeskuse ligidal Koulukatu tänaval ja nende elukoht asus ühel uuel tänaval, mis koosnes hiljuti ehitatud korterelamutest. Sellepärast ei leidnud mu GPS luger (mis mind vahest oma ligi viie aasta jagu aegunud olekus vaheldumisi nii vihastama kui ka muigama võtab) ka Resiinaraitti tänavat üles, kui ma Turku saabusin.
Tõusin lõuna paiku üles ja võtsime rahulikult. Mängisime koos lauamänge: esimest korda mängisin sellist lauamängu nagu Samurai. Võitis Ninnu. Pärast tegin kaks backgammoni raundi Ikega. Backgammonit mängisin esimest korda Portugalis eelmine november ja teadsin, et olin uue hobi leidnud. Esimese raundi võitsin mina, teise Ike. Tsillisime rahulikult niisama, sõime kolmveerand viie paiku maitsvat kalasuppi ja siis lahkusin.
Kui Ikele kiitsin helimees Jussit, siis ta mainis, et Soomes ongi helimehed tegijad, sest helimeheks on Soomes võimalik õppida. Mis üldse seostub sellega, kui arenenud tasemel on muusikatööstus Soomes. Mul oli muidugi huvitav ka teada saada, et kui palju võib Soomes esinemisaeg edasi lükkuda publiku esialgse vähesuse tõttu. Eks mingi poole tunnise viivitusega peab ka siin arvestada. Nii et rohi pole just ülearu rohelisem teisel pool kallast.
Sõidan parajasti Soomest tagasi Eestisse laevaga. Tuuripäeviku sarja järgmises ja ka viimases osas kirjutan oma esmaspäevasest teleesinemisest ja ka tagasivaatliku kokkuvõtte oma minituurile kui sellisele.
No comments:
Post a Comment